Otava 1968
Rintala raamat Leningradi Blokaadiast on kirjutatud nii nagu sobiks seda avaldada tõlkeromaanina ka nõukogudemaal, ehk siis hüpates üle inetumatest kohtadest ning rõhudes vene rahva ühtsele vankumatule vastuseisule kõige suurema häda korral. Juttu ei tehtud plahvatuslikult suurenenud prostitsioonist, marodööritsevatest desertööridest kes end Leningradis varjasid ning ka mustal turul kauplejad jäid üksikuteks nägudeta ähmasteks kujudeks, kuigi kõige suuremaid varandusi ajasid teiste traagika arvelt kokku leivakäru kõrval seisvad sõjaväeohvitserid. Nätsutati aeglaselt suus piinlikku pala, et ka soomlased ise olid Leningradi usinalt piiramas, kuid siin jääti otsene seisukoht võtmata, raputati küll enesele tuhka pähe, aga samas jäeti ka soome sõjaväele õigust. Selline peen laveerimine süütunde ja reaalsuse vahel. Raamatu tähtsaim osa on kirjad (eriti teismelise Šoršiku kirjad isale ja viimase kirjeldus oma poja otsimisest) ja intervjuud. Kahjuks on seda aga pikitud autoripoolsete ilukirjanduse valdkonda kuuluvate vahetekstide ning arutlevate sõnavõttudega tänapäeva (1967 aasta mõistes) vaatenurgast. Karmid ja kurvad hingerebivad meenutused vahelduvad kirjanikupoolse ininaga mis püüab mõista, lahata ja kaasa tunda, kuid tõelisused tundub naeruväärselt pateetlik kogu koleduse kõrval. Isiklikud meenutuse olid hoolimata masendavast sisust tõesti head, kuid isiklikult oleksin soovinud peale tavainimeste elujärje lugeda ka linna infrastruktuuride tööst ning toimimisest, sest kirjad liikusid, laipu koristati ning kes olid need asjaajajad tänu kellele leiba grammipealt jagati, kes andsid välja igakuiseid toidutalonge? Võib-olla Anna Reid´i "Leningrad : piiramisrõngas linna tragöödia, 1941-1944" annab vastused nendele küsimustele?
Leningradis 1941/42 talvel toimunu oli küll jube, kuid egas samas saa unustada, et see oli Jumala esimene kättemaks Eesti okupeerimise ja Soome ründamise eest.
No comments:
Post a Comment