The Hired Hand

The Hired Hand - Peter Fonda 1971

Vaikne ja minimalistlik revisionistlik western kauboist kes saabub peale aastaid eemalolekut oma naise ja tütre juurde farmi tagasi. Kunagi abiellus noore ja rumalana endast tosinkond aastat vanema naisega, ning ei kannatanud seiklushimulise poisina pereelu välja, nüüd aastaid hiljem väsinud ja painatud vanema mehena koju naastes tahaks ta vaid rahulikult maad harides oma elupäevad lõpuni lükata. Naine aga pole algul üldse rahul mehe saabumisega, vaid nõustub teda farmi ainult sulase rollis jätma. aseme peab tegema talli ja oma tööga, ning pühendumisega tõestama oma sobilikkust farmi õigusliku omanikuna ja paljut kannatanud naise kaasana. Öeldakse, et kellele meeldib ema, kellele tütar. Seda filmi vaadates võin aga julgelt öelda, et mulle meeldib hoopis isa. Peter Fonda debüütfilm oli unenäolaadne lüüriline rännak tänu oma kaunitele loodusmaastikele ja pilte üksteise peale miksivale montaažile millele lisab maagia suurepärane Bruce Langhorne´i sountrack. Erinev kõigist varasematest lääne lugudest võib seda pidada isegi suurema eelarvega sõltumatute filmide esiisaks. Tegemist oli ka vägagi feministliku westerniga, kus püstolikangelaste vahelduseks sai ka naine öelda oma arvamuse ajastu moraalinormide kohta ja näeruvääristada meeste macho maailma. Avaldajaks sõltumatut ameerika kino ja rahvusvahelisi filme USA-s tutvustav Sundance Channel, ning üks huvitav pisiasi oli, et subtiitritel puudusid suured algustähed, capital letters. Veider natuke aga indie reliisile sobiv. 4,5/5

Foto samast ajastust - palgatud töökäed viljapõllul.

Indiana Jones and the Temple of Doom

Indiana Jones and the Temple of Doom - Steven Spielbergo 1984

Miracle Fighters

Qi men dun jia - Woo-ping Yuen 1982

Õukonna ihukaitseväe ülem on määratud printsessi armumise ja lubamatu suhte eest surma, kuid viimases hädas haarab ta noore printsi pantvangi ja põgeneb. Poiss küll kahjuks sureb ja masendunud mees võtab endale peagi noore orvu hoolitseda. Aastaid hiljem peetakse muidugi tema õpipoissi rõõvitud printsiks, vana sõjamees tapetakse ja kuri nõid-minister soovib noormehest teha enda tahtele alluvat troonipärijat. Poiss põgeneb aga minister-dracula juurest leides varjupaiga kahe maagi juures, ning mõne aja pärast tuleb tal võlukunsti õppinuna taas kurja musta maagiat harrastava ministriga rinda pistma hakata. Avanevad põrguväravad ja algavad iga aastased nõidade meistrivõistlused võlukunstis kus kaotajaid ootab surm. Miracle Fighters on kahtlemata siiamaani parim maagiaga segatud komöödia kus veidike vähem on ka kung-fu´d. Võitluskunsti demonstratsioonid on tasemel, väga fantaasiarikkad, ning hoogsad. Eriti lahe oli peategelase võitlus urniga kuhu sisse oli peidetud hing, kahe mehe kätest ja ühe peast kokku pandud võitlev kääbus ja nõidade meistrivõistlustel antud ülesanne minna üle paberist silla. Super mõnus huumor ja hulgaliselt visuaalselt nauditavat maagiat, kindel finalist hiina võlukunsti komöödiate hulgas. 5/5

Hea ja paha nõid.

My Own Private Idaho

My Own Private Idaho - Gus Van Sant 1991

My Own Private Idaho oli selline peab kindlasti nägema film mis mind juba üle kümne aastat oli kummitanud. Kõik sai alguse 1993-ndal aastal kui River Phoenix Johnny Depp´ile kuulunud ööklubi eest narkoüledoosi kätte suri. Meedia kirjutas temast kui noorest meisterlikust näitlejast kelle peale oli kogu Hollywoodi tulevik rajatud, eriti toodi aga igal pool esile tema rollisooritust selles Gus Van Sant´i filmis. Muidugi mainiti ka Running on Empty´t ja tema poisikesena tehtud osa suurepärases filmis Stand by Me. Huvi oli kiire tekkima, kuid saladuslikult suutis see film end minu eest varjata, ning alles nüüd leidsin sõbra juurest diski. Enam polnud pääsu, leppisime Opsiga kokku, et järgmisel filmiõhtul vaatame koos ja tehtud see saigi. River Phoenix´i isiklik Idaho sai meile avatuks.Kaheksakümnendate lustlike noortefilmide aeg oli otsas ja 91-sel tutvustas Gus Van Sant noorte elu juba hoopis teise nurga alt. Homoprostitutsioon, kuritegevus, narkootikumid ja kodutus, ning kõige selle taustal igipõline vastuseis oma vanematele. Loo keskses olevais kahest noorest mehest tõusis minu jaoks River´ist hoopis rohkem esile rikkast perest pärit Keanu Reeves. Keanu tegelaskuju Scott oli hoopis huvitavam kui õnnetu kutsikalik Mike, tema suhu oli režissöör pannud teksti Shakespeare´i Henry IV -ndast, read mis haritud noormehe imidžiga hästi kokku sobisid. Üheksakümnendate alguse novaatorlik art house kino näidendit ja tavastsenaariumi kokku segades ei tundunud nüüd enam üldse nii eriline ega uuenduslik. Oli lihtsalt selline lugu kahest noorest mehest keda elavust pakkuvalt käis aeg ajalt kõditamas saksa suurim pervert Udo Kier. Huvitav fakt teose juures oli see, et paljuski juhtuvat valgustav lause Scott´i suust oli filmist välja lõigatud, küll aga olemas original theatrical traileril. Mina jäin rahule aga osa sellest andis kindlasti lihtsalt teadmine, et nüüd on film ära nähtud. 2/5

Ex Drummer

Ex Drummer - Koen Mortier 2007

Ühel päeval lasevad keskealise kirjaniku ukse taga kella kolm omapärast tüüpi ja pakuvad peale sisse kutsumist ja õllega kostitamist välja idee, et kirjanikuhärra võiks nende bändi trumme taguma tulla. Nimelt oli peategelane kunagi kuulsas ansamblis enne raamatute kirjutamist trumme mänginud, ning veider seltskond pidas just teda oma bändile sobivaks liikmeks. Igavusest ja ideede nappusest tingituna mees nõustubki seiklusega belgia underground hardcore scenes, kus pekstakse õnnetuid abikaasasid, juhuslikke vastu sattuvaid naisi ja pedesid, nussitakse pakse eitesid ja haridusministri tütart, ning tiritakse täiest jõust narkootikume segamini õllega. Bändis on kitarristiks kurt mees, lauljaks pidurdamatu naistevihkajast psühhopaat ja bassi mängib vigase käega vaikne, ning ontlikult käituv homoseksuaal. Üdini küüniline inimpõlgurist ja teravast sotsiaalkriitikust kirjanik sobib teiste meeste sekka nagu valatult ja võtab peagi autoriteediga bändi juhtimise oma kätesse. Olles ise varaliselt kindlustatud, ning moraalselt teistest üle jääb mees siiski justkui toimuva kõrvaltvaatajaks ja tema hilisem sekkumine kaaslaste ellu on uuriva teadlase püüd muutusi käima panna. Muutused aga sündisid juba garage rock´i vihaseim pundi, keskealistest ajuinvaliididest koosnev The Feminists´i kokkupanemisega. Oodatud kerglase komöödia asemel oli hoopis nihilistlik karm sotsiaaldraama kus armu ei anta. Oma osa saavad nii narkoprobleemid, töötu abiraha süsteem, immigratsiooni poliitika ja ka feministid ning homoseksualistid. Kõike seda trööstitut väiklast maailma, väiklast avara underground kultuuri sees olevana on kujutatud mõnusas pulp võtmes mis vägisi tekitavad koomilise mulje tõsisele filmile. Siia selline mängimine sobis imehästi aidates sõnumil paremini pärale jõuda. Karmid on mehed filmis ja karm on nende elu, näiteks laulja kõnnib ja magab oma kodus laes, nii karm vennike on. Väga karm film mis on jõudnud juba belgias ja hollandis furoori tekitada, ning kindlasti rändab läbi kõik selle aasta filmifestivalid. Punk rock otse südamesse ja armu ei anta, suurepärane inteligentne draama. 5/5

Endine trummar.

Slave of Love - Раба любви

Raba lyubvi - Nikita Mikhalkov 1976

Sunshine

Sunshine - Danny Boyle 2007

Ma arvan, et kui ma poole aasta pärast taas aasta 2007 parimatest filmidest kokkuvõtet tegema hakkan, troonib Sunshine võidukalt sci-fi žanri eesotsas. Kahtlen sügavalt kas ükski teine sel aastal valmiv / valminud ulmeseiklus selle suurepärase tööga võistelda suudab, aastaid pole ju midagi väärilist sündinud. Eepiline ulme, taju piire ületav ohverdus inimkonna hüvanguks, elule antud elu. Hard SF´i tehniline ja teaduslik külg täiendab loo eetilisi ja moraalseid käike, ning vastupidi, inimlikud eksimused ja otsused mõjutavad taas omakorda kosmoses triiviva kosmoselaeva füüsilist vastupidavust missiooni edukaks lõpetamiseks. Üheltpoolt hiiglaslik ja tehniliselt täiuslik masin, samas aga sõltuv oma reisijate inimlikul tasandil tehtud otsustest, mehe ja masina sümbioos teel päikesele. Kui 2001 filmis valitses masin Hal meeskonda, siis seekord on loodud ülla eesmärgi saavutamiseks harmoonia. Filmi vaadates käis aju pidevalt täistuuridel. Mulle meeldis teadlastega kaasa mõelda tehnilisi lahendusi, objektide füüsilisi muutusi keskkonnas ja rahulikumatel, vaiksetel visuaalsele küljele rõhuvate kaadrite ajal mõtiskleda lavastaja poolt pakutud visiooni üle. Ulmefilmides ei tohi kunagi ebatõepärasusi mottida aga seeekord neid polnudki, vähemalt minu jaoks töötas lugu väga realistliku ja usutavana. *SPOILER* Ainuke tilm tõrva oli päikesepoisi ilmumine kosmoselaeva. Selle alienliku b-monstrumi saabumine oli käpardlik katse muuta filmi põnevamaks. Ausõna, pelgalt tehniliste rikete ja meele mängudega oleks saanud paremat põnevust kruttida kui veristaja sissetoomisega mööda laeva koridore amokki jooksma. Asi pole niivõrd selles tegelaskujuski kui tema järjekindlas odava monstrumifilmi laadses väljailmumises lõpustseenide ajal. See oli haleda maiguga, liiga tavaline. *SPOILER END* Vaatamata aga kutsumata külalisele oli see briti film meeletult hea sci-fi seiklus või oleks pigem õige öelda sci-fi draama. Parim suure ekraani film mis üle pika aja kinos vaadatud, kuid see tiitel kaotatakse varsti Transformeritele, mis küll filmina on kindlalt kehvem. Päike päikseks aga kinolinalt näha autosid mis muutuvad robotiteks, vaat see on lausa kohustuslik. 4,5/5

The Simpsons Movie

The Simpsons Movie - David Silverman 2007

Simpsonite seriaal on üks igati mõnus vaatamine ja seda oli ka täispikk film. Ei midagi erilisemat, suuremat ega sügavamat, lihtsalt sama hea nagu ükskõik milline seriaaliepisood. Samad tegelased ja sama ülesehitusega naljad. Naerda sai südamest, kuid kahjuks jäi filmi teine pool rohkem pereväärtustele rõhudes huumoris kasisemaks, ehk nagu ütles filmikriitik Jaan Ruus hiljem vestibülis juttu puhudes, et Simpsonid on alati head kui Homer sigatseb ja käkki keerab aga muutub alati märgatavalt leigemaks kui Homer oma vigu parandada püüab. Filmikriitik Kristina Davidjants lisas, et ilma Homeri lemmikpõrsa Spiderpig´ita oleks film kohe hulka kehvem olnud, selles väikeses vallatus roosas rõngasabas oli tunda Liv Ullmann´likku sügavust ja Jeanne Moreau´likku pühendumust oma rolli tegemisel. Spiderpig oli tõesti lahe. Me jäime filmikriitik Karlo Funk´iga veel saali kuni lõputiitrite viimase tekstini lootuses seda laes kõndivak põssat veelkord näha aga ei. Filmis kõige parema rolli teinud kõrvalosatäitjat enam ekraanile ei lastud ja tänu sellele panen praegu hindamisel paar punkti vähem. Koos minuga olid kinosaalis veel Tauno Kangro kes kordagi ei naernud, maailma lühim telediktor Urmas Liiv kes pidevalt itsitas peene naisehäälega ja lausa wiesenthaanliku jonnakusega Hitleri pildiga särke otsiv Mihkel Raud. Viimane oli animatsioonis väheke pettunud, nalja oli aga särke mitte, jälle jääb ajaleheveeru kolumn kirjutamata. 3/5

Spiderpig ja tema "isa".

Turkish Star Wars - The Man Who Saves the World

Dünyayi kurtaran adam - Cetin Inanc 1982

Kings of Ads 002

Kings of Ads 002 - various works compiled by Jean Marie Boursicot

Kui esimeses osas kogutud reklaamid olid väga isikupärased ja lavastajakesksed, siis seekord olid kõik klipid truud hoopis kaheksakümnendatele, 90 % kogutud materjalist oli nimelt pärit sellest aastakümnest. Tundub justkui oleks Boursicot esimesel diskil kõik oma parimad varud ära kasutanud, ning seekord lihtsalt kraapinud tõrrepõhjast mida veel võtta annab. Võtta aga polnud tõesti midagi, veidi üle tunni kestev kogumik pani pigem haigutama kui tekitas huvitavate autori visuaalide ja loo jutustamisega põnevust. Lihtsalt reklaam ja ei mingit huvitavat ja lõbusat kunsti seekord. 1,5/5

Jeeves and Wooster

Jeeves and Wooster - Granada Television series 1990 - 1993

Olen täiesti kindel, et taevased väed karistaksid mind kui jätaksin oma blogis soovitamata seda suurepärast briti komöödiaseriaali mis eesti keelsete subtiitritega meie poelettidel saadaval on. Kaheksast diskist koosneva pappkarbis box´i eest nõutakse tühised 400.- krooni ja vaid rumal jätaks nii suurepärase võimaluse kasutamata. Mul endal on sünnipäevaks saadud Granada ametlik reliis ja uskuge mind, ma täitsa kadestan kõiki kes võivad seda seriaali maakeelsete subtiitritega nautida, sest kohati on see sajanditagune tekst justkui hiina keel mu kõrvadele. Kui härrasmehe isiklik teener Jeeves ( Stephen Fry ) räägib arusaadavat puhast inglisekeelt siis tema tuulepeast "peremehe" Wooster´i ( Hugh Laurie ) suust tuleb sellist ajastu slängilikku pudi, et vaid Ned Flandersi diddly-diddly-do oleks võimeline sellega konkureerima. Põhineb P. G. Wodehouse eesti keeleski ilmunud juttudel ja raamatutel, ning iga 50 minutiline episood on eraldi sisuga lugu. Siiski jooksevad läbi tuttavad tegelased, ning kohati mainitakse ka varem toimunut. Iga episoodi alguses proovib jõude elav džentelmen Wooster oma "geniaalse" plaani abil aidata sõpru nende armu, maine ja muudes hädades, ning alati keeratakse asjad palju rohkem sõlme kui nad varem olid. Siis aga tõttab appi Woosteri teener ja nagu seriaali soomekeelnegi nimigi ütleb - Kyllä Jeeves hoitaa, ehk Jeeves ajab asja joonde. Hea armas briti huumor ja suurepärased näitlejad. Soovitan!

Little Britain Live

Little Britain : Live - Geoff Posner, Jeremy Sams 2006

Little Britain on justkui meie kohalik kahest tõsisest poliitikust ja Eri Klas´i sohilapsest koosnev naljatrio Kreisiraadio - alguses raadiosaade, siis teleseriaal ja lõpuks turnee lavalaudadel. Napilt ma kohalike pullivendade lavategemisi telekast nägin, kuid julgen siiski väita, et Matt Lucas´el ja David Walliams´il kukkus asi hulga paremini välja, väsimuse märke aga võis mõlema puhul silmata küllaga. Little Britain Live soojendab suuremalt jaolt üles oma vanu šketse viies sisse vaid väikseid variatsioone teemadel, kuid oli ka paar täiesti lavashow jaoks loodud nalja. Mõned neist uutest lähenemistest olid aga üpris siivutud ja tänu sellele ma üldse punkte annan, samuti oli plaadil positiivsena paar huvitavat lisa ja head deleted scenes šketsid. Loodan, et Little Britain suvetuurile ei lähe, juba sellest Baskini teatri laadsest jandist kontsertsaalides minule piisas. 2/5

Tahan seda !

A Big Bang Love : Juvenile - 4.6 Billion Years of Love

46-okunen no koi - Takashi Miike 2006

Miike oli kunagi mul vaat, et jumala staatusesse tõstetud. Kõik filmid tundusid nii rajud ja vägevad, jagas ju mees heldekäeliselt veidraid musta huumoriga vürtsitatud põnevikke, horror filme, ulmekaid, komöödiaid ja isegi sõnumiga peredraamasid. Silmad jõllis ja meeled valla sai üks Dead or Alive asendatud teisega ja kolmas oli ootamas, vahele veel Ichi´sid, Katakurisid, Fudoh´eid, Q´sid ja Shinjuku krimi lugusid. Mingil hetkel läks see Mikke teema aga kuidagi leigeks, kõik mehe tähtsamad tööd sai nähtud ja nagu Opski ütles kui talt Yakuza Demon´it laenasin, et Miiket on palju ja sul võib teda palju olla aga vaadata ikka kõiki ei jõua ega viitsi. Yakuza Demon on mul nüüd üle poole aasta puutumatult riiulil vedelenud aga näe, Miike Juvenile´i toppisin kohe kui sain masinasse. Suures plaanis võiks öelda nii, et Miike teeb seekord Lars von Trier´i Dogville´i, ehk kasutab kohati samasuguseid nappe stuudio dekoratsioone ja maha joonistatud vaheseinte ning koridoride plaane. Paari mööblitüki, ning valguse ja varju mänguga luuakse illusioon ruumist, samas aga on võimalik paari ümberpaigutusega tervet seda "tuba" muuta. Niimoodi asju liigutades ja kaameranurki muutes suudeti anda näiteks vangikongist erinev pilt pea iga kord kui seda näidati. Visuaalsele küljele oli rõhku pandud, kuid kõik oli ikka kuidagi miikelikult odav, sellises heas mõttes kokkuhoidlik. Mees justkui töötaks ikka veel straight to video filme tehes kus iga jeen on kirjas ja mitte ei võtaks festivalireserveeringuid oma filmidele juba enne valmimist. Kasutatud oli nii digikaamera pilti kui ka töödud hetkeks sisse animeeritud lõik aga minule isiklikult jättis see veidi liiga moeka mulje, sellise trendi jahtimise tunde. Film ise oma noortevanglas toimunud homoseksuaalse suhte pingest põhjustatud mõrvaga jättis algul väga segase mulje, kuid filmi kestel hakkab pilti selgemaks lööma. Režissöör oli püüdnud nii pilte kui lausekatkeid segi ajades väheke vaatajat arusaamatusest ärevaks ajada, et siis teda taas õigele rajale juhatades heameel tekkida saaks. Igaüks proovib ju stoorit ja filmi pointi läbi hammustada, ning mind vähemalt hakkas film liini selginedes kohe mitu korda enam huvitama, olin end varem juba tüütuks mindfuck´iks häälestanud. Kaunis pilt, erinevate storytellingute tehnikate segu ja normaalne kriminull, kahjuks aga ikkagi üpris mittemidagi ütlev ja keskpärane. Täpselt selline festivali kaunistöö millest võib veiniklaasi taga inteligentset juttu ajada, ning tunde targutada, teades aga sisimas, et tegelikult pani kinosaalis haigutama. 2/5

Koloonia kõrval ootas rakett pääsu kosmosesse.

Frankenstein Conquers the World - Frankenstein vs. Baragon

Furankenshutain tai chitei kaijû Baragon - Frankenstein Meets the Giant Devil Fish - Ishirô Honda 1965

Basic Tsukamoto

Tsukamoto zukan - Masahiro Muramatsu 2003

Basic Tsukamoto oli jaapani televisooni jaoks tehtud portreefilm Tetsuo isast Shinya Tsukamoto´st, kultuslikust filmilavastajast ja visionäärist. Kuna ma mehe hilisemaid filme näinud ei ole, sobis 2003 valminud dokk mulle suurepäraselt, vaatluse alla võeti just need tööd mida minagi fännin ja armastan. Palju juttu muidugi Tetsuost, kuid hoopis huvipakkuvamad olid härra Tsukamoto filmilina välised ettevõtmised ja tema lapsepõlvetööd, ning näpuharjutused. Mees oli juba teismeliseeast saati lavastanud koos sõpradega 8 mm. lindile kaiju filme, hiljem võitnud lühifilmi auhindu, teinud aastaid telereklaame, ning katsetanud kätt isegi teatrilavastajana Tokyo Kaijyu teatris . Kuna ma Tsukamotot nii hästi nägu pidi ei mäleta, tuli suure üllatusena mehe mitmekülgne näitlejakarjäär. Kui hakati näitama lõike filmidest tuli muidugi kohe meelde ja lausa häbiasi, et näiteks Ichi the Killer´is teda ära ei tundnud. Mees rääkiski, et talle järjest enam meeldib filmides mängida ja proovib end igal võimalikul juhul tuttavate lavastustesse sokutada, enda filmides püsib ta loomulikult samuti osa ajast ekraanil. Filmi ühed huvitavamad hetked olid võttepaikade näitamine. Kaamera liigus samu radu mida peategelasedki filmides Tetsuo, Tokyo Fist ja Bullet Ballet - mööda suure betoonlinna parkimismaju, koridore, keldreid, sillaaluseid ja raudtee pervi. Tetsuo võttepaiga lähedal oli mees aastaid varem vändanud oma The Phantom of Regular Size´i, raudmehe esialgse värvilise demoversiooni mida koos teise Tsukamoto lühifilmiga, veidra sci-fi teosega piksevardapoisist ( The Adventure of Denchu Kozo ) kannatamatult juba näha tahaksin. Nii lavastajast kui ka ta filme tutvustav hea dokumentaal. 4/5

Surematu klassika !!!