Underground U.S.A.

Underground U.S.A. - Eric Mitchell 1980

Ei midagi erilist ega uut, sama vana stoori, kustuv staar otsib noorest mehest endale lohutust, mis nähtud juba filmides nagu Sunset Boulevard või Heat, aga ometigi paeluv, sest hing on sees. Ja see Eric Mitchell´i poolt sisse pandud hing on ajastutunnetus, kogu popkultuurimaailma pinnapealsus ja selle sees olevate inimeste pidev kestev igavus. Mitchell näitab seda satiirina, kuid see pila tunnetus tekib vaatajas, sest otseselt naerualuseks kedagi ei tehta ning nii see maailm NYC kunstiundergroundis toimibki. Filmid reaalseid sündmusi (siinses filmis muidugi näideldud), aga kui filmitut näitama hakkad, on vägisi kohe tunne, et tehakse pila ja lavastaja on montaažis ekstra otsinud ja sisse jätnud rumalustena tunduvaid momente. Mitchell´i mängufilm tundub just sellise tõsielu paroodiana, et selleks vaeva ei ole nähtud, vaid lihtsalt asetatud peegel õigele kohale.

Kiidaks lavastuslikkust, kus väga nappide vahenditega, mõned korterid tubadega ja paar välivõtet, on tehtud film valmis ja häda ei midagi. Rikkuri korterit kujutab tavaline koristatud korter ning näitusesaali kellegi avaram apartment, aga ometigi see ei häiri, vaid vastupidi, näitab lavastaja oskusi õhukese rahhakoti ja nappide vahenditega filmi teha.

Mainiks ära veel, et ääretult omapärasena tundub stiil kus pea kogu aeg on kaks kolmandikku kuvaruudust varjatud, ehk siis tegevus toimuks justkui alati pildi ühes servas, samas kui teisel pool laiutab lahti jäetud uks või tühi sein. Vaadates on selline tunne nagu oleks keegi asetanud 3:4 pildiformaadi püsti ja widescreen filmidega harjunu jaoks oli see üsna veider ja alul ka harjumatu. 3/5

Patti Astor