300

300 - Zack Snyder 2006

300 tegi bittorrent ajalugu. Esimesed versioonid hakkasid netti imbuma juba enne esilinastusi, järgnevalt aga lisandus keskmiselt 3 versiooni päevas. Erinevad grupeeringud proovisid võidu üksteist järjest paremate custom reliisidega üle trumbata, küll muudeti formaate, puhastati pilti, tehti custom menüüsid ja lisati järjest rohkem subtiitriridasid. Mitte ükski film pole varem sellist "võidurelvastumist" ega tormi bittorrent maailmas tekitanud, 300 eri versiooni filmist 300 kerkisid justkui seened peale vihma. Ja mina hoidsin vaid silma peal DVD versioonidel, see mis alamate failiformaatide maailmas toimus võis olla laus hullumaja. Mina isiklikult nagu ikka provokatsioonidele ei allunud ja ootasin korraliku lapsena ära kino Kosmose versiooni filmist. Tegelikult ma mõtlesin filmist üldse mitte kirjutada ehk vaid selle esimese lõigu, kuna paistab, et igaüks on jõudnud juba öelda, et kinos hea ja kodus halb. Siiski avastasin kinost väljudes, et minu jaoks oli ka kinos halb. Mida kallim film ja mida rohkem promo ja kiidulaulu ( ebaametlikku ), peaks ju tähendama ka paremat sisu. Väikese eelarvelistele filmidele ma kõrgeid standardeid kunagi ei aseta. See mis ekraanil 300 vaatamise ajal toimus oli aga paras igavus. Isegi need napid lahingukohad ( lubati ju pidevat madinat ) ei pannud tagumikku istmelt kerkima ega silmi punnitama. Kuidagi laisad ja kiretud olid. Kõigi võitlushetkede jooksul sain vaid korra 2 minuti vältel tõsiselt head combet-koreograafiat jälgida, muidu oli lihtsalt üli-ilustatud surkimine ja pidev võitlustaktika kordamine. See mis võitlusstseenides väljapoole jäi oli täiesti kahvatu. Arvasin, et mind see poliitiline aspekt ei häiri aga nii odavat paatoslikkust ja idioodi peakolussegi jõudvate loosungite karjumist oli lihtsalt jäle kuulata, ning vaadata. Leonidas oma ebanaiselikult käituva kaasaga olid pigem odavad poliitilised populistid kui kangelased. Kõik vabandavad filmi nõrku kohti välja viidates sellele, et koomiksi järgi tehtud ja teisiti ei saanud, stoorit pidi järgima. Aga miks üldse välja vabandada ? Kui sitt siis sitt ja isegi "ilus" väliskulg ei päästa seda. Selline Final Fantasy VII: Advent Children stiilis ilus.
Ainukesed pluss punnid tulevad sellest, et mulle väga meeldis Xerxes´e tegelaskuju ja tema võimsus. No oli see mees endale alles friikide kogu suutnud muretseda, üks elajas ja värdjas hullem kui teine ja ega kuningas ise ka peletistest maha jäänud. Xerxes oli justkui värdjamagnet, kes tõmbas friike enda poole, isegi küürakas Ephialtes oli kohal nagu viis kopikat. Ei Putinil ega Bushil pole sellist võimu ega mõju, kurat, tüübil mängis ju kits toas vilepilli, no andke armu! Täielik kunn ja super valitseja, tõeliselt gigantne valitseja. 1,5/5

Star Wars

Star Wars - George Lucas 1977

The Unseeable

Pen choo kab pee - Wisit Sasanatieng 2006

Wisit Sasanatieng on alati olnud omanäoline režissöör. Tegi end technicolour toonides thai spaghetti westerniga ( või oleks õigem öelda tom yam westerniga ) Tears of the Black Tiger koheselt üle maailma tuntuks ja jõudis isegi meie maa televisiooni ekraanidele. Järgnev, pisut Amélie´d meenutav ( kui keegi annaks mulle igakord kui oma blogis Amelie´d võrdlusena toon krooni, oleksin juba ropprikas mees - he he ) draama Citizen Dog oli vaatamata veidike venivale lõpule samuti originaalne ja üdini nauditav linalugu. Ühesõnaga pakkunud seda head thai kino mida kahjuks viimaseaja sealse kinokunsti trende jälgides järjest vähem tuleb. Sarnaselt korea kinole on ka thai muutumas Hollywoodi remake´ide tootjaks, samad jaburdused ja mõtetused. Ka seekord oli lavastaja välja tulnud omapärase ideega. Nimelt oli mees teinud valmis stiilipuhta gooti horror filmi mille tegevus toimus aga uduse ja kõleda britannia maamõisa asemel hoopis troopiliselt kuumas kolmekümnendate aastate Taimaal asuvas villas. Noor rase naine saabub värava taha otsima oma kadunud peigmeest. Peatselt sünnitama asuval naisel lubatakse puhkama jääda villa abihoonesse, kuid keelatakse rangelt liikumine põhihoone lähedal ja oma nina toppimine ümber toimuvasse. Noort peatset ema hakkab abistama tondijutte armastav naiivne ja rumal maatüdruk, ning koos otsustatakse uurida majas toimuvaid seletamatuid juhtumisi. Nimelt jookseb majas öösiti ringi naerev plikatirts ja aias kaevab tume mehekogu maad, veidraid märke leiab aga teisigi. Ei tea miks Wisit Sasanatieng otsustas seekord horror-filmi kasuks, terve aasia vorbib neid ju nagunii. Loomulikult oli ta ülesandega hästi hakkama saanud ja mingist odavast aasia horrorist me seekord ei räägi. Mitte ka sellisest visuaalsest maiuspalast nagu mehe varasemad filmid, kuid piisavalt huvitavast teosest mis oma pildis oli ilus kohe kindlasti. Terve kummitusloo ülesehitus ja demonstreerimine meenutas küll analoogseid Inglismaa tondijutte, kuid mõnus troopilisest palavusest tingitud nõks oli asjal siiski juures. Klassikaline, aga siiski erinev, justkui gooti horrori mix j-horroriga, sisse veel paar tilka ajastuhõngulist armastusdraamat. Ausalt öeldes praegu, kui film on nädalakese mõtteis loksunud, annan isegi punkti rohkem kui peale vaatamist oleksin teinud. Nii nagu vaest noort ema painasid villas igatsorti tegelased, nii jäi mindki miskit selle filmi puhul kummitama. Vist see, et omanäolisemat õudusfilmi tuleb aasia kontinendilt järjest harvemini ja seda rohkem tuleb hinnata seda mis erineb. 4/5

Teenijatüdruk räägib taas hirmsaid tondilugusid end ülespoonud kodukäijatest.

Gauche the Cellist - Goshu the Cellist

Sero hiki no Gôshu - Isao Takahata 1982

Ghibli stuudio looja Isao Takahata ( Grave of the Fireflies ) auhinnatud animatsioon noorest Goshu´st kes peab kümne päevaga õppima korralikult tšellot mängima, et osaleda oma väikelinnas korraldatud kontserdil koos orkestrikaaslastega. Öist õppimist ja harjutamist tulevad aga segama kõiksugu mets ja koduloomad oma veidrate palvetega. Küll mängi kassile hirmuamiseks "Tiigrijahti Indias", õpeta kägu rütmi hoidma, tanukile drummilöömist keelpilli saatel ja lõpuks ravi veel ilusa muusikaga väikest haiget hiirepoega. Loomulikult saab kontsert etteaste peale sellist öist "harjutamist" kiiduavalduste osaliseks ja Goshu taipab, et loomad käisid hoopis kordamööda tema mänguoskusi lihvimas. Spoilerdasin nüüd terve animatsiooni otsast otsani ära, kuid see kõik on juba arusaadav filmi esimese viie minuti jooksul. Sisu ei olegi loodud üllatusi pakkuma, animatsioon ise on lõbus, armas ja meeldiv vaadata. Mulle meeldis eriti Goshu esimene õpetaja, ehk kass - nii lahedat tegelaskuju polnud ammu näinud isegi tavalistes filmides, animatsioonist rääkimata. Kahju ainult, et mul pole kõrva klassikalise muusika jaoks. Näiteks tšellisti varajased möödamängimised orkestris ja hilisem etteaste kontserdil kõlasid küll minu kõrva jaoks sama moodi. Ei saanud ma kordagi aru kui noodist kinni ei peetud. Kokkuvõttes väga hea elamus, nii nunnu ja elav. 4,5/5

Tanuki-san on valmis trummimängu õpetust saama.

Mad Max 2 - The Road Warrior

Mad Max 2 - George Miller 1981

Graveyard Alive

Graveyard Alive - Elza Kephart 2003

Väike independent production ( $25,000 ) Kanadast. Feministlik zombie satiir kus haiglasse toodud metsalangetajalt hammustuse saanud medõde hakkab vaikselt muutuma inetust pardipojast imekauniks luigeks tänu tema kehas seksi nõudvale zombie-viirusele. Endine hall hiireke teeb läbi mitmeid kordi varemgi nähtud kenanemise triki, ehk jätab koju inetu villase kampsuni, võtab eest veidrad prillid, värvib huuled, lõikab oma valge kitli pealtpoolt põlvi lühemaks ja tõbab jalga mustad võrksukad. Kogu haigala meespere on muidugi peale seda vampnaise järele otsekui arust ära, vaid endisel rivaalil medõdede hulgas ja poolearulisel kojamehel on julgust seksikat zombiet peatama hakata. Film oli isegi oma 80 minutiga liiga kaua kestev, täiesti oleks alla tunnisest materjalist piisanud. Paljud dialoogid ja stseenid olid liiga pikad ja korduvad, ning tänu taotluslikule püüdlusele must-valget filmi demonstreerida justkui tummfilmina ( meenutas kangesti Guy Maddin´i filme ), oleks lühem vaid kasuks tulnud. Vanasti filmid olidki lühemad ja tegevus konkreetsemad. Loomulikult omavad rolli ka formaadid ja alla tunni filmil on vähem võimalusi osaleda festivaliprogrammides ja mahutuda telestandardisse. Liiga pikk lühifilmi jaoks ja liiga lühika täispika mängufilmina. Graveyard Alive´is söödi veidi ka laipasid, kuid põhirõhk oli ikka naiste ja meeste vaheliste käitumismudelite, soorollide ja eelarvamuste kritiseerimine läbi zombie vaatenurga. Mitte just kõige huvitavam teema minu jaoks aga korra vaadata oli täitsa nitševoo. Eraldi tasuks küll mainimist hea makeup kunstniku töö. Must-valge filmina sai siin hästi ära kasutada näo kerget toonitamist ja varjutamist tumeda puudriga, tänu millele sai kohe aru kas keegi on juba nakatanud ja kui tugevalt. 2/5

Teise Maailmasõja aegset zombiekunsti lennuki kuulipilduri George Oliver´i käe alt.

Samurai 1 : Musashi Miyamoto

Miyamoto Musashi - Hiroshi Inagaki 1954

Hiroshi Inagaki samuraitriloogia esimene osa keskendus legendaarse jaapani mõõgamehe Miyamoto Musashi noorusaastatele. Tuline noor mees läks oma kaaslasega vaesunud külasamurai pereliikmena sõtta, et parandada võitudega oma seisuslikku ja rahalist olukorda. Võitude asemel saabus aga koheselt hoopis kaotus ja noormehed pidid end varjama lesknaise ja ta tütre juures. Naised elatasid end lahinguväljal tapetute röövimisega, hämar amet mis peatselt meelitas kohale bandiitide jõugu. Esimese rünnaku löi Takezo ( Miyamoto Musashi ) tagasi, kuid siis põgenes lesknaise ahistamiskatsete eest majast. Kaaslane Matahachi aga lasi end naistel pehmeks rääkida ja põgenes koos nendega, jättes kodukülla ootama oma tulevase abikaasa, imekauni orvust Otsu. Takezo aga pidas oma auasjaks naasta kodukülla teatama reeturliku sõba emale ja mõrsjale, et poeg/peig on siiski elus aga mitte kuulsas Sekigahara lahingus langenud. Esimene osa maalib väga ilusa pildi ajastu kommetest ja olustikust nagu ka tegelastest endist. Eepilistes mõõtmetes filmide seriaal saab just piisavalt intrigeeriva alguse tänu Takezo taolise tõrksa taltsutamisele. Nii, nagu keevavereline mees väsitas ja ohjas metsikut täkku, nii talitseb ja vormib buda munk ka noormehest kombekat samuraid. Tegelase arengut on alati filmides huvitav jälgida, kuid seekord nõuab edasivaatamist ka armuliin. Loodan teise osaga peatselt alustada. 4/5

Noored maa-aadlikud Takezo ja Matahachi enne kodunt lahingusse põgenemist.

Grizzly - Killer Grizzly

Grizzly - William Girdler, David Sheldon 1976

Spielbergo Jaws´i edu tuules vändatud analoogne filmike. Rannikuala puhkajaid kimbutava tapjahai asemel murrab vaid hiigelsuur karu rahvusparki matkama tulnud turiste, kuid muidu jälgib film pea samm sammult Lõugade stsenaariumi. Veidrikust loodusuurija, tarmukas kohalik šerif ja bastard linnapea, veidike ka romantilist suhet ja väikelinna elu-olu. Ja muidugi gigantne grizzly-bear kes valimatult murrab ja sööb keda ette juhtub: kiljuvaid noori näitsikuid, elatanud vanamutte, täis elujõus kangeid mehi ja väikeseid poisikesi. Vahepeal ei ütle mõmmik ära ka oma liigikaaslase ja söödaks pandud kitse lihaga maiustamisest. Aga miks ka mitte. Ta on 5 meetri kõrgune kohaliku metsa täielik kunn ja võib teha mida tahab. Veriselt tappa tahab see karu aga eriti. Film oli täpselt selline ajuvabadus mida peale väsitavat tööpäeva oli mõnus vaadata. Junn millest midagi ei loodagi ja see mida pakutakse virisema ei pane. Väga oleks sobinud mõne kaheksakümnendate videobaari repertuaari , just piisavalt selle aja põnevust, jänkilikku elustiili ja ka gorelikku veristamist pakkuv. Isegi korralikult digitaalselt puhastatud widescreen DVD pildiga meenutas oma värvides filme mis videoajastu alguses siia jõudma hakkasid. Eraldi tooks välja veel koomilise eriefekti kui tavalisest karust prooviti proportsioonidega mängides luua hiigellooma. Juustused mudelite kasutamised ja kaamera nurgad mis pidid silma ära petma ei töötanud üldse, jättes pigem koomilise mulje kui pildi võimsast elukast. 2/5

Deadwood

Deadwood - HBO series 2004

18 With A Bullet

Wide Angle - 18 With a Bullet - Ricardo Pollack 2006

Kolmeosaline BBC dokumentaalsari ühest mõjuvõimsama latino-gängi "18th Street´i" tegemistest El Salvadoris. Kuuekümnendatel LA-s loodud grupeering mis sai tuule tiibadesse kaheksakümnendatel sõjapõgenike seast liikmeid värvates on tänu üheksakümnendatel toimunud massilistele jõuguliikmete deporteerimistele USA-st tagasi kodumaale muutunud ladina-ameerikas mõjuvõimsamaks grupeeringuks. Jagades veriselt oma kunagise sõsarkamba ja nüüdse verivaenlase Mara Salvatrucha´ga (MS-13) suurlinnaslummide territooriume, loovad nad üksteist kõmmutades kõrged mõrvade statistikanäitajad. San Salvador´i tänavatel hukkub gangivahelistes tulevahetustes iga päev keskmiselt 3 noort jõuguliiget. Tulevahetusele järgneb kättemaksuaktsioon ja sellele taaskord teise kamba vasturünnak, ring mis eales ei katke. Ricardo Pollack´i dokumentaalsari ei olnud üldist pilti 18-netest andmas, vaid keskendus San Salvadori ühe piirkonna noortejõugu tegemistele. Esimene osa rääkis 14-17 aastastest kambaliikmetest ja nende noorest karismnaatilisest juhist Charlist. 16 aastasena juhib ta ühte ümbes 30 liikmelist kampa ja vastvaidlematult kuuletuvad talle isegi kolmekümnendates olevad gängisõdade veteranid. Disipliin grupeeringus on tugev ja allumatuid karistatakse kõhklematult peksuga. Keelatud on cracki suitsetamine, ühiskassa maksudest kõrvalehiilimine, gängikaaslaste solvamine, ning omavahelised kaklused. Teine osa rääkis kahekümnendates eluaastates Slappy´st, kunagisest LA veteranist kes nüüd tagasi kodumaal olles püüab kamba seadusi ignoreerida, vaikselt cracki suitsetada ja lihtsalt mõnusa jutuga kõiki hämada. Seeria lõpuks jõuab siiski vanglasse tabatuna relvaga otse mõrvapaigalt. Viimane osa keskendub naljavennast Duke´ile, kolmekümnendates olevale autoriteedile kelle koht on liidrite kõrval. Algab mehe vanglasse sattumisega ja annabki pildi 18 kamba tegutsemisest ja elust trellide taga.Dokfilm oli väga mõjuv tänu lavastajapoolsete juhtivate ja halvustavate kommentaaride puudumisele. Kaamera jõudis kõikjale ( välja arvatud mõrvamised ) ja filmis vahetult, tekitades reality TV mulje. Kuna keskenduti sama kamba liikmeile oli 3 tunnise doki vaatamine justkui seebiseriaal, kes kõmmutati maha, kes pandi vangi ja kes lasti vabaks. Riiud abikaasadega, igatsus pere järele, konfliktid kambasiseselt ja noorte killerite filosofeerimised - kõik toodi ilustamata sinuni ja lasti sul teha omad otsused olukorra hindamisel, ning arvamuse kujundamisel. Huvitav ja informatiivne. 4,5/5

Eighteen forever !

The Girl Who Leapt Through Time

Toki wo kakeru shôjo - Mamoru Hosoda 2006

Tänu sellele, et mõned ajad tagasi haige olin, leidsin rohkem aega lugeda eesti animefoorumi postitusi. Suurem osa eesti animefännidest vaatab kilomeetrite pikkusi seriaale koolitüdrukutest ja teismeliste nunnutamisest. Minul aega ühe täispika animeseriaali jaoks aega pole, heal juhul võin mõneseerialise OVA ära vaadata, kuid tahtmine koolivõrmis plikate nunnutamist näha jäi. Valisin siis härra Wakka poolt tehtud custom subbidega DVD noorest neiust kes ajas edasi-tagasi hüpates proovib oma armuasju ajada. Mingi ekspert ma isetehtud subtiitreid hindama pole, kuid tundub, et kui ka sildid ja kirjad lisaks audio tekstile tõlgitud on, pole põhjust nurisemiseks. Põhjust nurisemiseks polnud aga selle anime puhul kordagi. Koos kahe poisiga lapsepõlvest saati koos üles kasvanud Makoto tajub oma ehmatuseks järsku, et ta mängukaaslased ei hooligi enam nii pesapalli loopimisest kui juba tüdrukutest. Üks sõpradest on Makotost sisse võetud ja teist piirab paar aastat noorem häbelik neiu oma fuuriatest sõbrannade abil. Makoto on aga just avastanud ajas rändamise saladused hüpates sõna otseses mõttes lihtsalt minevikku. Proovibki siis vaeseke parandada ja sättida enda ja teiste armastust mis aga tänu neiu käpardlikkusele ja tuulepäisusele kuidagi õnnestuda ei taha. Tänu oma läbimõtlematule jutule muudab ta situatsioonid hoopis järjest keerukamaks muuta ja selle sasipuntra harutamine nõuab juba nüüd tõsist tööd. See aga on alles algus... Tõeliselt armas ja ilus filmike, täiesti Ghibli tase. Eriti meeldis joonistuse stiil. Detailirikaste, kuid kergelt sumuste pastelsete taustade peal jämeda, tugeva ja konkreetse pliiatsijoonega veetud tegelaste minimaalselt täiuslikud kujutised jätsid kergelt kauni cel-shaded mulje. Nii tagasihoidlikult joonistatud, kuid ometi meeletult elav ja kaunis. Ja loomulikult ka stoori ise. Just parajalt põnevust, romantikat ja draamat, et mitte muutuda läilaks. Hulka veel lõpus sort ulmet. Mõnus! Kindlasti anime mis peaks meeldima Aenea´le, mina jään aga kannatamatult The Melancholy of Haruhi Suzumiya DVD reliisi ootama. 4,5/5

Makoto esimene hüpe.

Mikadroid : Robokill Beneath Disco Club Layla

Mikadoroido - Satoo Haraguchi, Tomoo Haraguchi 1991

Teise Maailmasõja ajal võetakse kolm kõige atleetlikumat sportlast jaapani valitsuse salajaste katsetuste objektideks eesmärgiga luua überinimesed kelle abil sõda võita. Ühest sportlasest jõutakse teha poolmasinlik kübersõdalane, teised kaks jäävad inimese välimusega, kuid neidki on tehislikult muudetud. Katsed jäävad aga pooleli ja plahvatus hävitab salajase Tokio südames asuva labori. Aastakümneid hiljem on labori kohale ehitatud diskosaal kus piinliku välimuse ja meigiga jaapani neiud tantsu vihuvad nii, et lärm ajab üles vihase küborgi kes peatselt kukub halastamatult noori killima. Kaks teist eluga pääsenud sportlasest katsealust saavad kokku, et oma endist androidiks muudetud sõpra peatada. Diskosaali all autoparklas ja salajase labori ruumides toimuva tulevahetuse sekka satuvad kogemata ka noor disainerist neiu ja rikke tõttu kohale kutsutud elektrik. Soovituse selle filmi vaatamiseks sain Baka foorumist incognito´lt ja ei pidanud selles crap camp exploitationis pettuma. Ootasin küll väheke veidramat filmi aga kõlbas ka niimoodi, odavat fiili oli siiski küllaga. Eriti koom oli kubujussi meenutava Mikadroidi püüd oma tonni kaaluvas metallturvises veel graatsiliselt samuraimõõka keerutada. Hea, et näitleja selles kostüümis püstigi püsis, mingist samurailikust joonest aga ei saanud juttugi olla. Vaatasin lisade hulgast filmile tehtud visandeid ja peab tunnistama, et paljud visioonid paberil olid sobivamad kui need mis filmi sattusid. Nii Mikadroidi enda kujutis, labori sisustus kui ka filmist välja jäänud poolenisti zombie´si meenutavad jaapani ohvitserid. Muidu selline tsill B-film, sobis pühapäeva hommikusse suurepäraselt. 3/5

Mamoru Oshii loodud Kerberos Panzer Cops´i filmidest tuntud turvise vastu ei saa ikka keegi. Minu jaoks täielik disaini tipp.

Graveyard of Honor

Jingi no hakaba - Kinji Fukasaku 1975

Bloody Tie

Sasaeng gyeoldan - Ho Choi 2006

Kunagi Nuksiga arutasime, et see methamfetamiiniga kaubitsejatest pajatav linalugu võiks päris hea olla. Võiks tõesti päris hea olla aga kahjuks ei ole. Võiks lausa super karm film olla aga ei ole. Teema sellest kuidas idiootne ja vägivaldne ment proovib oma ohjes hoitud pealekaebajast narkodiileri abiga suurt Busani narkokunni tabada oleks võinud palju paremini tehtud olla. Julma käega oleksin vahetanud ära peaosatäitjast Seung-beom Ryu (Crying Fist, Sympathy for Mr. Vengeance, Die Bad ), kes olles muidu indie filmidest tava kinno tõusnud suurepärane näitleja, kuid siinses filmis oli meest lausa valus vaadata, nii sobimatu oli ta grimassitav nägu stiilse narkokauplejana. Kuigi lõpuks suutis silm selle mehega veidi harjuda ei olnud see kindlasti õige rollivalik hea näitleja jaoks. Politseileitnant Do´d mängiv Jeong-min Hwang oli küll meeletult hea värdjaliku impotendist korrupeerunud "seadusevalvajana", täielik haiglaselt karm mendimolkus. Oleksin rookinud välja igasuguse koomilise elemendi, jättes sisse vaid korea kinole tüüpilise musta huumori. Igasugused grimasside väänamised, tilu-lilu lollitamised, romantiline liin ja karaoke õhtud oleksid kadunud nagu naksub. Lolluste välja lõikamine oleks teinud filmist mõnuse pooleteist tunni pikkuse intensiivse thrilleri ja väärika kaaslase teistele korea tough cop filmidele, nagu Nowhere to Hide, Running Wild ja Public Enemy. Nüüd aga oli nagu venelased ütlevad: ei liha, ei kala. Koomiline pullitamine rikkus potensiaalselt hea põneviku. 2/5

Cheats

Cheats - Andrew Gurland 2002

Sattusin reedel üle hulga aja Tallinna ulmemeeste igakuisele kokkutulekule kus räägitakse alul sci-fi raamatutest, siis sci-fi filmidest ja peale kümnekonna õlle joomist kisub jutt porno peale. Ühesõnaga lahe koosolemine. Seekord siis toimus üritus Balti jaama taga asuvas Hadese nimelises rokibaaris. Peale klubiliikmete oli kohal ka teisi tuttavaid, käisin õlleklaas käes lauast lauda, puhusin kõigiga törtsu juttu ja lõpuks leppisime Pikaga kokku, et lähme minu poole viina viskama ja rokki kuulama. Kuna Pikk oli jalgrattaga kõrtsu tulnud (!!!), sai kokku lepitud, et ta viib ratta koju ja kohtume hiljem Levikas, kust suundume minu poole. Keda aga Levikasse ei saabunud oli Pikk ja nii leidiski hommik mind hoopis kodunt keetmas nuudlirooga kolmele kenale neiule ja trolliliku soenguga vend Johansonile. Järgmine päev ehk eilne möödus siis tugeva pohmelli nime all. Nagu pohmakaga ikka tulevad mul emotsioonid nii pinnale, et vaadates TV1000 pealt Donnie Darko lõppu, tõusid Tears For Fears´i loo ajal pisarad vägisi kurku ja lubasin endale hakata rohkem vaatama koolinoorte filme. Paar minutit hiljem peale Darko´t hakkas aga Kanal 2 justkui tellimise peale näitama noortekomöödiat Cheats, mis tundus vägagi pohmelliväsimuses meelele sobiv olevat. No ütlemegi nii, et pohmakaga oli mõnus vaadata aga ega muidu poleks kuidagi viitsinud. Oli selline rohkem noortedraama kui komöödia kanti kiskuv film, mõnus vaadata kuna puudus tüüpiline tüdrukuile püksikestesse pääsemise teema aga muidu paras jurts. DVD mängija kõrval vedeles Hiroshi Inagaki samuraitriloogia aga jaksu ei olnud masinasse panna, klõpsisin veel niisama kanaleid ja magama. Täna jookseb ikka veel kerge värin läbi. 2/5

Õnneks ei olnud minu pohmellihommik nii jube.

Family Guy - 4 season

Family Guy - 20th Century Fox Television series 2004

Kutsuge mind ketseriks ja saatke tulesurma, kuid ikka julgen avalikult ja valjuhäälselt tunnistada kõigile, et mulle meeldib Family Guy Rohkem kui Simpsonid. Peter Griffin meenutab mulle kangesti mind ennast, isegi välimuselt oleme väheke sarnased, eriti peale seda kui Kati mulle 2 paari rohelisi pükse õmbles mida ma alati kannan. Armastan Peter´iga samu asju - süüa, peeru lasta ja oma abikaasat. Satume sarnastesse seikluslikkudesse ja piinlikesse olukordadesse, kuigi jah, kukega ma viieminutilisi kaklusmatše veel pidanud ei ole. Homer Simpsoniga mul sellist hingesugulust pole kunagi tekkinud, kuigi seda seriaali meeldib samuti vaadata. Family Guy on võrreldes Simpsonitega ka hulga kaootilisem, veidram ja ropum. Kus sa muidu kuuleksid ja näeksid niipalju head huumorit seoses homoseksualismi, insesti, pedofiilia ja sodoomiaga. Ainult Family guy Peter saadab oma tütre kohtumisele kommionuga ja ronib ise oma poja kaissu samal ajal kui Lois on abiellunud pere koeraga. Välja lõigatud kaadrite hulgas on seda friiki seks stuffi veelgi, liiga karm, et otse eetrisse paisata. Nagu kolme varasema hooajaga, jäin ka seekord väga rahule ja sain hingest naerda. 5/5

Kati ja mina, ehk Lois ja Peter.

Welcome to Destination Shanghai

Mu di di Shanghai - Andrew Cheng 2003

Digitaalkaameraga haaratud visuaalsed lõigud Shanghai ööelust. Palju tegelasi kes nappides dialoogides loovad pildi selle hiina suurlinna elust ja rütmist. Gigolod, prostituudid, mures koduperenaised, lõbumajade madaam´id, põrandaaluseid iluoperatsioone tegevad arstid, masendunud noorukid, kohalikud maailmaparandajad ja lõbusad homoseksualistid. Kirev seltskond koos kireva öisa Shanghaiga. Tavaliselt olen siiani neid hiina digifilme vältinud, kuigi paljud neist on vägagi julged ja kodumaal keelatud, kuid Destination Shanghai otsustasin ära vaadata. Midagi erilist siiski ei olnud. Portreed mis pigem oleksid sobinud dokumentaalfilmi formaati kui mängufilmina. Ega need Shanghai ööliblikad erine muu maailma lõbulinnukestest, mis sest, et pärit kommunistlikust riigist. 2/5

Klient ootamas noort ja kogenematut meesprostituuti.