Kolm-neli aastat tagasi võtsin endale õpipoisi, et foorumimoderaatori üllaid ametoskusi väärilisele kandidaadile edasi anda. Õpilane oli küll usin ja arusaaja mees, kuid lõpuks arvas, et tal aega niigi napib ja et seda veel kusagil foorumis passimisele kulutada ei ole otstarbekas. Egas midagi, jäingi ilma oma padawanist. Jutt aga selle juures on see, et kuigi teadsin, et mu "õpilane" on minust vanem, ei arvanud ma kordagi, et tegemist on viiekümneviie-kuuekümne vahel oleva elu näinud härrasmehega.
Alles nüüd filmi vaadates taipasin järsku, et tüüp selles eas oli, sest ta rääkis mulle käesolevast linaloost kui üsna realistlikust pildist hipaja algusesse ning kuidas ta mäletab täpselt aega kui ise samasugune noor oli. Ma ütlesin siis, et jajah, tore tore, aga ei ühendanud nagu ära, et netivestluse USA poolel asuv kaaslane oli noor mees aastal 1968 ja praegu, aastal 2012, vähemalt kuuekümnene. Tema jaoks oli "I Love You, Alice B. Toklas!" noorpõlvenostalgia, minu jaoks lihtsalt üks ladna muhe väike naerutaja. 3/5
Peter Sellers seekord lillelapse rollis.
No comments:
Post a Comment