Fish Tank

Fish Tank - Andrea Arnold 2009

Mulle isiklikult tundub, et Andrea Arnold´i filmid lähevad järjest kehvemateks. Fantastiliselt südamliku ja maalähedase lühifilmiga Wasp ( nüüdseks juba Briti lühifilmiklassikasse kuuluv ) kuulsaks saanud ja järgmisena korraliku thriller-draama Red Road lavastanud naise viimane film oli vähepakkuv. Jah, näidatakse küll briti äärelinna magalarajoonide vaeste elu, odava siidri joomist, hip-hop muusikast vaimustumist ning flirti endasuguste white trash kuttide-tsikkidega, kuid sinna peale asetatud lugu oli pehmelt öeldes keskpärane. Võib-olla oligi plaan näidata lihtsalt ühe 15 aastase elu ning tundeid, kuid minu jaoks jäi sellest väheseks. Kusjuures just enne vaatama hakkamist mõtlesin, et ei ole ammu ühtegi briti sotsiaaldraamat vaadanud ja nüüd lõpuks aga ei, film oli küll draama, kuid kergemal tasandil. 2,5/5

This is England!

Filmiküsitlus - Raul Saaremets Röövel Ööbikust

Seekord räägib oma filmimaitsest Röövel Ööbiku trummar, peo ja raadio-DJ, hea muusika tutvustaja, plaadifirma Umblu Records vedaja nimg kümmet muu muusikaga seotud ametit pidav Raul Saaremets. Röövel Ööbiku album "Ringrada" valiti aasta 2009 parimaks muusikaplaadiks.

Nimi: Raul Saaremets
Bänd: Röövel Ööbik
MySpace: Röövel Ööbik
Koduleht: Umblu


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Esimene film, mis minul nö elu muutis, oli John Watersi "Pink Flamingos". Tänu Watersile oli pikk periood, mil saigi ainult trash-filme vaadatud. Mingis mõttes on naeruväärne, et olen näinud kõiki "Toxic Avenger'e", aga ei tea midagi...noh, kuidas nüüd öelda, päris filmidest. Varajased Peter Jacksoni asjad on ka hinge läinud, eriti "Meet The Feebles".
Reshisöör, keda ma pimesi armastan, on Abel Ferrara. Mulle meeldivad ka tema ebaõnnestunuteks peetud asjad, "Black Out" kasvõi. Olen jätnud meelega ka mõned tema filmid vaatamata, pannes need ootele, et oleks mille nimel elada. Lapsik? Tõenäoliselt. Aga jah Ferrara. Mulle läheb enesehävitamine, mis ju tema üks läbivaid teemasid - on ju? -, alati korda millegipärast.

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Nägin telekast just Gronenbergi "History of Violence'i", mis jättis täitsa sümpaatse mulje. Kuna telekast näitab "Chopperit", siis seda vaatan ka alati, mingi 7 korda vist näinud juba. Eric Bana mängib seal nii kuradi hästi, et tõenäoliselt vaatan veel. Uutest moodsatest filmidest ei tea paraku midagi, sest kinoskäik on alati tänu publikule ebameeldiv elamus olnud. Kino on kodus.

3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Praegu tegelen põhiliselt kahe mehega, kelleks on Bruce Haack ja Mort Garson. Nad on elektroonilise muusika pioneerid ja teinud 60ndatel ja 70ndatel täiesti pööraseid konseptuaal-albumeid. Garsonil on näiteks plaat "Plantasia", mis on kirjutatud kodus kasvatele taimedele, et need paremini kasvaks. Tundub et töötab, aga mul naine muidugi räägib lilledega - see meeldib ka neile. Mõlemal on ka mitmeid satanismile pühendatud albumeid. Ja raisk hakkan vist vanaks jääma, sest klassikalist muusikat olen ka kuulama hakanud - tüübid nagu Ligeti, Messiaen või Xenakis on väga huvitavad. Esimesed White Zombied sain ka just kätte. Mõni võibolla ei usu, aga alguses oli see bänd ikka väga vinge.

Kui sul on võimalik linke panna äkki, siis siin mõned:

Xenakis
Messiaen
Mort Garson
Bruce Haack
White Zombie

Tänan Raul!

Ootamas JMKE-st, Smõugist, Highmachine´ist ja paljudest teistest bändidest pärit muusikute filmieelistused.

Raulist tehtud foto autor on Mats Õun, all kaader filmist Chopper.

Breaking Glass

Breaking Glass - Brian Gibson 1980

Brian Gibson´i muusikafilm rääkis samadel teemadel mis just päev varem vaadatud dokumentaalfilm Rough Cut and Ready Dubbed, ehk siis pungile järgnevast ajast kui tooni hakkasid andma NF-skinheadid ja uue laine rockmuusika ning toimus üldine alternatiivmuusika kommertseerumine. Peategelane, väga isikupärase laadiga ja sotsiaalselt terav lauljatar, paneb mänedžeri abil kokku bändi, et oma autoriloomingut paremini tutvustada. Skinheadidele ja punkidele esinemised ja igaõhtused lavaesised kaklused ei tundunud kuhugile viivat ja kavalusi kasutades püüti jalga muusikabisnesi ukse vahele saada aga kui see lõpuks õnnestus, taipasid muusikud järsku, et nad ei ole enam absoluutselt need idealistlikud noored kellena bänditegemist alustati. Hea film briti kaheksakümnenda aasta sisekliimast ning muusikasuundadest, kohati väga terav kriitika süsteemi, ehk muusikatööstuse vastu ning ehedalt välja toodud momendid teekonnast tippu. Lisaks veel näitlejad nagu Phil Daniels ja Jonathan Pryce ning loomulikult diivat mänginud Hazel O'Connor. Kahjuks aga oli lõpp nii nõrk, et mina soovitaks kümmekond minutit enne kinni panna, siis jääb teile hea mulje filmist mis rääkis saladuse - ütles välja mis sai pungist. 3,5/5

Punkrock seisukohtadega sotsiaalprobleemidest laulev Kate.

Rough Cut and Ready Dubbed

Rough Cut and Ready Dubbed - Hasan Shah, Dom Shaw 1982
Rough Cut and Ready Dubbed: Revisited... - Hasan Shah, Dom Shaw 2005

Lavastajad otsisid vastust sellele, et mis oli aastaks 1982 saanud pungist. Jutt liikus new wave´i, ska, mod´de revival´i ja skinheadide juures, kuid päris tihti käis läbi teema, et kõik põhilised bändid on end plaadikompaniidele maha müünud ja tõelist punki leiab vaid oi! muusikas.Intervjuusid tänavapunkidega, kontsertkatkeid ja sõna ütlesid sekka ka tuntud muusikakriitikud, isegi härra John Peel teadis asjast arvata. Mõnus oli siis boonusena olevalt filmilt, ehk 23 aastat hiljem linti võetud dokkist näha neid samu tüüpe irvitamas, et kui rumalad nad noortena olid. Kõik põhilised punk bändid olidki ju suurte plaadi firmade all ja Sex Pistols sõlmis omal ajal plaadistuslepingu isegi kolme maailma kõige suurema plaadikompaniiga. Omal ajal seda keegi nii vaadata ei osanud ja siis seletatigi, et see või too on täiesti sell out. Hea pilguheit kaheksakümnendate alguse briti alternatiivmuusika maailma. 3,5/5

Pildil olevast noorest pungist oli aastal 2005 saanud haruldaste punkrocki vinüülidega kaubitseja.

Suuri asejuna Pietarista

Antti Tuuri - Suuri asejuna Pietarista
HD 2006

15 000 vintpüssi
2 miljonit padrunit
30 kuulipildujat ja nende lindid laskemoonaga
10 kolmetollise laskeavaga välisuurtükki
6 vagunit suurtükimürske
2 soomusautot

Sellise rongilaadungiga asub ideeline kommunist Eino Rahja teele Peterburgist Tampere poole ning teel lüüakse lahinguid soome "valgetega", vaieldakse sõjaväekorra üle ja flirditakse tööliste armees teenivate piigadega. Antti Tuuri oli oma seekordses ajaloolises romaanis andnud sõna punastele kes kodusõjas püüdsid revolutsiooni ka Soome pinnal läbi viia. Hea lugemine nagu Tuuri ikka.

Mütsi ja vuntsidega mees kes istub keskel, ongi kuulus rongiga relvi toonud revolutsionäär Eino Rahja.

Reed Paradise - Камышовый рай

Kamyshovyy ray - Yelena Tsyplakova 1989

"Mis pradjaaga sina ka oled! Üks põsk ütleb, et ülikool pooleli ning teine, et suurlinnas vanemad ootamas." Sellise lausega praakis töölevõtja noore hulguse välja, kuid saatuse tahtel võeti ta mõned minutid hiljem ikkagi brigaadi mis sõitis Kasahhimaale pilliroogu lõikama. Jutu järgi pidi töö ränk olema, kuid palk see eest hea - kolme kuuga võib teenida 1500 rubla, oma aja kohta üüratu summa. Kohale jõudes aga selgus miks sooviti tööle võtta vaid parmaate ja kodutuid. Tegu oli maffia sunnitöölaagriga ning õnnetute hulguste eest ei hakka keegi kostma ega neid taga nutma kui mehed kauge maa steppi justkui tinatuhka kaovad. Pillirooparadiis oli kummaline film. Valmimisaasta kohta hea ideega, näidati ju korralikult organiseeritud kuritegelikku jõukku kes omas sidemeid ka kohaliku miilitsa ning ettevõtjatega. Muidugi olid sellel ajal juba igat sorti katusepakkujad platsis, kuid stepis asuv eravangla ja seal patrullivad kalašnikovidega valvurid, oli kindlasti midagi uut. Samas aga on kogu see sunnitöö teema kerge exploitation´i mekiga ja tuletab kangesti meelde neid vanglateemalisi b-filme kus istuti kusagil džunglihütis ja automaatidega pilukad jooksid sõgedatena edasi-tagasi. Sarnasused olid tuntavad ja mõtlesin paar korda vaatamise ajal, et eks lavastaja oli püüdnud mõnda videolt nähtud põnevikku nõukogude malli suruda. Enam-vähem see ka õnnestus, on tunda vene filmi aga samas ka lääne mõjusid. Omapärane vanglafilm "joodikute paradiisist". 3,5/5

Peategelaste kamp.

Red Hot Chili Peppers - Rockpalast

Red Hot Chili Peppers - Germany, Gorhausen, Rockpalast Festival (1985-08-17)

01. Out In L.A.
02. Jungle Man
03. Buckle Down
04. Green Heaven
05. Hollywood
06. Stranded
07. Blackeyed Blonde
08. Baby Appeal / You Always Sing The Same
09. True Men Don't Kill Coyotes
10. Get Up And Jump
11. Battle Ship
12. Fire

The Uplift Mofo Party Plan oli esimene Peppersi album mida kuulasin ja see meeldis mulle, käesoleval paar aastat varem lindistatud materjali pakkuval kontserdil tegid nad küll mingit imelikku valge mehe räppi ja mängisid sinna taustaks vedelet funki. Liiga tühi nii muusikalise kõlapildi kui visuaalse kuva poolest, elu tuli sisse alles viimase loo ajal ja siis sai näha ka tuntud sokitrikki.

Omega Doom

Omega Doom - Albert Pyun 1996

Talbot´i doomist vaheldust võttes, vaatasin ära b-filmide guru Albert Pyun´i post-apokalüptilise ulmekräppi nimega Omega Doom. Venelast meenutavate rõivastega Rutger Hauer mängis seekord vanema mudeli robotit kes peale laserkiirega kõrvetada saamist oli muutunud inimlikuks. Saabus siis ammu tootmisest maha võetud robot linna kus kaks kampa uuemaid mudeleid omavahel rivaalitsesid ning pakkus mõlemale androididegrupile oma teeneid. Edasi läks nii nagu Kurosawa Yojimbo´s ja see oli ka põhjus miks ma teosega tutvuda tahtsin. Yojimbo remake´id tuleb ju ikka kõik üle vaadata ja seda vaatamist jagub. Käesolev oli aus nõmedus, ehtne b-movie. 2/5

Mr. Robot.

Filmiküsitlus - Rein Fuks Seksoundist

Tsau! Alustan uut sarja kus lahedad eesti muusikud mõnusatest eesti bändidest räägivad filmidest mis neile meeldivad. Alguse teeb lahti Seksoundi boss ja eesti indie hall kardinal Rain Fuks kelle vast viimati kokku pandud bänd Imandra Lake on minu suur lemmik.

Nimi: Rein Fuks
Bänd: Pia Fraus, Bad Apples, Popidiot, Imandra Lake
MySpace: Pia Fraus
MySpace: Bad Apples
MySpace: Popidiot
MySpace: Imandra Lake
MySpace: Seksound
Koduleht: Seksound


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

ega mul eriti pole aega filme vaadata, aga mingid lemmikud on ikka.

Love Liza (režissöör Todd Louiso, peaosas Phillip Seymour Hoffman)
The Last Great Wilderness (režissöör David Mackenzie)
The Devil and Daniel Johnston (režissöör Jeff Feuerzeig) see on lahe musadok.
Man On The Moon (režissöör Milos Forman, peaosas Jim Carrey) see on kah vana lemmik

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

hmm üks lustakas šoti noortekas Gregory's Girl (režissöör Bill Forsyth) aastast 1980.
ma ei tea kas see oli filmielamus, pigem lihtsalt siuke lahe veider vaatamine.

3: Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

rootsi bänd Tape on hea! nägin paar aastat tagasi šotimaal festivalil ka lives ja oli kah väga hea.
viimastel aastatel olen ülipalju kuulanud Mark Kozelek'i asju - Red House Painters, Sun Kil Moon ja tema enda soolokaid kah. Seeland on kah hea! ning muidugi vana hea ja ka uus hea His Name Is Alive

Tänan Rein!

Ülemise foto autor on Tiit Blaat, alumine on kaader filmist Love Liza.

2081

2081 - Everyone Will Finally Be Equal - Chandler Tuttle 2009

Kurt Vonneguti jutul põhinev lühifilm tulevikuühiskonnast kus kõik on võrdsed. Kahjuks aga ei ole keegi võrdne kõrgemal tasandil, vaid hoopis madalamal, ehk siis joondutakse kõige nõrgema ja rumalama järgi ja pidurdatakse paremate võimeid. Hea idee, nagu Vonnekuti puhul ikka, kuid filmina mannetu ja seda isegi hoolimata korralikust teostusest. Liiga kaadreid kordav ning ülestuunitud pildiga ja eks oli paras jagu ka seda va igavust punti lastud. Minu jaoks tundus justkui liiga hästi tehtud ühe lühifilmi jaoks, oleks taset arvestades võinud sisu poolest ka tahkem olla. 2/5

Tugevatele raskused, kaunitele maskid ja tarkadele elektrooniline mõttesegaja.

Trudell

Trudell - Heather Rae 2005

Näitas ära nii Alcatrazi vallutamise, Oglala intsidendi kui muid indiaaniõiguste eest seismisi, kuid mida edasi dokumentaalfilm läks, seda rohkem kerkis esile õhtu täht ja lõpuks mitte just kõige tagasihoidlikuma kangelasena. Peale surma oleks palju rohkem sobinud sedalaadi laul kus kaimud kiituse lahti lasid ning filmitegijad ise ka meest mitme nurga alt tutvustasid. Selline poliitaktivist, et anna armu ja veel kirjanik ja laulja ja filmitegija ja tuletõrjuja ja tuumafüüsik ja... Peale surma sobinuks seda näidata, elu ajal peaks vist olema John Trudell´il enesel ka väheke piinlik vaadata. 2/5

John Trudell - indiaaniasjade ajamise spetsialist. Mees kes esimese punanahana põletas avalikult Ühendriikide lipu.

Surmanpelto

Antti Tuuri - Surmanpelto
Otava 2008

Tundub, et ei olnud aasta aega ühtegi Tuuri romaani lugenud. Alustasin küll tema dokumentaalraamatuga "Kolmannen valtakunnan vieraana", kuid kusagil poole peal taipasin, et olen seda juba kuus-seitse aastat tagasi lugenud ja riiuli juurde naastes selgus kurb lugu - olin ostnud selle teose topelt, kaantega ja ilma kaanteta versiooni. Surmanpelto oli tüüpiline Tuuri, traagiline ja koomiline, ajaloolist tausta pakkuv ning üdini inimlik. Kõneks oli võetud kurvad sündmused 1918 aasta talvel Nykaapis ( Uudenkaarlepyyn ) kus soomlased lasid maha vene sõjavange, revolutsioonile ja Soome Vabadussõjale jalgu jäänud tsaariarmee soldateid. Tükike Soome ajalugu, hea töö härra Tuuri!

Black Snow

Ben ming nian - Fei Xie 1990

Pussitamise juures kaasosalisena olnud mees vabaneb vanglast ja tuleb peale kolme aasta pikkus eemalolekut tagasi kodulinna Pekingisse. Linn ja inimesed on aga nende paari aasta jooksul muutunud, enam ei maksa nii palju perekonna ning sõprussuhted, vaid hoopis raha ja kuulsus. Uuute trendidega kaasa minnes töötab Li Huiquan end peagi üles end tunnetab samas selgelt kogu ärikate ja pisisulide maailma tühjust ning noore mehe kartus ise samasuguseks muutuda. Wen Jiang´i esimesi filmirolle ning teda on alati hea meel ekraanil näha, muus osas ehk siis moraaliloona jäi teis aga kaugeks.
Lavastaja ei võtnud kindlat seisukohta muutuva Hiina suhtes, näitas küll teatud murdepunkti mis oli lihtinimese jaoks kapitalistliku koostöö alguseks, kuid ei kritiseerinud õieti mammona kultust ega hurjutanud parteid uute poliitiliste pöörete eest. Inimsuhtedraamana aga jäi nõrgaks, teravus puudus ka selles. 3/5

Vana tänavakaupmees ja noor mustaturu ärikas.

High on Fire - Snakes for the Divine

High on Fire - Snakes for the Divine
E1 Music 2010

Tuttav stoneriguru lõi High on Fire´ist juttu tehes käega ja ütles põlgusega, et see ju kõige andetuma Sleep´i mehe bänd, mis seal pikalt ikka seletada. Andekad näe, tegid peale Sleep´i laialiminekut maineka rahvalemmiku nimega OM aga Matt Pike, see Loll-Ivan ja Tuhajuhan, hakkas oma andetusest hoopis heavy-stonerit tegema aga tegi seda nii andetult, et isegi ei kõla metalina ega stoner rock´ina või siis äärmisel juhul nagu halva hevibändi keldridemo aastast 1988. Et oleks nagu metal aga samas ei ole ka, kui vokaal hakkabki kiskuma hevipateetilisust, siis tuleb hetk hiljem häälde juba kahtlusenoot, justkui kooripoisilik häbenemine, et kas ikka saan hakkama, vean hääletämbris lõpuni välja ja kui kitarr hakkab sisse võtma võidukaid uljaid riffe, jääb trummikolks nii harvaks, et pidurdab ka keelpillide hurraa hüüdu. Kui aga trummid liiga rõõmsalt põrisema kipuvad, hakkab kitarr riffi venitama või langeb vokaal hetk tagasi olnud entusiasmipurskest madala hingemörina juurde.
Instrumendid ja vokaal oleks nagu pidevalt omavahel ebakõlas, kord tõuseb üks liiga kõrgelennuliselt ja teine pidurdab ja siis taas vastupidi, kuigi lõppkokkuvõttes surutakse üheskoos jõuliselt edasi. Visuaalselt ettekujutades oleks see justkui mõni Esimese Maailmasõja lahing kus paari kuulipildujaga rünnakurühma toetavad esimesed algelised A7V-tüüpi tankid ja... ratsaväekompanii jagu Napoleoni sõjakäikude ajast pärit husaare kes muu kaevikusõja sinelihalli ja khakise mudatooni taustal uhkeldavate erepunaste mundrite ning karraga kaetuga erksalt silma paistavad. Kõrgele pea kohale tõstetud saablitega kihutavad nad vahuvail hobustel vaenlase kaevikute poole, kabjad löövad eikellegimaale jäänud külmunud laipadest lihatükke välja, mõni ratsanikku kandev hobu komistab mürsulahtri serval, esimesed okastraadiread näksavad uljaspeade vammustest riidetükke, kriibivad suksude külgi ning algelised tankitõkked peatevad lõpuks rünnaku hoo, kuid mitte rünnakut. Selja tagant aga lähenevad soomustatud terasmasinad ning positsioonidele asetatud kuulipildujad sülgavad tuima järjekindlusega surma, hoogasale värviküllasele rünnakule järgnev hall massiivne hävituslik terase ja tinavoog pühib pinnalt selle mis ratsaväe poolt vaid kriimud ja kriibid sai. Lahing võidetakse, vastane on põrmustatud.Aasta 1988 vildakana tunduda võinud demo on kakskümmend aastat hiljem suurepärane album mille võlu seisnebki just žanrisisestes puudujääkides ja ülejääkides. Meel on loonud mitmeid šabloonlike kuvandeid muusikast ja alateadlikult ootad ühele käigule järgnevat teist ning kolmandat, kuid High on Fire kohati petab ootusi, pakkudes A ja B järel C asemel hoopis G-d või jätab üldse tühiku. Küll aga ei peta ta kuulajat, pakkudes endiselt rasket soundi segamini eepiliste ülevhetkedega.

Na tebya upovayu - На тебя уповаю

Na tebya upovayu - Yelena Tsyplakova 1992

The Road mõjus minu jaoks masendavalt aga järgmine film mille kavva võtsin pani kohe tõsise põmaka ära, lõi justkui noa rindu ja väänas seda sisikonnas. Kultusliku Pillirooparadiisiga debüteerinud Yelena Tsyplakova teine ja siiani viimaseks jäänud film oli minu jaoks maailma kõige kurvem linalugu. Tõesõna, ei ole ma varem näinud ühtegi filmi mis mulle nii laastavalt oleks mõjunud, isegi täna, kolm päeva peale vaatamist olen iga tunni tagant teose masendavamaid momente meelde tuletanud. Vaatamise ajal aga panin kolm-neli korda mängija pausile ja kõndisin mööda tuba ringi, nii valus oli see kogemus.
Rongijaama tualettruumis sünnitanud naine hülgab oma imiku, kooserdab välja ning saab sihitult raudteel tuigerdades vastutulevalt vedurilt löögi. Mõne aja pärast lastakse end enesehävituslikult ülal pidanud õnnetusejärgsete armidega kaetud naine psühhiaatriakliinikust tulema ning ta asub tööle pisikeses renoveeritavas pühamus. Peagi soovitab aga preester talle tööd lastekodus leides, et hüljatuid aidates võib õnnetuke heastada enesepoolse lapsest lahti ütlemise ja leida hingerahu. Valutunne südames aga ei kao ning hoopis suureneb, sest lastekodus nähtav pisikeste pidevad vaimsed ja füüsilised väärkohtlemised vaid süvendavad kaastundliku naisterahva hingevalu. Ei hakka ükspulgi seletama mida kriminaalse taustaga korrupeerunud sadistlikud alkohoolikutest kasvatajatädid 4-6 aastaste poisipõnnide ning tüdrukutirtsudega teevad, kuid tegu ei ole vägivalla demonstreerimise ega odava pisarakiskumisega. Jelena Tsõplakova draama on naturaalne kuvand üheksakümnendate aastate lastekoduelust kus nõukogude ajast jäänud mentaliteet seob end varakapitalismi hüvedemaailmaga ja loob situatsiooni kus laps on justkui tarbeese, mõnikord kasulik äri ajamiseks, kuid suuremalt jaolt tüütu nuttev olend keda võib oma suva järgi peksta või mõnitada. Oskuslikult üles ehitatud konfliktsituatsioonid ja elutraagikad, üksikisiku tragöödia ja laiem kriitiline seisukohavõtt süsteemi vastu mis ei hooli järeltulevatest põlvedest. Kurb, julm ja hingemattev film. 5/5

"Anna mulle andeks!"

Talbot - EOS

Talbot - EOS
Talbot 2010

Jagan prohvetlikult veksleid, et Talbot defineerib tugevasti aasta 2010 muusika olemust ja maitset. Esiteks nende jõuliselt esiplaanil olevad D.I.Y. ( Tee seda ise!) seisukohad mis kannutavad noori bände loobuma lõputuks venivast ootusest, et keegi nende endi eest teed kuulsusele sillutama tuleb. Vaja on ise vaeva näha ning on Talboti liikmed on alati sõbralikult jaganud know-how´d kuidas toota ise oma plaate, organiseerida kohalikke kontserte kui ka rahvusvahelisi turneesid ning turustada end internetis, olla ise kõiki vahendeid kaasutades aktiivne oma loomingut tutvustama. Ja teiseks muidugi looming ise. Eelmisel aastal jõudis kogu riffrock´i varamu, kaasa arvatud doom, drone ja black metal, tavakuulajateni ja enam ei häbenenud raskekõlalist kurja masendusmuusikat kuulata ka kõige paadunumad indie ja house´i mehed, massiivsed hävinguhelid võlusid ühtmoodi kõiki. Talbot on oma albumiga seda maitsete vahet veelgi vähendanud, astunud välja mitme erineva sünonüümiga saatanat ja okultistlikku musta väljamanavate analoogsete bändide vahelt ning võtnud värskema lähenemise, sidunud oma muusikasse sujuvalt sobivat helgemat nooti, kaotamata samas helivalli raskust, sest sound on duo kohta lausa üllatavalt tihke, isegi nii mitmetahuline, et välismaa arvustajad on kiitnud Talboti debüüti kuulates instrumente mille heli plaadilt tegelikut ei leia. Krobedate metal´i juurtega ja paksu tugeva robustse doom´i tüvega, kuid oksi indierock´i, hardcore ja elektroonilise muusika suunas sirutuv ning samapalju päikesepaistest, kevadvihmast ja tuulehoost positiivset jõudu ammutav, kui maasügavusest tumedat energiat pumpav. Veel paar kuud tagasi kutsus Koit Raudsepp Talbotit eesti paremini hoitud muusikasaladuseks, nüüd peale suurepärase debüütalbumi ilmumist ei tohiks enam nende geniaalsuses miskit varjatuks jääda. Talbot on hetkel Eesti parim rockbänd!Ära anda üks Talboti CD! Võta osa kõrval ( --> ) olevast pollist ja kui on soov saada endale Talboti debüütalbumit, saada meil aadressile gtm242(ätt)hot.ee, pane pealkirjaks Talbot ning kirjuta sisse oma nimi. Nädala pärast loosin välja plaadi võitja, küsin temalt koduaadressi ning panen CD posti teel liikuma. Boonusena läheb veel loosi üks Talboti debüüti toetanud plaadimärgi Rist ja Viletsus reliisitud DVD Tempo 09 kus kontsertsalvestisel võimalik pildis näha Tolmunud Mesipuud, Shelton San´i, One Dollar Project´it ja Zahir´i.

Talbot:

MySpace
Koduleht
Twitter
FaceBook

Talboti tasuta netist allatiritavad reliisid:

Tundra EP
Combat Zen Speech
EOS

Kuulake ja toetage head eesti muusikat!