Taak - Rist viletsuse teel

Taak - Rist viletsuse teel
Nailboard 2012

01. Linnadesööja
02. Olgu mürgitatud meie algatus
03. Vagu
04. Kusagil struktuurides
05. Sümbolpimedus
06. Oraakli vastus on alati surm
07. Ämblikkude hõng
08. 59 kraadi põhjalaiust
09. Tere tulemast vanglasse
10. Puhas kuld (I.A.O.:I.N.R.I.)
11. Surnud mees ja tema sarv

Taaga uus album on hea. Tundub, et vaja oli "Läbi halli kivi" ja viimase reliisi vahele Hukkunud Hingede esikalbumit , et bänd saaks aru mida nende lemmikleeps "ugri-doom" tõeliselt tähendab ja läbi kirgastumise visata pealt see "Singer-Vinger aastal 1989 Pirita Jõekaarus joodikuile rõõmu valmistava tsirkusehumppaga" rüü ning asuda täiskasvanud meestele sobiliku muusika juurde. "Linnadesööja" andis paar aastat tagasi sellest juba märku, tundus igast küljest hästi töötava palaga kus Mart Kalveti tekst ning bändi muusika lõid koos üsna õõvastava atmosfääri, tuntava tumepinge mida varasemas Taaga õllelaululoomingus ei kohanud. Albumil jääb aga "Linnadesööja" läbi äratundmise positiivset algusboosti pakkuvaks korralikuks keskmiseks, sest siin jagub hea puudutusega lugusid teisigi. Isiklikeks lemmikuteks pungiliku tundega (aga ka garaažrock ja BM) "Ämblikkude hõng", narkopropagandast nõretav "Vagu" ja jõulise vokaalilöögiga "Surnud mees ja tema sarv".

Muusika koha pealt sooviks nipet-näpet, kohati oleks sünt võinud rohkem hulluda ja kitarr tagasihoidlikum olla, aga teksti ning vokaaliga, mis kohati üllartuslikult mitte nii Mardile omane, vaid peenesteetidist leelotajast kuni purjus verise rockikoonini vedav,  jäin ma seekord väga rahule. Mart püüab küll sõnu kirjutades oma teadmistepagasit presenteerida, seda võimendamas vahelehelt loetavad napid seletused, aga see ei häiri, sest muusikaga koos loovad need poolpunnitatud vaimukused ühtlased foonid, mis ühtaegu toovad silme ette kuvasid, kuid annab kuulajale sõna ja helikatkete najal piisavalt ruumi ka omaenese fantaasiat ärgitada ning luua maailmu mis muusika tegijaile pähegi ei tulnud. "Rist viletsuse teel" ei ole seega minu jaoks otsest suunda ega lugu jutustav plaat, vaid vihjeid andev, hämaruses paari tuld vilgutav. Teekond tuleb ise ette võtta, rada omal valikul seada. Ugri-doomi sildi võib Taak peale kümne aastast suunaotsingut nüüd endale külge panna küll. Aga võib-olla see ei ugri-doom ei olegi enam nii paju ugri ja doom, vaid puhtalt tunnetuslikul tasandil lahterdamine, sest lõpuks sisaldab plaat peale doomi veel ka hardrock´i, agrohevi, pungilikke algeid, keldribändi mürarocki lahtiseid otsi ja jupikesi, psühhedeeliat ja UG black metali sulneid kobakäpp-viperusi.

Plaadi kaanepilt on minu arust äärmiselt inetu. Mart Kalvet siin alles oli Rada7-s ühte plaadikujundust kritiseerimas, aga kodus vist selline tuhvlialune, et ei julge naise ideedele kuidagi ei öelda. Tray pildid igati lahedad, aga see Põhjakonn (jah, see pedekõrvarõngaga iguaan on meie müstiline Põhjakonn!) ei kõlba küll kuskile. Mina oleksin bändi asemel koputanud nii kaua meilidega virtuaalpostkastile, kuni konnajoonistamise kvalifitseerunud spetsialistid Mike Mignola või Guy Davis oleksid halastanud ning plaadi kaane jaoks ühe tõelise Põhjakonna paberile sirgeldanud. :)
PS. Fotod Kris Moor.