Joysticks

Joysticks - Greydon Clark 1983

Filmi alul näidatigi kõiki neid retro-arcade mänge mis koheselt tõid meelde koperatiivide ajastu alguse kui Viru tänaval asuva kino "Pioneer" eesruumis lasti rubladest punnis kukrut omavatel pägalikel raha eest telekaekraanilt neid mänge proovida. Iga rikka mängija seljataga seisis kümme nohuse nina ja viltuse suusamütsiga Kopli tatikat kel sõna otseses mõttes suust ila voolas, ei olnud keegi varem midagi sarnast osanud ette kujutata aga nüüd sai soojaks köetud ahju kõrval värvitelerist sellist mänguelamust, et siiani ruulinud munapeli, Tipa-Tapa saalis olnud "Bong" ja kohalik arcade staar "Torpeedo" meelest läksid. Käisin minagi vargsi piilumas aga uhkus ei lubanud matside kombel teleka ees trügida, heitsin kadeda pilgu mängijatele ja astsin edasi.Videomängud ja paljad tissid, otse loomulikult tuleb sellist kombinatsiooni pakkuva filmiga sinasõbraks saada, kusjuures rõhk on asetatud videomängude peale, sest tisse näeb ju ka muudes filmides küllaga. Mänge aga lõpuks eriti palju ei näidatudki, kuigi tegevus toimus arcade hallis kus lõbus omanik pidas võitlust siivsate linnakodanikega kes arvasid, et videomängud viivad nende järelkasvu hukatusse, muudavad noored litsideks, varasteks ja narkomaanideks. Tegu oli väga suure kivi all peidus olnud linalooga mis täis punnitatult mittekoomilisi nalju ja puiseid karaktereid, kuid imelikul kombel oli sellega toimunud justkui tromalik efekt, halb oli transformeerunud heaks. Suurepärane on muidugi liig öelda, kuid pakuti meeldivalt rumalat filmi mille pleekinud toon ja sügav amatöörlik lähenemine andsid juurde camp tunde. Boonuste hulgas leidus veel 4 trailerit kaheksakümnendate low-budget sekskomöödiatest millest keegi midagi ei tea ja eks oli ka Joysticks sinna kategooriasse minev, oli ju teos labeli all "Awesomely Bad Collection". 2,5/5

Tits and videogames - nerd´s Heaven.

Elvira, Mistress of the Dark

Elvira, Mistress of the Dark - James Signorelli 1988

Elvira oli üks neist filmidest mida okupatsiooniajal ka meie kinodes lubati näidata ning loomulikult käisin poisikesena seda mitu korda vaatamas. Sellest tingituna filmi ette võtsin, kuigi arvatavasti ja suure tõenäolisusega oleksin ka muidu kunagi teosega lähemat tutvust teinud, sest žanr õuduskomöödia on üks mu suuri lemmikuid. Lapsepõlvest olid meeles mõned naljad ( näiteks see koera muutumine rotiks ja väga mõnus kummijunn kes õhtusöögipotist välja kargab ) ja eks ta nii oligi, et vaid need samad naljad kõlbasid nüüd aastaid hiljem taas kaasa mugistada aga kõik ülejäänu oli paras labasuste venitamine, ameerikalik vaimuvaene teismelistejant. Kavatseti aga vändata lausa seriaal. Üks huvitav fakt on, et klassikust horror-host Vampira ( kindlasti kõigile tuttav filmist Plan 9 from Outer Space ) kaebas Elvira plagiaadisüüdistusega kohtusse. Ma nüüd täpselt ei tea kuidas need asjad lahenesid, igal juhul Mika Ripatti lühifilmis Dry istus soome sünnipäraga gooti-ikoon Maila Nurmi oma maja ees aiatoolil ja rahapatakaid ei paistnud kusagil. Ilmne sarnasus kahe musta riietuva leedi vahel aga oli olemas, kuigi ega suurt imidžite erinevust õudusfilme sisse juhatades just välja ei mõtle, ikka tuleb vampiiri ja vambi ristsugutis silme ette ja minu arust astus Elvirat kehastav Cassandra Peterson lihtsalt tühjaks jäänud kingadesse. 2,5/5

Vampira ja Elvira nagu kaks tilka vett, kas pole?

The Midnight Meat Train

The Midnight Meat Train - Ryûhei Kitamura 2008

Kui ma ei eksi, siis oli samanimeline jutt Clive Barker´i "Vereraamatute" kogumiku esimene novell ja tänu sellele üsna hästi meeles siiani. Eks ta nüüd võrdlust tehes filmi kahjuks räägi, sest teos oli täitsa mõistusevastaselt pikaks venitatud. Teravate kääridega oleks saanud teha ühe kena kaheksakümne minutilise horrori, selle asemel, et näidata pläägutamisi girlfriendi ja sõbraga, täiesti mõttetu ballast põhistoori küljes. Ja muidugi oleks pidanud rohkem näitama tutvustama linnaisasid, tõeliseid linna isasid aga mitte suvalisi kummimaskis lihaõgivaid mõistuseta olendeid. Kõlbas vaadata. 2/5

Vinnie Jones oli taas sümpaatne. Viimati meeldis ta mulle Lock, Stock and Two Smoking Barrelsis aga vahepeal tegi palju-palju rumalaid rolle.

Sandman Mystery Theatre : Dr. Death and the Night of the Butcher

Matt Wagner, Steven T. Seagle, Guy Davis, Vince Locke - Sandman Midnight Theatre #21-28
Vertigo 2007

Kaks juttu millest Dr. Death oli väga hea krimka ja Night of the Butcher nõrk, seda küll tänu kahvatule ja liiga tavalisele lõpule, sest muidu putitati põnevust küll. Detektiivilugudest huvitavam veel oli aga Wesley ja Dian´i suhte arenemine, selle sulnid tõusud ja valusad mõõnad. Samuti kerkis esile paar kõrvaltegelast nagu politseileitnant Burke ja kohtuarst Klein kes seni olid vähetähtsatena taustal liikunud, kuid nüüd andsid suure panuse stoori kulgemisele.

Miss Belmont ja Wesley Dodds.

Hellboy : Blood and Iron

Hellboy Animated: Blood and Iron - Victor Cook, Tad Stones 2007

Hellboy teine animeeritud film oli teemas suuresti Mignola ning BPRD keskne, isegi sedavõrd, et animatsioonis kulges koomiksisarja põhiline stooriliin vaikselt kõrval. Järelikult fännile kohe kindlasti kohustuslik kraam, seda isegi hoolimata tõsiasjast, et multikas ise suurem asi ei olnud ning kogu büroo tegelaskond oma isikliku sära ja paberkandjalt tuttava olekuga, ei suutnud hoogu lisada. Film venis, sest see mis koomiksis saab paari pildiga selgeks, võttis animatsioonis minuti, tegevuse ülessoojenemine kestis igaviku ja lõpukakluste vaatamine tundus tänu pikkusele juba üsna nüri põmmimine. Aga nagu mainisin, fänni jaoks on ikka vajalik vaatamine ning eriti tänu sellele, et boonuste hulgas paotab suud ka meister ise. Samuti leidub seal koomiksisarjale sarnaselt ka üks lühifilm - Iron Shoes mis minu mäletamist mööda on ilmunud ka joonistatud kujul. Samuti võis telekaekraanilt lugeda The Penanggalan´i koomiksit, lühike nagu ta on, sai seegi taaskord üle loetud. Sisult aeglane ja välimuselt inetu film aga samas väga Hellboy, väga Mignola ja väga BPRD. 3/5

Büroo tiim.

We Feed the World

We Feed the World - Erwin Wagenhofer 2005

Minu maitse jaoks ei ole hea film kui korjatakse kokku 5 fakti meie maailmavärgi mittetoimimise kohta ning näidatakse nende infotükikeste taustaks unelevaid põllumaastikke aga just seda oli Erwin Wagenhofer teinud. Paar kuud tagasi kurtis Eesti Ekspressi filmitoimetaja Margit Adorf Vikerraadio kultuurisaates, et Disko ja tuumasõda oli oma teabejagamises väheke liiga intensiivne ja kiire, et kõike vastu võtta. Seda arvestades peaks käesolev dokumentaalteos just filmikriitiku maitse järgi olema, moka otsast tehakse valuprobleemist juttu ja siis näidatakse kohe viis minutit voogavat viljavälja sellele peale, antakse piisavalt ambientilikku mõtlemisaega raskete lausete üle vaagida. Öeldud asjad on väga karmid ja faktid mille ette vaataja asetatakse hirmuäratavad, kuid see on tilgutamine, rohkem narrimine kui meele täitmine millegi väärtuslikuga. Võib-olla oli lavastaja lootnud pisku pakkudes sõnumit tugevamaks, rohkem silmapaistvamaks muuta, kuid vähemalt minu puhul ei läinud see läbi. Euroopa Liidu fakk-up majandusplaanid vajavad hulga rohkem torkimist kui korra kaameraga prantsusmaa rannikuvetes kalal käia, rumeenia köögiviljapõllul päikest võtta, austria prügiautos sõita, brasiilia vaestega juttu puhuda ja hispaania kasvuhoonetes tomatit katsumas käia. 2,5/5

Viinis visatakse iga päev ära kogus säilimisaja ületanud leiba, et sellega saaks toita kõik Genfi inimesed. Maakera enamus aga nälgib.

The Sisters of Mercy - Dark Harvest Festival

The Sisters of Mercy - 28. June 1997 Dark Harvest Festival Electric Factory, Philadelphia, USA

01. Vision Thing
02. Ribbons
03. Come Together
04. Train/Detonation Boulevard
05. Giving Ground
06. Amphetamine Logic
07. On the Wire/Teachers/On the Wire
08. Body Electric
09. Dominion/Mother Russia
10. Under the Gun
11. Summer
12. Alice
13. Anaconda
14. War on Drugs
15. Flood II
16. Temple of Love
17. Comfortably Numb/Some Kind of Stranger
18. First and Last and Always
19. Something Fast
20. This Corrosion

Mina ühelgi Sistersi kontserdil käinud ei ole, jätsin hiljuti Rock Cafes toimunu vahele ja arvatavasti jääbki see bänd lavalaudadel nägemata. Küll aga olen valmis live´i bootleg DVD-lt vaatama, las mängib koduste toimetuste ( loe: net, kiirnuudlid, plaatide sorteerimine ja raamaturiiuli korrastamine ) taustaks, muusika on ju mõnus. Vaatama palju ei pea, ega seal laval Iron Maiden´i või Alice Cooper´i laadset show´d püsti panda, mängitakse lood ära ja lillakas-sinise tooni vahele lastakse aeg-ajalt ka kollast prožet.

Kings of Power 4 Billion %

Kings of Power 4 Billion % - Paul Robertson 2008

Kirjutasin vaimustunult Paul Robertson´i animatsioonist Pirate Baby's Cabana Battle Street Fight 2006 ja seda lugedes viskas Robi, vana jaapanipärase ja jaapanist pärit popkultuuri hunt, kohe mu ette lingi mis viis lavastaja järgmise taieseni, vabana netis jagatava action-animatsioonini. Uuem küll aga mitte parem. Põhjuseks liigne kaootilisus, sest seal kus Cabana Battle Street Fight pakkus otsest mängulikkust, bitigraafika konsooliõnsust, proovis Kings of Power üllatada ladudes vaataja ette järjest kõiki jaapani anime, manga ja videomängude maailmast pärit sümboleid. Püüdis pakkuda justkui filmi kus on sisse kirjutatud enamat kui ekraanil vasakult vastaseid tappes kulgemine ning lõpus ees ootav bossivõitlus, proovis veelgi diibim olla. Mina isiklikult nautisin aga just eelmise animatsiooni kahemõõtmelist staatilist mängulikkust, mitte pisikesi graafilisi vallatusi ega vaataja südame võitmist talle äratundmisrõõmu pakkuvaid pisidetaile pakkudes. Gamer minu sees tahab game´i ja mitte mängu meenutavat vikerkaare toonides visuaalreisi. 3/5

Scalped : The Gravel in Your Gut

Jason Aaron, R. M. Guéra, Davide Furno - Scalped #19-24
Vertigo 2009

Paar nädalat tagasi avasin koomiksi, lugesin kümmekond lehekülge ja panin käest, sest taas põrutas Scalped sellise masendusega, et lihtsalt jaksu ei olnud kaasa minna. Viimasel ajal on kuidagi, et teiste õnnetust mis tihti vaesusest tingitud ei ole üldse nii huvitav vaadata, süda hakkab sees valutama ja nii on igat sorti hiina töölisdraamad ja nälgivate laste dokfilmid mu DVD mängijasse mitte sisse pääsenud. Kus aga ei mahu disk läbi, sealt läheb koomiks. Scalped on süsimust ja hingekriipiv depressiivsus. Ja Scalpe on ( mõningaste pulp-mööndustega ) realism. Suured tänud lähevad sõber Laurile selle eest, et ta mind sarjaga tutvustas ning siiani varustanud on. Scalped on hetkel elus olevatest koomiksisarjadest kahtlusteta parim ja neljas osa tõestas, et järjest paremaks läheb. Jason Aaron on muutunud lugu jutustades järjest enesekindlamaks ning sügavamaks, alul politseipõnevikuna alanud sari aga iga paperbackiga sotsiaalkriitilisemaks. Scalped on koomiksimaailma The Wire.

Crips and Bloods : Made in America

Crips and Bloods: Made in America - Stacy Peralta 2008

Filmi võib laias laastus jagada kolme ossa. Esimene käsitleb mustanahaliste elurajoonide geograafilist paiknevust LA linnakaardil, gängide tekkepõhjusi seoses kuuekümnendate poliitilist taustaga ja vägivalla läteteks olnud rassikonflikte. Loomulikult on ka selles, et cripsid ja bloodid üksteist tapavad süüdi ikka valge mees, käesolevas dokfilmis on otseseid süüdlasi lausa kolm - neegrite kallal norivad LA politseinikud, rassieelarvamustega skautmaster kes viiekümnendatel kolme murjamit oma poistelaagrisse ei võtnud ning ainus mingil määral tõsiseltvõetav patuoinas kelleks oli FBI omaaegne legendaarne juht J. Edgar Hoover. Viimane käskis maha tappa kõik black power aktivistid ja musta sõna seadjad, kaasa arvatud kogu Pantrite ladvik ning Malcolm X, Malcolm Z ja Malcolm Q, rääkimata Martin Luther King Jr-ist. Pisike tõetera jutus sees, kuid ikka väga laia haardega üldistused krimigängide tekkeloos, jäi mulje justkui taheti paarist teemast üle hüpata ja mängida taas rassikaardile. Teine osa, ehk jutt gängidest endist oli kõige põnevam, kuid kahjuks väga pealiskaudne, suurem süüvimine ja detailne infovoog jäi tulemata, kuid paar kübet pakuti. Viimane kolmandik filmist andis ka seletuse miks otsest gängitegevust nii vähe näidati. Selgus, et filmi on teinud aktivistid kes proovivad noori kampadest eemal hoida ning selle tõttu ei saanud ka liiga detailseks kätte minna, pigem püüti ikka jätta muljet kui nakkavast millest on mõttekas mööda minna. Eks ta õige ole, kuid selline väike õpetlik toon ja propagandamaik jätavad alati kehva mulje, eriti veel kui lõputiitrite alates taipad, et kahest suurest gängist justkui õieti midagi uut teada ei saanudki, küll aga vabatahtlike sotsiaaltööst noortega. Lahjaks jäi. 2,5/5

Muscle.

Mutant Aliens

Mutant Aliens - Bill Plympton 2001

Minu sees on selline mikrokiip mis koheselt kui mõni Bill Plympton´i animatsioon ette satub, paiskab verre tundmatut kemikaali mis muudab mind tahtejõuetuks robotilaadseks vastuvõtjaks kel peas vaid üks mõte piiksumas - tulev vaadata, tuleb vaadata. Täiesti automaatne ettekavatsemata mõistusevastane tegevus, sest lavastaja looming mulle üldse ei meeldi ja ma ei ole kunagi selles midagi harukordset leidnud. Nii ka seekord, täiesti huumorivaene ( loe : üksikute varem tehtud ideevaeste naljadega ) joonistatud film, ei mingit sähvatust ega tulevärki, tuim piltide rida mis võivad vaid ajukääbuses elevust tekitada, originaalsust ja teravust pakkuva jätab aga kindlasti külmaks. Teadsin juba ette, et ei meeldi aga ikka käib kehas piiks-piiks. Viimane aeg see chip kööginoaga välja kookida, sest Bill Plympton´i loomingust on veel mõned tööd nägemata ja taaskord jänkilabasusi vaadata ei ole isu. 1/5

Reverend Beat-Man - Surreal Folk Blues Gospel Trash VOL 3.

01. Jesus
Clip Made By Slowboat Films
02. I’ve Go The Devil Inside
Clip Made By Slowboat Films
03. Our Girls
Clip Made By Cornelia Cimato / Huevo Cimato
04. I’m Happy
Clip Made By Lukasz Jaszak
05. Don’t Stop To Dance
Clip Made By Sandro Klopfstein
06. Meine Kleine Russin
Clip Made By Ivana Gvozdenovic & Stefania Malorgio
07. One Fine Day
Clip Made By Fränzi Meyer Stephan Heiniger, Barbara Brunner
08. Lonesome And Sad
Clip Made By: Beat-Man
09. Jesus Christ Twist
Clip Made By Rafael Perez
10. I’m Over With You
Clip Made By Against The Static Films
11. Blue Moon Of Kentucky
Clip Made By Cuzn Wildweed
12. I See The Light
Clip Made By Rottnfall
13. Coco Grace
Clip Made By Rafael Perez
14. Letter To Myself
Clip Made By Zeitgeist
15. No Hope
Clip Made By Simon Kuhn
16. I Wanna Know
Clip Made By Nicolas Drolc
17. I Want You To Feel
Clip Made By Tea
18. The Clown Of The Town
Clip Made By Becky Lee Walters + Nicole Zorn
19. The Beat-Man Way
Clip Made By Adrian Winkler / Nella LombardiVäga raju muss ja väga väga head videod mis lausa uskumatu ainupäraga suutsid Reverend Beat-Man´i sürri kitarrisoundi, western gospelit ja southern gothic kantrimusa välja kanda. Üks klipp parem kui teine olles kõik samas erinevad teostuselt kui ka sama muusikafiili täpselt edasi andvad ning sama ka lugude endi koha pealt, iga pala unikaalne stiililt, kätkedes endas mõjutusi pungist, psychobilliest, rock´n´rollist, bluusist ja kantrist, kuid olles ikka ja jälle ainulaadne Reverend Beat-Man. Voodoo Rhythm Blues Trash nagu sõnumitooja ise oma muusika kohta ütleb. Valgustav kogemus.

Ühemehebänd, parim peale Burzumit.

To Kill a Dragon

Ubit drakona - Mark Zakharov 1988

Russidel oli filosoofilis-mõtisklevate allegooriliste täiskasvanutele suunatud pseudo-muinasjuttude väntamine veres, hetkel tuleb kohe meelde käesoleva filmiga sama lavastaja loodud Obyknovennoye chudo aga neid tänapäevataustaga skaskasid oli neil veel teisigi ja mitmeid. Mark Zakharov´i 1988 aastal valminud tehismuinasjutt oli oma sõnumis ajakohaselt väga glasnosti ja perestroikameelne, sest pakkus mitmeid võimalikke paralleele oleviku ning mineviku vahel, portreteeris Nõukogude Liitu ohjanud riigijuhte ja kritiseeris riigikorda stalinismist stagnatsioonini. Ma saan aru, et algupärana kasutatud Michele Alghisio teksti võib tõlgendada ka üldisemas plaanis, kuid käesolevat filmi vaadates oli Venemaa poliitilise olukorra sarnasus tugevalt tunda, samas aga muinasjutu formaati pakitult ikka veel hambutu, tahaks nagu näksata, kuid jõudu ei ole. Nii püüabki kunstilist tilu-lilu pakkudes väheke uuendusmeelne olla, 20 aastat hiljem kus igasugune poliitikasatiir või ajaloosüüvimine on teravam, ei oma see enam mingit tähtsust ja teose sõnum tundub isegi tüütuna, ära leierdatud inteligendi halana. 2,5/5

Oleg Jankovski ühena draakoni mitmest isikust.

Morrissey - Rock am Ring

Rock am Ring Nurburgring, Eifel Friday, 02. Juni 2006

01. Panic
02. First Of The Gang To Die
03. The Youngest Was The Most Loved
04. In The Future When All Is Well
05. Girlfriend In A Coma
06. You Have Killed Me
07. I'll Never Be Anybody's Hero Now
08. I Will See You In The Far-Off Places
09. Let Me Kiss You
10. To Me You Are A Work Of Art
11. I Just Want To See The Boy Happy
12. At Last I Am Born
13. How Soon Is Now?
14. Irish Blood, English Heart

Bonus footage:

15. The Youngest Was The Most Loved
16. I Just Want To See The Boy Happy

Ega midagi erilist vaadata olnudki, ise käisin sama turnee raames pakutud kava Helsingis vaatamas ja võib öelda, et võrreldes saksamaa festariga oli kaablitehases palju intiimsem õhkond. Kiita võiks aga kvaliteeti, digimaterjalist tehtud bootleg, särab ja kiirgab. Samuti olid boonuslugudena diskil olevad live-katked põhikontserdist huvitavamad.

Kizi Mizi

Kizi Mizi - Mariusz Wilczynski 2008

Filmi sai küll Animeted Dreams´i raames kinos vaatamas käidud, kuid DVD-d käes hoides suskasin samuti masinasse, mis sellest, et viimasest vaatamisest ei ole aastatki möödas. Kakskümmend minutit ei ole just palju, seda eriti kui näpp aeg-ajalt forward nupul käib, sest teos koosneb kordamistel ja kordamistel läbi mille ehitatakse maailm, et see siis hiljem purustada. Läbi kasside ja hiirte tutvustatakse armastuse nälga ja hirmu üksinduse ees. Rütmikas musta huumoriga animatsioon, mitte just kõige vaimukam ja uudsem lugu, kuid vähemalt muigega vetav jutustus. 3/5

Kasside ja hiirte suguelu.

Chie the Brat

Jarinko Chie - Isao Takahata 1981

Väike plikatirts nimega Chie peab oma õlul hoidma kogu majapidamist, sest ema on pere juurest lahkunud ning isa armastab rohkem sõpradega vedeleda, saket juua või kaardimängus rahasid hakkama panna kui pisikest söögimaja ülal pidada ja tütre järele kantseldada. Ühel hetkel avastab aga päevavaras, et ta ei ole oma tütrele vääriline isa olnud ning püüab meeleheitlikult seda viga parandada, pealesurutud abi kukub aga tihti kehvalt välja ja nii on pisikesel Chiel hulga lihtsam ise perele raha teenida kui oma isa mahhinatsioonidele lootma jääda, eriti kuna need põhinevad tihti läbikäimisel yakuzadega. Anime on küllaltki rahvapärase taustaga mida süvendab kuuekümnendate lõpuaastaisse viidud tegevus, sest see oli aeg mil rahvalik lihtsakoelisus ning südamlikkus olid kuidagi eriti kuldse tooniga, igaüks aitas naabrit ning majapidamised elasid tihedas läbikäimises. Pinnas millelt sirgus kodune soe huumor, stseenid otsekui elust, juhtumised mida maja ees tänaval sai klatšida ja kui ka tagaräägitu kuulas, siis midagi solvavat selles ometigi ei leidunud. Sõjajärgne elu oli taas tõusuteel, valitses teatud eufooria ning riisist toituvad kollased robotid ei olnud veel rõõmu täis linnakodanikke välja vahetanud. Siin Isao Takahata laotabki laiali oma loo mis peegeldab väga ehedalt sel ajal harjal olnud entusiasmi elujärje parandamisel ja optimismi paremasse tulevikku. See usk ühiskonna koostoimimisse ning selle läbi kogu rahva õitsengusse oli nii tugev, et puudub vajalikus juhendada, keegi ei jää nagunii välja ja kellegi vigadele ei vaadata halvasti. Tähtis on lõppeesmärk ja üksikud mustad lambad kuuluvad sinna jõudmise juurde, naid ei ole vaja õigele teele juhtida, sest ka väär elustiil aitab lõppsihile teise nurga alt kaasa. Seetõttu sai anime pakkuda moraalitsemisest täielikult vaba lähenemist ning tegu-tagajärg tüüpi huumori asemel väga hingestatud sisu. Naerda sai palju ja südamest ning seda vaatamata pidevalt taga jooksvale dramaatikaliinile, tihti rajati nali silmanurgast märgatavate pisidetailide peale millega see suurepärane meisterlik animatsioon üle külvatud oli. Täiskasvanulik, armas, koomiline ja heade karakteritega kelle hulgast tasuks eriti esiletõstmist eneseteadlik luuser-isa tegelaskuju. Ei ole ime, et Ghibli peagi lavastaja oma ridadesse meelitas. 5/5

Kohalikud gängsterid.

Hugo

Hugo - Nicholas Verso 2008

Kooli teadusauhinnast unistav noor neiu kogub ööliblikaid ning avastab täiesti uue liigi - inimliblika. Auahne tüdruk tassib õrna olendi oma õppetuppa ja poputab paar päeva, et siis kogu etümoloogiamaailma uue leiuga ahhetama panna, noore mehe sarnane ööliblikas aga kahvatub vangistuses olla päev-päevalt enam ning tekib küsimus, kas olend üldse suudab neiu presentatsioonini hinges püsida. Käesolev austraalia lühifilm võib oma nunnulikkuses pakkuda kerget romantikavärinat teismelistele tüdrukutele, kuid minusuguses räpases vanamehes tekitas vaid tülgastust. 1,5/5

Emoliblikas.