Saints Row maailmas on kurjategijad superstaarid. Kõikjal on omavahel sõdivad gängid, tapmine ja tagaajamine on elu lahutamatud osad. Peategelase bande maabub kogemata uues kohas ja loomulikult on tarvis terve linn oma kontrolli alla saada. Kõik hoorad tänavatel peavad olema mängija valduses, kõik raha peab tiksuma tema taskusse. Selleks, et seda saavutada, minnakse üle laibamere. Tegelased on tüütud, kohati isegi ebameeldivad. Lugu on rumal nagu jäätunud tükk sitta.
Mäng on ehtsalt ameerikalike, madala laubaga väärtuste musternäidis. Kõikjalt kumab läbi neegerlikkus ja muul moel segaverelisus. Mängida seda mängu puhtalt loo pärast on rumalus, kui mitte öelda tülgastav nüristumine. Siiski tuleb au anda mängu mootorile. Sõitmine on nobe, linn on suur ja üle vindi keeratud huumorit, ultravägivaldsust ning laustotrust on kaelani. Kurb siis, et see kõik oma kvaliteedi esimese paari tunniga kaotab.
No comments:
Post a Comment