Make 'Em Laugh : The Funny Business of America

Make 'Em Laugh: The Funny Business of America - Michael Kantor 2009

Kohati jäi sellest dokumentaalsarjast mulje justkui nutetaks vanu häid aegu taga. Nii mõnedki intervjueeritavad rääkisid, et vaata see tüüp või too näitleja oli ikka üks kõva koomik ja kahju, et selliseid tänapäeval enam ei vorbita. Kahtlaselt väha aega oli jäetud ka nüüdsete tippseriaalide jaoks ning mida näidati, oli valus mainstream mis teadupärast ei kanna USA-s huumoripärandit edasi, vaid seda teeb hoopis kaabeltelevisioon. Jutt oli piiridenihutajatest aga tänaste valusate piirinihutajate asemel tutvustati kogupereseriaale ja erandina Family Guy´d. Lähenen nüüd teisest nurgast ja ütlen, et kui 80% igast episoodiast võttis enese alla minevikutähtede tutvustus, siis see ei olnud üldse halb. Mina sain sealt palju teda. Kui tummfilmiajastu ning helifilmid kuni neljakümnendateni olid teada, siis USA televisiooni algaastate programmid kuni seitsmekümnendateni oli küll täitsa uus ja huvitav teema ning sellel ajal teles rahvast naerutanud tipptegijad olid siiani tundmatud. Nii, et õppida oli, kuigi kohati sari venis ja läks huumoris magedaks. Viimase koha pealt peaks lausa hoiatuse tegema, et teist kallid lugejad, keegi boonuste hulgas olevaid staaride poolt jutustatavaid nalju kuulama ei hakkaks, sest midagi nii labast ei suudaks isegi Vahiloo pakkuda. Põhimõtteliselt näitab mehi-naisi kes sarjas jätsid suurte koomikanovaatorite mulje rääkimas maailma kõike läägemais habemega nalju ning juurde kiitmas, et need on nii naljakad. Inimeste usutavus kadus koheselt. 3/5

Hulganisti vanu tuttavaid.

Hunter Prey

Hunter Prey - Sandy Collora 2009

Väikese-eelarveline poolkäsitöö, saame aru, kuid miks kuradi pärast on vaja kohe kippuda täispika mängufilmi kallale kui lähtematerjal ning linti võetud eripalgeliste visuaalkuvade mahtu on täpselt ühe pooletunnise lühifilmi jagu. Nüüd aga astuti ämbrisse, sest millegagi tuli veel ka see liigne viiskümmend minutit täita ning loomulikult koosnes see nüüd siis teemade ülekordamisest ning haigutama ajavast kõndimisest mööda neid samu maastikke mis juba esimese kümne minutiga igast otsast tuttavaks said. Suur tükk ajas suu lõhki. Lühiloona, näiteks sellise Star Wars fännilisana, aga oleks asja saanud, sest teostus oli ühe väikefilmi kohta väga korralikul tasemel. 2,5/5

Sõdur nimega Centauri 7.

Filmiküsitlus - Jaanus P.W.A. -st

Aastaid tagasi Soomes käies sattusin ühe karvaste metal-baari ees suitsu tehes kohalike skinnidega juttu puhuma ning oli täitsa mõnus vestlushetk. Sisse minnes mõtlesin, et võtan õlle ja lähen nende lauda istuma, et edasi lobiseda, kuid järsku seati minu õigus selleks kahtluse alla ning hakati pinnima, et kas ma olen ikka piisavalt "oma poiss" või mingi suvaline kalkar. Küsiti, et kas ma Jaanust tunnen ja kui vastasin jah, oma paarkümmend aastat juba ja pungipõlvest peale, püüti mind halva spioonifilmi moodi lõksu meelitada, pakkudes välja, et kas PWA laulja on see pikka kasvu ja mustade juustega mees kel jänesehambad ning parem jalg vasakust lühem? Ajasin kõik rumalused tagasi, korrigeerisin valeväiteid ning kõige lõpuks pidin isegi käise üles keerama ning tinditööd näitama. Peale seda rahuneti, patsutati mulle õlale ning unustati mind sinna laua otsa koos oma õllega, kõik kiilakad rääkisid oma jutte ja minule ei pööranud enam keegi tähelepanu. Istusin siis minutit viis, võtsin kannust paar lonksu ja kõndisin oma sõpside lauda tagasi, olles pettunud, et PWA muusikast ei saanudki juttu teha.

Nimi: Jaanus
Bänd: P.W.A.
MySpace: Haterider

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Muljet on mulle avaldanud väga paljud filmid, aga eriti tõstaks esile selliseid lemmikuid, nagu: "A Clockwork Orange", "Sin City", "Dark City", "300", "Full Metal Jacket", "Fight Club", "Pulp Fiction", "The Football Factory" . Aga üks mu absoluutseid lemmikuid on "Blood In Blood Out" ( U.S.A. 1993 ). Filmi sisuks on seitsmekümmnendate Los Angelese tänavajõukude omavahelised arveteklaarimised ja vanglaelu. Peaosas on kolm sõpra ja nende erinevad elusaatused. Eriliselt tõstaks esile filmi vanglatseenide tsitaate ja filmi muusikalist külge. Soovitan kõigile, kes peavad lugu vanast heast ultravägivallast, hah hah... tegelikult on film üsna sisukas ja mõtlemapanev.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Kui aus olla, siis viimane meeldejäävaim filmielamus on olnud "No Country for Old Men".

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal olen kuulanud palju Nancy Sinatrat. Veel mängib mul autos üsna palju viimane Devildriver " Pray For Villains ", Sick Of It All " Based on a True Story ", Tiger Army " Power of Moonlite ", Mad Sin " God Save the Sin ", Hatebreed " Hatebreed ", Rob Zombie " Hellbilly Deluxe 1 " Soovitada aga ei julge ma küll midagi, sest muusika maitsed on nii kuradi erinevad ja sellega on ikka nii, et ühele meeldib ema, teisele tütar...

Kaader filmist Blood in Blood Out.

Urotsukidoji New Saga

Urotsukidōji: The Urotsuki - 2002

Peale täieliku Urotsukidoji OVA-sarja vaatamist pidin ma ju veel ka uute osadega tutvuma, muidu oleks ikka pilt poolikuks jäänud. Või tegelikult jäi pilt poolikuks ka peale uute osadega tutvumist, sest sedalaadi saast ei paistnud müüvat ning uued episoodid jäidki poolikuks. Just mõtled, et näe, viimane disk ja lõpuks kõik selgub, kuiometigi hakkavad lõputiitrid jooksma just selle koha peal kus kõige pirakam koletis välja ilmus ning kõva deemonlahingut oodata oli. Juba originaalsari läks iga episoodiga nõrgemaks ning uued osad veel poole kiiremini. Palju halba arvutigraafikat ning igavat seksi ning maagiat. 1/5

Vigasiosexploitation

Vigasiosexploitation - Sebastiano Montresor 2010

Paari viimase nädala jooksul olen mitmeid kordi mõelnud Õunpüü Püha Tõnu peale, põhiliselt tänu sellele, et Philis elav sõberküsis, et kas seda tasub nende kohalikul õudusfilmidefestivalil vaatama minna aga mitmeid kordi on mõte ka niisama selle linaloo peale läinud. Olen mõelnud teose ühest negatiivsest küljest milleks on ja saab tulevikus olema teatud verstapostistaatus. Mustvalge ja absurdsena jättis ta paljudele noortele kustumatu mälestuse ning paratamatult hakatakse sarnaseid elemente kasutavat kino hiljem sellega võrdlema, kõrvutatakse Tõnuga tulevasi tudengitöid ja amatöörkatsetusi, olenemata sellest kas siis peale paari ühtiva joone üldse muud sarnasust on. Sõnumite ühtivusest ma üldsegi ei räägi, vaadatakse ikka pilti ja absurdikõverat. Näiteks käesoleva linaloo puhul hüppaks noortel filmisõpradel kohe Püha Tõnu silme ette, on ju tegu mustvalge absurdse linalooga mis kannab sarnast süngust. Enne ikka Õunpuu ja alles siis hakkaks koitma, et tegu on viiekümnendate drive-in kino tulnuka-ulmeliste ja salaagendi-seikluslike uuskasutusega Guy Maddin´i vormis ja Aki Kaurismäkile omeses huumoris. Aga ega mina ju ka ei taha võrrelda, sest filmitegija ise manifesteerib oma uut kino, ehk niinimetatud Agrestic Cinema´t vägevate sõnadega ja püüab samuti olla omalaadne. Hea helitaustaga lõbus eksperimentaalkino. 3,5/5

Peategelased Danger, Dixan-pea ja Dr. Munoz võitlemas ja allumas Soft Machine´ile.

Flight of the Conchords Awesome Posterart !!!

Prodigal Sons

Prodigal Sons - Kimberly Reed 2008

Pressiteade: "Tallinnas toimub 29.–31. jaanuarini esmakordselt dokfilmifestival DocPoint. Lisaks filmidele on festivalile kohaselt Tallinna saabumas ohtralt erikülalisi ning kavas ka festivali peod. Täpsustavatele küsimustele ning fantaasialendu ärgitada üritavatele torgetele vastab multikulturist ja ürituse peakorraldaja Tristan Priimägi."

Trash: "Minu dokfilmi huvid on ikka hoopis teistel radadel. 17-st filmist leidsin sisututvustusi lugedes vaid 2 mis võiksid huvi pakkuda. BTW, hetkel vaatan 1979 valminud dokki Kalifornia noortevanglast. Vaatama küll ei jõua kahjuks ühtegi, nädalavahetusel toimub ka Animelaager ja pigem tsekkas cosplay kostüümides noori neide, kuulan ettekannet mõnest animestuudiost või popkultuurist ning naudin suitsusauna. :)"

Lõvi: "trash, homorast, krdi mine nahhui :) heas mõttes, a no fakk. ma olen lugemisega alles seal poole peal, a sa juba pead laiama hakkama. tra no mida vittu sul tritse pidude vastu on??
kade oled vä? sorri ma pole üldse jõudnud süveneda, et mis mõttes nagu valik imeb vmsasja, a no ideel pole ju viga joptvajumatt. miks kuradi pärast tõesti mitte ei peaks tegema eestis kuradi dokkarite festi? mul on küsimärk. mulle sitaks istub mingite idiootsete, absoluutselt mitte kedagi teist huvitavate dokkide vahtimine (ok, see on mõneti liialdus, idikaid on rohkem) a no fenomeni mõttes ära nussi näkku."Dokpointi filmidest ei jõudnud ma lõpuks ühtegi kinno vaatama, isegi mitte neid kahte mis huvi pakkusid. Käesoleva linaloo puhul on tegu nn. kolmandaga mille suutis minu jaoks ahvatlevaks muuta alles Joonase postitus. Nüüd pool aastat hiljem sai ka film nähtud ja peab ütlema, et päris meelelahutuslik oli. Peategelasteks kolm poega kellest vanim on tasakaalutu vägivallatseja ning pere kasulapsena veel ka üllatuslike kuulsate vanavanemate järeltulija. Noorim on tüüpiline San Francisco homo ja keskmine lesbi. Jajah, keskmine vend on lesbi ja mitte selles heterohuumori "mulle meeldivad naised" mõistes mida iga kutt kord öelnud on, vaid ehtne lesbi. Teinud läbi soovahetusoperatsiooni ja näeb välja täitsa foxy lady, kuid meeste poole ei heida pilkugi, vaid mehkendab paksude rumalate jänkitsikkidega. Homovenda eriti ei näidata ning film keskendub rusikavenna ja lesbivenna omavahelistele suhetele, kusjuures palju siit välja ei mängita ning lõpuks jäi kogu läbiva joone ajamine kahtlaseks ettevõtmiseks. Ikka itsitad rohkem pihku neid totte vaadates, kui dokumentaali sõnumit tähele pannes. 3,5/5

Vennad omavahel.

Mr. Show with Bob and David - 3. season

Mr. Show with Bob and David - 3. season - Troy Miller, John Moffitt 1997

Aastakümneid kuuldud jutud sellest kuidas pipraviin aitab alati haiguse vastu tunduvad liialdatutena. Alustasin siis reedel oma paar päeva turjamurdnud palavikuga võitlust nii, et kalasin endale rahvakirjaniku juures toimunud aiapeol pits-pitsi haaval sisse pudeli piraviina ning otsa veel tassitäite kaupa grokki mida alul peoperemees mulle lahkelt keetid, kuid hiljem ise köögis rummi, suhkru ja tee vahekordadega katsetades endale tegin. Umbes kella kaheks öösel oli korraks tõesti selline tunne, et haigus on kerest läinud ja laupäeva hommikuse nõrkuse kandsin pohmelli, mitte viirusliku külmetuse arvele aga õhtul hakkas selguma kurb tõde, et tõbi on ikka veel küljes ja kõik viinad ning viinajoogid ei olnud oma mõjude oodatud kõrgusel.
Hakkasin siis hoopis vaatama komöödiaseriaali ja võin etterutates öelda, et ka see ei võtnud palavikku maha ega teinud kurkku pehmemaks, küll aga pakkus tõvevoodis vähkrejale teistlaadi kergendust, suutis rohkem kui tosin korda meele ni lakke viia, et igasugune füüsiline tard ununes. Mr. Show kolmas sesoon ei olnud küll võrreldav teisega, sest kohati oli taas tunda viilimist ja liigset läbimõtlematut rutakust naljade serveerimisel, kuid esimesest sesoonist oli see igal juhul parem ja vaadata tasub kindlasti. 3,5/5

Bob and David.

Grey Knight - Ghost Brigade - The Killing Box

Grey Knight - George Hickenlooper 1993

Käesolev film on olnud aastaid mu most wanted listi eesotsas ning kui ma täna DVD masinasse lükkasin, ei suutnud õnne tunnet varjutada isegi uue PC rivist välj minek ning teist päeva keha kurnavalt lõhkuv palavik. Ja mitte niisama DVD, vaid directors cut, see ainus õige mis vaadata kõlbab. Unustage ära pealkirjad nagu Ghost Brigade ja The Killing Box (kuigi ma need pealkirja lisasin), seekord ei ole nii, et heal lapsel mitu nime, vaid kõikide pealkirjade taha peidavad end erinevad puudulikud montaažid. Vaid Grey Knight on õige cut, kus olemas kõik väljalõigatud kohad ning lisaks dialoogidele Adrian Pasdar´i tasakaalukas narratsioon.Narkomaania - olemas.
Spiritism - olemas.
South Will Rise Again - olemas.
Zombied - olemas.
Ajalooline teabetaust - olemas.
Vampirism - olemas.
Atmosfääärilisus - olemas.
Piinamine - olemas.
Lahingustseenid - olemas.
Raske trippimine - olemas.
Filosoofilised mõtisklused - olemas.
Surnud kährik - olemas.
Ameerika Kodusõda - olemas.
Voodoo - olemas.
Skisofreenia - olemas.Siin Southern müstilises õudusfilmis on nii palju pisidetaile, et lausa imestust tekitas kuidas käsikirjutaja suutis nii kirjudest niitidest ühtlase kena mustriga kanga kududa ning kuidas George Hickenlooper oli võimeline ühest sadadest Roger Corman´i juustustest b-filmidest välja pigistama nii kompaktse atmosfäärilise õudusloo. Selle teose vaatamine tänu täiuslikkusele oli aga samas ka valu tekitav, sest hirm, et nüüd järgmise hetkega tehakse midagi piinlikult rumalat, pani kogu aeg hingevärisedes pöialt hoidma, et nüüd kõik laabuks. Kivi rinnult, nii ka läks ning viimane lause demonstreeris ilmekalt kui läbimõeldud kogu sisu oli. Ning viimane kaader pani veelkord külmajudina üle kere joooksma. On tehtud Ameerika Kodusõja aegset horrorit hiljemgi, näiteks nagu Dead Birds ja Ravenous ning ka teema, et surnud sõdurid tagasi tulevad on käinud läbi filmidest The Bunker ja Outpost, kuid keegi pole seda suutnud käesoleva linoloo tasemel ekraanile tuua. George Hickenlooper keerab sisse uusi vinte ning lõpuks jääd mõtlema, et kas tegu oli surnutega, raske narkootilise aine reisiga või uue maailmat parandava filosoofilise tõdemusega. Ja need ei ole ainsad kohad kus lavastaja mängib tuntud märkide ja sümbolitega, isegi lõpus mängutulev juba koomiliseks muutunud klassikaline viis ebasurnute taastapmiseks on tema kätes hoopis teise säraga ja vankumatult kohale sobiv. Suurepärane heade näitlejatega pisiasjadeni läbimõeldud elav müstikafilm mis oli iga järgmise stseeniga uudne ning üllatust tekitav ja samas ka rohkem kui üks kord tõsiselt kõhedusttekitav. Minu sellel aastal nähtud parim õudusfilm ning ma härdalt soovin, et sõltumatul horrorkinol oleks mu jaoks veel selliseid üllatusi varuks. Fantastiline meistriklass. 5/5

Uue Maailmakorra Loojad, ei enam sinises ega hallis mundris, vaid ühtse rindena.