Varesesaare venelased

Varesesaare venelased - Sulev Keedus 2012

Esa Seppänen on vene inimese olemust lahates viidanud mitmel korral õnnele, mille saabumist venelane pimesi usub ning mille poole ta vahendeid valimata pürgib. Tegu on müstilise abstraktse õnne mõistega, jumalate anniga, mida mingil juhul ei tohi maha magada, sest see ilmutab end inimesele vaid korra ja kui ei haara kinni, siis oledki ilma. Kui nüüd eestlane arvaks teadvat, et kusagil mingil ajahetkel õnn tema uksele koputab, siis annab see talle lootust ja lohutust. Venelane aga hakkab närviliselt sahmima, otsib siit ja sealt, ise seejuures pidevalt pabistades, et ega ta juba järsku oma õnne maha pole maganud. See õnne meeleheitlik otsimine tumestab enese alalhoiuinstinktid ja blokeerib eelarvamused, vallandades tihti kõige negatiivsemaid jooni nagu vägivalt, vargused ja ka süstlaga imedemaale reisimised, sest kõik need võivad pakkuda hetke mis on saabuva õnne võti.

Vareselinna venelased on oma õnne juba maha maganud ja seda enese teadmata. Jätkatakse enesehävituslikult lootes, et õnn tuleb ja puudutab, aga tegelikkuses on pooltel portreteeritavatel õnn juba tulnud ainult, et tihti on see õnn lastekodusse pandud või võõra kasvatada. Ekraanil kuuleb jutte sellest kuidas keegi ei hooli või kedagi ei ole ja välistatakse sellega koheselt lapsed, sest ega jumal hoidku õnn saa siis lastes peituda. Lastest ei saa isegi kaaslast, sõbrast ja armastatust rääkimata, olla. Mind ei vaja keegi, kõlab tihti ja minul pole kedagi armastada, kumab samuti. Kurb minevikujutt on inimestel suus, aga keegi ei tõtta lapse nimel oma elu muutma (milleks vaja, nagunii tuleb peagi õnn), tajumata täie selgusega, et kahekümne aasta pärast kordavad lapsed oma vanemate sõnu, ratas on lihtsalt taas ühe täispöörde teinud. Isiklik ego ja selle hellitamine on tähtsamad. Süstal on tähtsam ja boyfriend on tähtsam.

Unustada ei tasu ka veel üht teist vene inimese iseloomujoont ja see on teadmine, et tema kui indiviid ei ole kunagi süüdi. Kõik juhtub alati inimese enda tegudest olenemata ja alati kellegi võõra süü tõttu. Kui ma ennast süstin, siis on süüdi Miša kuna ei petnud oma valget hiinlast liiga sügavale sahtlipõhja, kui varastan ja vangi lähen, siis see lollpea kes ei taibanud uksele kolmandat lukku panna ja kui laps jääb isale kasvatada, ei ole süüdi ema sõltuvuis narkootikumidest, vaid isa mahhinatsioonid. Eesti Vabariigi süükoorem on samuti üüratu. Ja siis lisage sinna juurde tõekspidamine, et kui elus puudub suur dramaatika, ehk ühest äärmusest teise kõikumine, siis ei ole elu üldse elamist väärt.

Täna vilksatas Eesti BBC uudistest taaskord läbi tänu narkoprobleemidele (suurima OD-ide arvuga riik euroopas) ja artiklis naeruvääristati mõtet justkui oleks valge hiinlase populaarsus vene rahvusest kodanike seas võrreldes eestlastega nii massiivselt esimeste kasuks vaid seetõttu, et eestlased eelistavad nõrgemaid narkootikume. Sotsiaalseid ja kultuurilisi erinevusi ei mainitud, vaid jäi mulje justkui oleks kõige taga mingi vandenõu või saladus, sest pealtpoolt paistab ju nii, et statistiliselt peaks mõlemad rahvusgrupid vastavalt oma etnilisele hulkarvule protsente süstlanarkomaanidest jagama, ehk umbes 70% eestlastest ja 30% vene rahvusest. Briti jaoks anekdootlik põhjus, kuid ometi nii tõsi. Eestlane, isegi juurdepääsu puhul raskete droogideni, hoidub sellest tõmmates vaid paar mahvi kanepit või nuusutades spiidi, samas kuid venelane paneb kohe lusika tulele. Ja panevadki, alles aasta tagasi läks kamp mu tuttava kuti venelastest sõpru kõik süstla otsa, sest said juhuse läbi suure kotitäie valget pulbrit niisama! Peaegu, et leidsid maast. Õnn naeratas poistele, ega seda saa siis tuppa kutsumata jätta, sest ega teinekord enam tule. 4/5

Dokumentaalist paljastub nii tõsise teema juures ometigi koomiline paralleel USA hillbilly narkaritega ja nende eluga, sest nii kuradima paljus on need Vene piiri ääres valget hiinlast ja kusagil Appalachia mägedes oxy´t panevad mehed ja naised sarnased. Pühast kolmainsusest, ehk piiblist, süstlast ja haavlipüssist on venelastel puudu vaid viimane.