Blank City

Blank City - Celine Danhier 2010

Reedeses "Muusikanõukogus" avaldas Siim Nestor kahetsust, et Aivar Tõnso kaasa toodud muusikapala on nii napi infoga, sest tal oli kuulamise ajal tekkinud entusiasm hakata otsima mängitud artisti teisi helitöid. Kujutasin selgelt ette seda õhinat, et kui leiad midagi lahedat ning asud siis selle kohta netist teavet otsima, on selleks siis sama bändi teised plaadid, trivia-jutud või reliisinud plaadifirma muud artistid. Tean kui äge see on, et leiad ühe loo ja siis teise ja lõpuks istud tunde arvuti taga, kõlarites uut ja huvitavat muusikat ning tuju taevas.

Blank City oli dokk mis rääkis NY undergroundkino õitselepuhkemisest, aastad seal 1976 ja 1986 vahel, kus hulk inimesi hakkasid järsku omapäi filme tegema, kes nokitses üksi ja kes sõbraga, aga peatselt tundsid kõik teineteist ning näitlesid üksteise filmides. Tõuke selleks andsid kohalikud punk ja new wave bändid ning kogu musaga kaasas käiva skene energilisus, keegi ikka tegi head rocki, maalis või kirjutas ning loomulikult olid peatselt ka filmitegijad platsis. Eriti veel kui kohalik narkodiiler müüs odavalt 8mm kaameraid nii, et läksid amphetamiini ostma, aga väljusid narkourkast juba lavastajana kellel kaamera peos surisemas ning kogu linn ees lahti, peas vaid üks teadmine ning see on, et mitte mingil juhul teha filmi nii nagu keegi teine seda teinud on või teha kavatseks.

Kas just kulda kohe sadama hakkas, aga kõvad märgid pandi maha ning nüüdseks on paljudest kõhnadest nahktagil ahelsuitsetavatest sassis juustega noortest filmitegijatest saanud tuntud lavastajad kes mitte vaid ei surista kaametat New York´i tänavail, vaid vorbivad filme ka lääneranniku filmimekas. Kas tõesti oli aeg ja koht nii määrav, et tavalistest sõpruskonna kroonikutena alustanud tüüpidest said nimekad režissöörid ilma, et kellelgi oleks olnud mingeidki algteadmisi filmitegemisest? Küsimus on ju selles, et miks joostakse filmikooli kursusekohale naabreid kõrvale lükates tormi, kui kolmkümmend aastat varem said järjest tuntuks noored vihased poisid ja tüdrukud kes lihtsalt sülitasid tradiotsioonilise kinotegemise peale, haarasid kätte kaamera ja lõksid sõpradega tänavale, et paari pizzalõigu ja speedi toel teha sõprade abil nädalaga filmiklassikasse kuuluvaid linalugusid. Mis oli siis sel ajal teistmoodi kui nüüd, ajal mil filmitegemine on kordades lihtsamaks ja odavamaks muutunud?

Eks film natuke seletabki, aga põhimõtteliselt tundub, et nihilistlikul pungipõlvkonnal oli julgust ise teha, samas kui tänased noored peavad tähtsaks töötegemise õppimist. Kool aga muna ei kasvata ja häid ideid paberil ette ei anna, vaid ütleb kuhu tuleb prože paigaldada. Ja keegi ei varasta tänapäeval enam seda prožet ega vii pandimajja, et saaks vaid pisut filmilinti juurde osta, sest meistritööst on puudu vaid kümmekond meetrit. Aga selle Siim Neastori jutu juurde tagasi tulles. Blank City andis kümneid filmisoovitusi ja ma veetsin tunde arvuti taga, et tutvustatud lavastajate ja filmide kohta lisainfot uurida. 4/5

Hulgaliselt tuttavaid nägusid. Ja isegi selliseid üllatusi, et näiteks Vincent Gallo juba aastal 1985 kinolinal üles astus, mul oli tunne, et ta siis alles poisike oli.