Politsei asub uurima maineka sõjaväelase mõrva. Armee ja politseivahelise usaldusisikuna töötav sõjaväe naisametnik hakkab saama koopiaid päevikulehtedest, nii iga päeva tagant paarkümmend lehekülge. Päeviku tekst viib aastategusesse Saint-Arnaud´i linna kus Duplan alustab sihikindlat võitlust alžeeria sissidega. Pariis kindlaid juhtnööre ei jaga ja nii palub kolonel noore ülikoolist tulnud leitnanti abi, et see teda juriidilistes punktides abistaks, annaks selgust mida sõjaväelased võivad teha ja mida mitte. Peagi aga tehakse kõike seda mida ei tohi, sest kohalike lambakasvatajate peal võib ju näidata seda julgust mis Teise Maailmasõja ajal vaka alla jäeti.
Huvitav oli jälgida Alžeeria sõja esimesi konflikte kui veel ei olnud välja kujunenud arusaamad mis toimub või kuidas peaks sõjavägi okupeeritud alal käituma. Kui aga vangide piinamiseks läks, mis peaks kinoloo üks kesksemaid teemasid olema, siis võib ausalt öelda, et siin korralikult ei osatud asja pakkuda ning mitmed varasemad prantslaste poolt vändatud linalood Alžeeria konfliktist, on neid asju sügavamalt ja jumekamalt kujutanud. Selle filmi puhul oli tegu moraali ja eetikaküsimusi lahkava kahetsusfilmiga. Kohati vagatsevaks muutuv linalugu kus põrkuvad õiglustundele põhinevad väärtused ning otsekohene ilustamata sõjaväementaliteet kus teatakse, et sõda on räpane ning kasutatakse räpaseid võtteid, et sellest pasast lõpuks läbi tulla. 2,5/5
Kolonel ja leitnant.
No comments:
Post a Comment