Thursday, September 22, 2011

The Killing - 1. season

Forbrydelsen - 1. season - writer Søren Sveistrup 2007

Märgmaa kanalist tõstetakse välja sõiduauto, milles 19 aastase Nanna Birk Larsen´i vägivallatunnustega surnukeha. Detektiiv Sarah Lund lükkab edasi plaani emigreeruda armastatu juurde Rootsi ning asub lahendama oma viimast tööd, mis alguses tundub paaripäevane keiss, kuid venib lõpuks pea kolme nädala pikkuseks füüsiliselt ja vaimselt kurnavaks painajaks, sest kahtlusalustest puudust ei ole ja iga algav päev jagab laual olevad kaardid uuesti välja. Abilisega koos asub südi naispolitseinik end järjekindlalt läbi pressima saladusterägastikust kus igaüks tundub potensiaalse mõrvarina, tuleb ta siis tüdruku koolist, pereringist või lausa linnavalitsusest.
Seriaalis on peale mõrvauurimise liini veel ka kaks kõrvalliini, millest esimene näitab tütre kaotanud perekonna sisemist valu ning teine valimiseelset saginat linnavalitsuses kus noor energiline haridusametnik seab üles oma kandidatuuri linnapea ametikohale. Kõik need kolm stooriliini on omavahel tihedalt seotud ja kuna igal mehel ja naisel on kapis omad luukered, siis muudab see õige kahtlusaluse leidmise politsei jaoks väga raskeks. Perekonna traagikast tingitud vastuseisud ja poliitikute võimumängud segavad tahtmatult ning tahtlikult juurdlust, iga saladuse taga on üks veelgi tumedam ning seetõttu ei tõtta keegi kohe suud tühjaks rääkima, vaid iga paljastav sõna tuleb detektiividel välja kiskuda ning siis üle kontrollida ning siis veelkord üle kontrollida.
Neiu röövimisehetke ning mõrvamise vahele jääb umbes 24 tundi ning sarja üks väärtusi seisneb stsenaristi oskuses see aeg väga tihedalt täis pikkida nii, et hiljem juurdluse käigus selgub iga tegelase iga liigutus selle ajavahemiku sees. Tükk-tüki haaval pannakse vaataja jaoks kokku pilt 31. oktoobri ööl Kopenhaagenis toimunust ja neid pilte on mitu, sest iga tegelane joonistab välja lõpuks oma tegevuspildi ning politseinikel on tükk tööd, et kõik puzzletükid üksteisega sobituma saada. Töö on raske ja edasi liigutakse sammhaaval.
Politseinikud ei ole kõikvõimsad jumalad, ega tea absoluutset tõda, lastes end liigagi tihti mõjutada isiklikest aimdustest enne piisavat tõendusmaterjali. Nende inimlikkus on samuti sarja väärtuseks, sest lisab realistlikkuse tunnet. Isegi kui sa oled kriminalistikageenius on ikkagi võimalus üldpilti mitte teades teha ennatlikke järeldusi ja sa teed neid, sest selline on sinu töö. Ja tööd teeb uurijatetandem puhkuseta, iga päev toob ilmale mingi uue niidiotsa ning igal ööl võib juhtuda midagi, mis muudab uurimise kulgu.
Põikan korraks sinna virisemise radadele. Vaadates seriaali televisiooni vahenduses, võib unustada mõned momendid mis esimeses või teises episoodis esile kerkisid (ehk telekast vaadatud siis 17 nädalat varem, pea kolm kuud) ning seeläbi lõpptulemusega rahule jääda. DVD-lt aga kütsin 20 episoodi kolme päevaga sisse ning värske mälu ütles, et kõik asjad viimses ülestunnistuses ei klapi. Samuti häiris nn. pöörleva ratta efekt, eks siis korduv muster kus edu asendus (nii uurimisel kui töös linnavalitsuses) tagasilöögiga, et siis taas võiduks muutuda, et taas omakorda näppude pihta saamiseks pöörata. See kordumine andis ette teada kuidas asjad võivad arenema hakata ja valdavalt nii ka läks. Puudus teatud uudsus.
Alul häiris ka esimeste kahtlusaluste politseisse vedamine, sest sina vaatajana tead, et nad ei ole mõrvarid, sest kuis muidu saaks sarja veel 14 tundi (üks episood on umbes tund, kokku 20 episoodi) vedada ilma õige mehe tabamise põnevuseta. Hiljem muidugi juba teadsid, et järjekordne kahtlusalune on kindlasti süütu, kuid see ei vähendanud enam pinevust hetkekski, sest politseitöö väära meheni jõudmisel oli lõpuks sama põnev kui õige süüdlase tabamisel. Ja õnneks oli õige süüdlane väga oskuslikult valitud. Suudeti klišeelikkust vältida küll, ei kraabitud liiga kaugelt ega lähedalt, vaid just õigest kohast. Minu näiteks pettis ära, mu sõrm oli ikka hoopis teise mehe peal.
Relistlik politseitöö, mis tõsi küll kohati liiga inforohke a´la stiilis, et ühes koridori otsas arutatakse kellegi asukohta ning teise koridori otsa jõudes pistab abiline pihku juba telefonikompaniist saadud info kus otsitava mobiil asub või siis leitakse-saadakse puuduvad toimikud ja turvakaamerate fotod imelühikee ajaga. Võib-olla Taanimaal tõesti info liigub (The Wire´is nagu me teame ei liikunud teave isegi ühelt lauanurgalt teiseni) ja alati on uksel mõni abivalmis politseinik sulle just õiget paberit pihku pistma, kuid mina oleks vabalt võinud ka teabepuudumise pärast venima hakkavas seriaalis veel paari lisaepisoodi passida.
Seriaal oli põnev pidevalt ning kiirust maha võtmata. Draamas väga hästi esile mängitud, kõigi tegelaskujude suured ja väiksed traagikad kenasti mõistetavad ning kaastunne kege tulema. Atmosfäär oli samuti paigas, sest peale Sarah Lundi faroesi´saare mustrilise kampsuni mängis sarjas suurt rolli veel ka novembrikülm ja pime põhjamaa. Iga episood võtab kokku ööpäevas toimunu ning selle aja sees just palju päevavalgust ei näe, väljas on pidevalt pime, sest asukohale omaselt läheb siis juba esimeste õhtutundide aegu hämaraks. Kokkuvõttes suurepärane politsepõnevik Taanimaalt mis sel aastal ka USA-s remake´i vormis ekraanidele tuli ja juba palju kiitust saanud. Eks vaatan remake´i ise ka kunagi ära, hetkel aga ootan 5. desembrit mil sesoon 2 Inglsmaal subbitud DVD-na ilmub. 4,5/5
Sarah Lund ühega oma kampsunitest.Väga silmahakkav ja lahe stiililüke.

Wednesday, September 21, 2011

Winstanley

Winstanley - Kevin Brownlow 1976

Jumal on loonud maa kõigile kasutamiseks ja üks mees ei peaks seisma kõrgemal, omades rikkusi mis teistele kättesaamatud. Sellise kristliku kommunismisõnumiga asus sotsialismiteoreetik Gerrard Winstanley enda ümber rahvast ja asutas kommuuni mille liikmed kündsid ja külvasid aadlike sööti jäänud maadel. Kokku kogunenud kehvikud töötasid, sõid ja elasid ühiselt ning otse loomulikult ei meeldinud selline elukord (ja kehvikute liikumise religioossed vaated) kohalikele. Peatselt tekkis konflikt ning see oli alles algus.
Käesoleva filmi mõistmiseks pidin neti-allikad appi võtma, sest isegi Cromwell aegne Inglismaa on mulle üsna tundmatu teema, saati siis veel restoratsioonieelsed erinevad usulised rahvaliikumised ning sõdurite ja aadlike grupeeringud. Winstanley kommuuni lugu oli aga igati mõistev, sest eks ole ma varem lugenud neist soomlaste katsetest ameerikamaa tasandikel või Kanada metsades ehitada üles Uut Jeruusalemma, kus kõik elavad võrdsete vendadena. Ei õnnestunud need 1900 paiku ja seda enam aastal 1650, kus klassivahed väga jäigad, jumalasõna kuulutasid hulk erinevaid veidrikke ning protestantlus oli alles end vormimas.
Kevin Brownlow´i Winstanley´t peetakse väga täpseks ajaloopeegeldajaks kus nappide vahenditega (tegu on sõltumatu filmiga) loodi truu pilt seitsmeteistkümnenda sajandi elust ja olust. Erilist tähelepanu on juhitud rõivastele mis nägid välja tõesti nii audentsed, justkui oleks neid 350 aastat vaakumis säilitatud ja siis võtteplatsil näitlejate selga pandud. Või mis näitlejate, filmis kasutati amatööre, sõpru ja hobiteatrite liikmeid ning peale võttegrupi visiooni ning ränga töö, ei olnud just palju välisabi pakkujaid. Lõpetuseks mainin veel, et peale ajaloolise täpsuse ja vapustava ajastupildi maalimise, on film veel ka imeilusa kaameratöö ning montaažiga. Väike tükike brittide usulise töölisliikumise ajalugu kena kinofilmina. 4/5
"Kolhoosikeskuses".

Tuesday, September 20, 2011

Louie - 1. season

Louie - 1. season - created Louis C.K. 2010

Louis C.K. on hea suuvärgiga mees ja 70% sarja huumorist tulebki just siis kui ta stand-up koomikuna rahvale oma elu ümber jutustab. Elu ise nii põnev ei olegi, huumor on napim ning mõnes episoodis rõhutatakse hoopis peredraama elementidele. Naljad olid kohati süsimustad ning öäk-ropud, vaheti romantilist dramedy laadi nunnud ning mõned korrad traditsioonilisemat prime-time sohvakomöödiasarja kulund klišeesid ära kasutavad.
Ei meeldinud koomiku liigne küünilisus momentides mida pakuti reaalsuse kirjeldamise pähe, ehk siis naljades mis peaksid tõtt peegeldama, kuid ometigi jätsid mõru mulje jutu rääkijast. Ei meeldinud esimene episood ja ei meeldinud ka mehe sõge alaväärsuskompleks seoses oma kehakaaluga. OK, saan aru, et neid paksu-nalju saab koomikuna lõputult vedada, kuid samas näeb iga televaataja, et tegu lõpuks ikka mehelikult koguka tüübiga ning mitte standard pekirulliga. 4/5

Monday, September 19, 2011

B.P.R.D. : The Black Goddess

Mike Mignola, Guy Davis, John Arcudi - The Black Goddess 5 issue limited series
Dark Horse 2009

Riiuleid kraamides selgus, et mul kodus vell selline koomiks oli lugemist ootamas. Andsin muidu Robile posu tema pildivihikuid tagasi, kuid näe sunnikut, oli ennast hoopis valele riiulile peitnud ja seetõttu kahe silma vahele jäänud. No ega ma ilma läbi lugemata seda nagunii poleks tagastanud, kuid üllatuist pakkus leidmine sellegi poolest. Ja ka lugu oli mõnus, ei midagi erilist, kuid ikka parem kui eelmine (varem loetud) lühijuttudest koosnev BPRD.

Sunday, September 18, 2011

Le Havre

Le Havre - Aki Kaurismäki 2011

Väga inspireeriv film. Minul tekkis ka kohe tahtmine mõnd immigranti aidata, saata näiteks Jim Ashilevi Londonisse, sest kaua vaene poiss kannatab siin külmal ja kargel eestimaal, mängides kohustuslikku kultuuri koloriitsemaks muutjat ja mustanahalist arvamuse ütlejat. Parem tal ikka oma rõõmsa ja kultuurselt rikka rahvaga koos olla kui tuimade ning mõmmide eestlastega maid jagada ja kui minu võimuses, siis teen kõike, et üht õnnetut mustanahalist aidata. Isegi raha on mul varutud samapalju kui läks Kaurismäki filmis vaja Jim´i suguvenna aitamiseks nii, et las käia, film muutis mind paremaks inimeseks ning olen valmis seda ka praktikas tõestama.
Filmi peategelane Marcel Marx käitus vaest immigrandipoisikest aidates kahtpidi hästi. Esiteks oli tal südamest kahju ning ta soovis noormeest emaga kokku viia, teisest küljest näitas ta aga üles suurt austust oma riigi vastu, võttes riigi õlult töö saata üks sisserändaja tagasi sihtkohta. Kindlasti oleks riik pidanud letti laduma kolmest tuhandest eurost suurema summa, et vabaneda ühest tülikast saabunust ja kui riigi kodanik võtab vabatahtlikult oma peale töö kutsumata külaline taas minema saata, on see aumedalit väärt tegu. Tõsi küll naabri juurde, kuid igal juhul on oma tuba puhas.
Kuulsin või lugesin juba kusagilt, et tegu 100% ehtsa Kaurismäki filmiga ja nõustun, kuid just se eht-kaurimäkilikkus ajas mind Le Havre´i vaadates närvi. Siis nagu võiks juba olla väheke teistmoodi kui pidevalt kaurismäkilikult mega-stiliseeritult anakronistlik. Ei jaksa enam neid toauberikas kolletavaid vanu tapeete, logisevaid iidseid busse linnapildis ja võltse vaeseid, kes sotsiaalabist vist oma rumalusest on keeldunud, vaadata. Ma olen sellest juba väsinud, see ei haara enam ega paku isegi muiet suunurka. Film on hea ja sümpaate huumoriga, kuid ma justkui enam ei jaksa, ei suuda austust lavastaja käekirja vastu endast välja suruda, kuigi jah, flic oli sobilikult vanakooli. Aga filmi sisu oli südantsoojendav. Vaadake ja kindlasti tuleb ka teil tahtmine mõnda immigranti aidata. Kui rahakott ei küüni selleni, et neid Londonisse smuugeldada, siis vähemalt leidke moodus neid üle lahe Soomesse vedada. Põgenik, teie südametunnistus ja mitteametlikult ka teie riik ütlevad Teile suured tänusõnad. Aidake oma värvilisi kaaslasi! 3,5/5
Nooruke "Jim Ashilevi" varjamas end "Tiigrikutsu" juures.

Saturday, September 17, 2011

Peep Show - 7. season

Peep Show - 7. season - Andrew O'Connor, Sam Bain, Jesse Armstrong 2010

Sesoonid 1-6 möödusid üsna ühtlases heas kvaliteedis. Seitsmenda kohta olin juba enne vaatamist kerget virinat kuulnud ja nõustun sellega, et siiani nõrgim hooaeg. Sellegi poolest väga mõnus vaadata ja tänu sissejäänud pausile tundus see rohkem selline vanade heade tuttavatega taaskohtumise rõõmuna, kus unustad ära, n nad siis muutunud igavamateks või mitte. Lahe oli lihtsalt näha nii Mark´i kui Jeremy´t üle pika aja (pool aastat ikkagi!) ja kui naeruturtsatusi nii palju nad esile ei toonud ega piinlikust tekitanud kui varasemalt, siis tühja sellest. Räägiti, et tuleb veel paar sesooni, eks siis taas näib kuis meestel käbarad käivad, paremini või halvemini. Loodan, et halvemini, sest nii on naljakam. 3/5
High five, Super Hans!

Nude Nuns with Big Guns

Nude Nuns with Big Guns - Joseph Guzman 2010

Joseph Guzman ei tee esimest korda b-põnevikku ega mitte ka kulunud pleekinud stiilis grindhousekino. Ei tee seda tõsiselt ega punnitatult, vaid tuleb üsna täpselt sinna kuhu vaatajagi ootused ja lootused, juhul kui on istutud maha, et vaadata üht meelelahutuslikku jampsi kus tissid, ja püstolid. Seekord siis ka nunnad ja põrguinglid ning kui exploitation eesmärgiks, siis loomulikult ei puudu ka nunsploitation klassika, ehk siis lisaks nunarüüga mängitud fetishit,  lesbistseene ja vägistamist. Verd, vägivalda ja paljast pinda, lisaks kübeke otsest huumorit ning kogu see asi tehtud veel keel-põses naljana.
Kõik teavad, et Commando lahedaim stseen on Arnie "riietumine" kus pidemesse lükatakse padruneid, jaki külge riputatakse granaate, vöö vahele surutakse püstol ning lõpuks veel libistatakse hiiglaslik sälkudega nuga rinnal asuvasse tuppe. Kujutage ette nüüd sama asja ainult, et koguka mehe asemel on nunna riietes õbluke naine kes sätib vööle hõbedast graveeritud pikkade torudega kuuelasulisi, viskab üle õla tommy-gun´i ning lõpuks veel seob ümber palvekeed ja amuletid. See oli filmi tipp moment, ägedast veel ägedam hetk.
Jamad momendid aga olid seotud arvutigraafika kasutamisega veristamisstseenides kus kuuliaugud ning verepritsmed kandsid selget digitaalset märki. Kui oleks vaeva nähtud, palgatud mõni vanakooli grimmi ja eriefektimeister kes kummi ja kunstverega tööd teha oskab, oleks filmi ehedus kraade tõusnud. Aga lahe rumal film oli see ka nüüd ja üsna õige grindhouse´i juures käidi ära. 3,5/5
Kättemaksuingel.

Longitude

Longitude - Charles Sturridge 2000

Kaheksateistkümnenda sajandi alguses töötab puusepast hobileidur John Harrison kella kallal mis oma täpsusega peaks aitama kaasa merel navigeerimisele ja püüab leida lahendust pikkuskraadide mõõtmiseks. Kaks sajandit hiljem restaureerib sõjašoki üle elanud endine mereväeleitnant Rupert Gould meister Harrison´i kronomeetreid ja armub neisse samamoodi kui kellade valmistaja. Kahte ajalukku läinud meest eraldab paarsada aastat, kuid nende elud olid mitmeski mõttes sarnased nii õnnestumiste kui tagasilöökide koha pealt.
Brittide minisari oli huvitav draama kahe mehe sihikindlusest mis viis võiduni bürokraatia üle ning muutis otsustavalt ajaloo kulgu, sest meredel ülemvõimu võtma hakkav Inglismaa sai alles peale korralike navigeerimisriistade tulekut ookeanide valitsejaks. Veider oli vaadata, et veel 18. sajandi keskpaigas ei osatud määrata laeva asukohta merel ning kõige kindlam viis teada saada kus seilatakse, oli liikuda ranna äärde ning siis visuaalselt kindlaks teha, et mis neem või abajas see seal paistab. Ei ole ka ime, et auhinnaraha korralikult töötava "GPS-seadme" eest oli sõna otsees mõttes kuninglik, sest selle puudumine tekitas liiga palju ohvreid ja kahjumeid, laevad sõitsid pidevalt karidele või madalikele. John Harrison´i leiutatud kronomeeter oli kindel elupäästja, kuid selle aksepteerimine võttis aega aastakümneid ja sellest seriaal rääkiski.
Paralleelselt kulgev Rupert Gould´i elu nii põnev ei olnud, kuid tema tegelaskujuga kõrvutamine andis sarjale dramaatilisust ning pidepunkti milles läbi minevikku paremini mõita. See mis aastal 1920 oli ilmselge, tundus 1750 veel võõra ning fantastilisena, ühele merekellale eelistati mõõtmise taevatähtede järgi ning merakadeemia nõukogu ette toodi isegi noaga lõhki lõigatud koeri kui abivahendeid laeva asukoha määramiseks. Nimelt väitis üks leiutaja, et kui kõik koerad on sama noaga haavatud, siis keskpäeval Londonis nuga kibeda arstirohu sees liigutades, hakkavad kõik loomad ulguma ja oled siis laevaga ükskõik kus maailma otsas, kui koer tekil valukarjeid esile toob, siis järelikult on kell Londonis 12 keskpäeval. Haarav meresõidu ajaloost pajatav draamasari. 4/5
John Harrison´i viimane kell filmis ja muuseumis.

Friday, September 16, 2011

Pentagram - When the Screams Come

Pentagram - When the Screams Come 2011

01.Day of Reckoning
02.Forever My Queen
03.Ask No More
04.Run My Course
05.You're Lost, I'm Free
06.Review Your Choices
07.Relentless
08.All Your Sins
09.20 Buck Spin
10.Sign of the Wolf
11.When the Screams Come
+ Interview with Bobby Liebling

Bobby Liebling ajas kohe hirmu nahavahele. Oli oma kuldsetes pükstes, hõbepintsakus, halliseguste mustade sassis juustega ning silmipööritavalt jõllitades justkui mõni mustlasparun kes kohe ära keerab ning kisub väitsa välja, asudes kõiki pussitama. Hull vanamees ikka ja ülejäänud bändist samuti kui nüüd see "metallica-mees" välja arvata. Vanad pässid kes rockivad hellust üles näitamata samal ajal kui meie kohalikud sama aastakäigu mehed meenutavad vaid "Tähelaevas" oma noorust ja lasevad kodus vaikselt peeru.