Visions of Frank

Visions of Frank: Short Films by Japan's Most Audacious Animators - Jim Woodring, Taruto Fuyama, Eri Yoshimura,art unit COCOA,DROP INC., Masaki Naito,Kanako Kawaguchi, Naomi Nagata 2005

Arutasin täna just Nailboardis Virkoga CD singlite üle kus neli või enam remixi ühest ja samast loost, ehk siis rääkisime uuest Pedigree maxisinglist mida Bonne nimetab EP-ks ning loomulikult Forgotten Sunrise´st. Virko väitis, et läheb igavaks. Mina nõustusin, kuid lisasin, et lõpuks on ikka paar pala teistest üle ja kui isegi tervet plaati läbi uuesti kuulata ei viitsi, siis vähemalt nende paari lemmikmixiga teed ikka uuesti tutvust.

Sarnane asi on ka selle animatsioonikogumikuga mis sisaldab Jim Woodring´i originaalanimatsiooni "Frank" (samuti on eeskujuks olnud Frank´i koomiksid) ning selle mitmeid tõlgendusi jaapani tippanimaatorite poolt. Originaal on selline absurdne psühhedeelne ja "remixid" liikusid samal rajal, mõni püüdis rohkem lugu ehitada ja mõni taas veelgi hullumeelsemaks kõike ajada, viska aga elekas keele alla ja mine Frankiga seiklema. Põnev või isegi huvitav ükski lugu ei olnud, pigem vaatasin kuidas multiplikaatorite fantaasia oli lennanud, aga kui seda ei saada vaimukus, siis ei oma ju ka joonistustegelase käänamine ja väänamine tähtsust.

Kokkuvõttes omavad mõju vaid kasutatud animatsioonitehnikad, kuid iseseisvana võttes ei paku needki midagi uuenduslikku, ikka oleks justkui näinud ka kõige põnevama lahendusega versiooni. Muusika puhul oleks siis nii, et iga remix on erinev plaadi üldmõistes ja rikastab seda, kuid eraldi võetuna meenutavad nad kõik teisi samalaadse kõlaga ja ülesehitusega träkke. 2,5/5

Eri visioonid Frankist.Viimane oli kõige parem multikas.

The Eagles of Death Metal - Rock am Ring

The Eagles of Death Metal - Rock am Ring 2008

01. Don't Speak (I Came to Make a Bang!)
02. Kiss the Devil (Who Will?)
03. Bad Dream Mama
04. I Like to Move in the Night
05. English Girl
06. Already Died
07. Stuck in the Metal With You
08. Whorehoppin' (Shit, Goddamn)
09. Cherry Cola [feat. Josh Homme]
10. I Want You So Hard
11. Speaking in Tongues

The Eagles of Death Metal oli minu jaoks veel kolm nädalat tagasi kole puine ja igav bänd. Olin kuulanud nii paari lugu ja vaadanud videosid aga miskit moodi ei vedanud käima, kuni töökaaslane ostis Kölni kauplusest plaadi, sest maailma suurimast plaadipoest peab ju midagi ostma, tõi selle tööle ühes ja lükkas konesse. Peale paari lugu vaatasime teineteisele otsa ja nentisime, et päris hea ju. Plaadi lõppedes ag lausa meeldis ja läks teisele ning hilisõhtul veel kolmandale ringile. Ja nüüd siis kontsert-bootleg.

Shock Treatment

Shock Treatment - Jim Sharman 1981

Sain aru küll mis suunas seda satiiri loobiti ja mida püüti pilada, kuid igasugune USA telekarahva ja 15 minutit feimi teema ei tundunud pooltki nii lahe kui oli filmi lõbus logisev ja hoolimatu üldfiil. Veider muusikal kus reaalsus ja televisioon lähevad segamini ning elu jätkub seebiseriaalides, muusikasaadetes ning uudisankrute mikrofoni ees. Telesaadete publik, näitlejad ning saatejuhid segunevad, iga hetk sünnib uus staar ja langeb vana, show peab aga iga hinna eest edasi minema, et vaid sponsor ei pahandaks.

Lahe kiiksuga värk aga kõigest sellest oli veelgi parem filmis nähtud kuuldud muusika. Otseselt võib-olla iga kuuldud pala nii ägedalt ei kõlanudki, kuid lood ise olid head ning peas fantaseerisin nii puuduva juurde kui üleliigse välja ning "kuulsin" kaheksakümnendate muusikalipopi asemel nii indie´t, punki kui gootirokki. OST on lemmik , mitu korda juba läbi kuulatud ja ka film oli igati muhe. The Rocky Horror Picture Show ei meeldinud mulle pooltki nii väga kui järjelugu. 3,5/5.

Blacksad

Juan Díaz Canales, Juanjo Guarnido - Blacksad (Somewhere between the Shadows), Arctic-Nation, Red Soul
Dark Horse 2010

Kolm korralikku krimilugu. Alul ootasin väheke .,. sarnast olustikku kus peale loominimeste veel ka alternatiivajalugu või aurupungividinad, kuid juba koomiksi keskpaigas hakkasin nautima just vastupidist, ehk siis minimaalset tähelepanu loomaliikidele ning sellega kaasnevate naljade puudumisele. Paar sedalaasdi viidet ikkagi oli näiteks, et kassid ei salli rotte või, et linnud olid WWII ajal lendurid, kuid see ei mänginud rolli. Tähtsad olid hoopis stoorid ja siingi tuleb kirjutaja maitsekusele kiitust jagada, sest puudus soov tagasivaatena, tegevus toimus ju viiekümnendatel, ironiseerida või parodeerida kehtinud norme. Tegevus oli täpselt selline nagu võis sel ajal olla, probleemid ning väärhetked just sedalaadi tonaalsusega nagu viiekümnendatel elanud isik seda nägi ning igasugusest minevikku viidud moraalist, poliitkorrektsest või esteetiliselt õiglasest, ei olnud jälgegi. Lihtsalt kolm kõva krimilugu minevikust. Neid lahendas lihtsalt kass.

Uncle Tom's Cabin

Uncle Tom's Cabin - Harry A. Pollard 1927

Tummfilmis tuleb näoilmete ja kehakeelega puuduvaid sõnu edasi anda. Neegrite puhul on see aga üsna jube vaatepilt, selline komejant kus must mees pööritab silmi, limpsib keelega huuli, paisutab põski ning tõmbleb justkui oleks talle noor mangust püksi pistetud. Ja see on tema loomulik käitumine, filmi jaoks oli aga vaja veel näidata neegreid krutskeid tegemas ning siis läks grimassitamine ja liikumine täitsa üle käte. Ja see oli veel mis filmis sisse oli jäetud, sest boonuste hulgast võis vaadata fotodena kunagi linaloos olnud, kuid nüüdseks hävinud kaadritest, kus Topsy nimeline põngerjas täitsa tsirkust tegi ja inimesi kiusas. Või käitus nagu neegrile kohane? Igal juhul kui vankrikoormaast kukkus üks arbuus maha puruks, jooksis pool küla selle tükke üles noppima nii, et tegu oli täitsa realistliku pildiga neegrirahvast. 3/5

Kas keegi võiks öelda mis väärtus oli 1500 dollaril aastal 1860? Saaks teada ühe korraliku hea tervise juures oleva isase neegri maksumuse. Sarnaseid lapsi nagu alumisel pildil, anti ära nii 300 ja 400-ga.

Tumbledown

Tumbledown - Richard Eyre 1988

Oma arust alustasin Falklandi konfliktist pajatava sõjafilmi vaatamist, kuid sain põmmutamise asemel hulga kihilisema draama ühe soldati elust. Peategelane oli kuningliku eliitväeosa ohvitser kes kangesti sõjamöllu kippus, seal kangelast mängis, kuuli pähe sai ning siis vaikselt paranes kuni piss enam püksi ei tulnud ja ratastooli abi liikumiseks vaja ei läinud. Lahinguhetk oli filmis vaid killuke, kogu ülejäänud aeg näidati briti armeehaiglate elu, ehk siis ühe mehe taastumist koomapatsiendist pea täisväärtusliku inimeseni. Näidati kuidas sõjavägi suhtub haavatud kangelastesse ning mis näo teevad armastatud, lapsevanemad ning peretuttavad kui noor mees naaseb sõjast vaimselt ning füüsiliselt vigasena.

Aga enne kõige portreteeritakse meest kes on nii öelda sündinud sõdur, kellele tapmine on tööks ning kes kogu elu on valmistanud end ette lahingsituatsiooniks. Näidatakse perfektset sõdurit kes teab oma väärtust tapamasinana ning ei kujuta muud elu ettegi, kuigi peale haavata saamist võib armeekarjääriga lõpp olla. Peategelasest ohvitseri mängis Colin Firth ja kõrvalosades võis naha veel hulgaliselt tuntud briti näitlejaid. Hea psühholoogiline draama sõjast, sõdurist ja paranemise valudest. 4/5

Põhines Charles Wood´i autobiograafilisel raamatul.

Nightmare Alley

Nightmare Alley - Edmund Goulding 1947

Osa põnevusest kaob paratamatult tänapäeval vaadates ära. Kuna tegu oli žanrifilmiga, siis sedalaadi kelmustest ja petuskeemidest pajatavate linalugude puhul on topeltpettus muutunud standardiks, tead juba ette, et kõige suuremat petturit petetakse ise ja nii kaob osa loo uudsusest. Teine osa kadus kusagil poole kinoloo pealt kui taipasin, et kõik kordub, ratas teeb taas ühe ringi ning mis oli filmi alul all, on seda ka filmi lõpuks. Liiga palju märke ja vihjeid rääkisid korduva teema poolt ja nii võis täiesti kindlalt öelda milline elajalik saatus peategelast lõpuks tabab.

Valmimisaastal 1947 ei olnud žanrifilmid nii hästi välja joonistunud, ega ka hilisemad kopeerimised õpetanud filme vaadates kõike ette aimama ning arvatavasti selle aja kontekstis oli tegu igati ägeda kinolooga. Hea oli ta aga siiani, juba freakshow tsirkusemaailma kantud film-noir´ina (tugev Carnivale sarja tunne) väärtus omaette, lisaks veel kogu käesolevat kinoprojekti edasi lükanud  Tyrone Power´i isiklik sarm ning energia. 3,5/5

Tsirkuses.

The Chronicles of Narnia : The Voyage of the Dawn Treader

The Chronicles of Narnia: The Voyage of the Dawn Treader - Michael Apted 2010

Prince Casbian oli täitsa lahe vaatamine ja üldse olen ma Narniaga üsna heasõbralikes suhetes, kuid seekord lõi võlumaailm meie vastastikusele kiindumusele mõra sisse, pakkudes filmi mis oli otsast otsani igav. Juba Son of Rambow´s end edukalt näidanud Will Poulter tegi muidugi lahedat tegelaskuju, kuid muud vedelat seiklust ning noore Lucy pubekaprobleeme oli paha vaadata. Ja kui lõpuni aus olla, siis tegu oli halva filmiga kuna kaunitar Anna Popplewell tegi vaid väikese episoodilise ülesastumise ning ilma iluta ei jagunud filmis ka midagi asemele. 1/5

Anna Popplewell´i ei olnud, küll aga kinnitan teile, et lavastajatoolis oli Michael Apted. Uskumatu, aga tõsi!

Words Worth - Words Worth Outer Stories

Words Worth - Kan Fukumoto 1999

Noormees püüdis jätta muljet ühele neiule, kuid peale mõõga tõstmist sattus seiklustesse kus ta seksis iga naistegelasega kes ekraanile ilmus, olid need siis printsessid, vampiirid, nõiad või kassnaised, ühtmoodi palju hellust jagus kõigile. Vaikse huumoriga fantasy-hentai mille lugu polnud küll suurem asi, kuid kuna seksukohti pilluti sisse ning need olid üsna nummid ja maitsekad, siis kulges minek läbi viie episoodi ja kaheseerialise substoori (kus noorte neitsite "võrgutamine" oli jäetud küll valdavalt hobuste ja konnade hooleks) päris valutult. Võiks lausa öelda, et mõnuga. 3/5

Harjunpää ja poliisin poika

Matti Yrjänä Joensuun - Harjunpää ja poliisin poika
Otava 2007

Noorena elasin kangesti kaasa raamatu nn. kurjategijast peategelasele Miku´le. Aeg on aga lennanud, viimasest lugemisest vist juba aastat paarkümmend möödas ja nüüd ei jagu mul alaealiste mõrtsukate suhtes küll mingit sümpaatiat, on nad suiis pärit joodikute või vägivallatsejate peredest, ise kellegi eluküünalt viha väljaelamiseks ma ühestki otsast ei aksepteeri. Joensuu oli muidugi püüdnud selle peretausta läbi vägivalda selgitada ja seganud hea ning paha mõisteid, kuid kõike (eriti veel mitut mõrva) ei saa punk rock´i, isa püksirihma ja ema veinipudeli süüks ajada kuigi ise noor olles tundus see täiesti mõistetav olevat. Siiani loetud Härjunpää juttudest üks tumedamaid traagilisemaid kus süütuteks kõrvalohvriteks naised ja lapsed.

The Perfect Crime

Crimen ferpecto - Álex de la Iglesia 2004

Hiljuti vaimustust tekitanud The Last Circus´e lavastaja Álex de la Iglesia varasem komöödia. Peategelasest müügimees kaotab töökoha rivaalile ning kogemata rüseluse käigus tapab viimase, veab laiba keldrisse, et see ahjus põletada, käib korra ära ja avastab tagasi tulles, et keegi on surnukeha ära varastanud. Peagi hakatakse vaest meest väljapressimisega pitsitama ja see pole sedalaadi pigistamine kus mängs raha, vaid hoopis ehe puhas armastus. Mõnus must komöödia paari geniaalse momendiga ja paari väga lheda hetkega, kuid üldpildis vaid väheke keskmisest parem. Lihtsalt selline hea vaatamine. 3/5