Manborg

Manborg - Steven Kostanski 2011

Arglik noormees kuulub koos oma vennaga armeeüksusesse kes peab viimast meeleheitlikku võitlust pimedusearmeega, lööb lahinguid põrgusigitiste ning vampiiridega. Vend tapetakse tema silme all ja peagi järgneb ka noormees surnuteriiki...,et naasta sealt aastaid hiljem manbotina - poolenisti inimese ja poolenisti robotina. Selleks ajaks on terve maailm juba Põrgu osariik ja inimkond orjastatud, määratud vaesusesse ja viletsusse. Nüüd jääb kogu võitlus tumeda vaenlasega tehisinimese kanda, aga õnneks on tal selle ülesande täitmiseks ka paar uut sõpra - kung-fu meister, punkrokkar ja nooruke tüdruk, kes justkui cosplay peolt saabunud.

Manborg on sügav ja austusega tehtud kummardus VHS-i ajastu põnevusfilmidele, õudukatele ja ulmele, aga ka videomängudele ning koomiksitele. Ühte mikserisse oleks justkui visatud Hellraiser, BladeRunner, Star Wars, Tron, Gwar´i musavideod, Street Fighter, Army of Darkness, Galactica, Terminaator ja hakseldatud segamini, tihti nii peeneks sodiks, et viiteid neile ja teistele filmidele tuleb luubiga taga otsida. Väike tagasihoidlik homage eeskujudele on tervitatav, sest otsese parodeerimisega oleks kadunud pool võlust. Nüüd aga näed mõnda vanast tuttavast filmist või seriaalist pärit kiivrit, kergelt sarnast karakterit või tuttavlikult üles ehitatud situatsiooni ning koheselt käib väike soe plõksatus hingest läbi.

Kogu videokassetidelt pärit ulme ja õudus on veel omakorda asetatud sama ajastu kõige halvemate post-apokalüptliste b-põnevike maailma ja selle loomisega on Steven Kostanski maitsekalt hakkama saanud. Loodud on rämpsfilme nautiva kinosõbra jaoks ideaalne tulevikuvisioon mis võimendab kõiki düstoopa märke (näiteks põrguolendite natsisümboolika), tehes seda läbi stop´n´motion animatsiooni, arcade videopelidest tuttava arvutigraafika ning kaheksakümnendate juustuste videoefektide.Odavat filmi järgi teha on peen oskus ja sellega oldi hiilgavalt hakkama saadud. Palju äratundmisrõõmu, lolle kaheksakümnendate onlinereid, sekka modernsemat huumorit, ägedaid animatsiooni ja videoefekte, goret, kenasid lateksmaske ning actionit ning lõpuks veel see kõik post-apokaluptilises kaoses. Love it! 5/5

Õnnetult armunud Parun hoolitses mõnede filmi parimate naljade eest. Fun karakter!

No One Belongs Here More Than You

Miranda July - Siin oledki sa kõige rohkem oma
Loomingu Raamatukogu 2012

Lühijutud. Mõned on liiga kauniskeelsed ja vaimukad, et neid minusugune prole kõrgelt hinnata oskaks, kuid valdavalt väga head. Võiks isegi öelda, et lugemiselamust pakkuvad, pehmelt humoorikat ning kelmikalt pervod. Kes Portlandia seriaalist ei ole kogu hipsterduse koormat veel kätte saanud, võib vabalt Miranda July loomingut peale lugeda, samu märke ja värke jagub siingi, sama peenike nali jookseb läbi, vahel tahtmatult ja kohati just otseses pilamise mõttes. Kirjaniku elukohana on Portland oma mentaalsusega tahes-tahtmata sees. Tuttavaid elemente leiab aga ka Miranda July filmidega, mõned jutulõigud või temaatikad on mitmekülgse kunstniku audiovisuaalsetest töödest läbi käinud. Väärt lugemine igal juhul ja mida pikem jutt, seda parem. Selline rusikareegel käesoleva kogumiku hindamiseks.

Varesesaare venelased

Varesesaare venelased - Sulev Keedus 2012

Esa Seppänen on vene inimese olemust lahates viidanud mitmel korral õnnele, mille saabumist venelane pimesi usub ning mille poole ta vahendeid valimata pürgib. Tegu on müstilise abstraktse õnne mõistega, jumalate anniga, mida mingil juhul ei tohi maha magada, sest see ilmutab end inimesele vaid korra ja kui ei haara kinni, siis oledki ilma. Kui nüüd eestlane arvaks teadvat, et kusagil mingil ajahetkel õnn tema uksele koputab, siis annab see talle lootust ja lohutust. Venelane aga hakkab närviliselt sahmima, otsib siit ja sealt, ise seejuures pidevalt pabistades, et ega ta juba järsku oma õnne maha pole maganud. See õnne meeleheitlik otsimine tumestab enese alalhoiuinstinktid ja blokeerib eelarvamused, vallandades tihti kõige negatiivsemaid jooni nagu vägivalt, vargused ja ka süstlaga imedemaale reisimised, sest kõik need võivad pakkuda hetke mis on saabuva õnne võti.

Vareselinna venelased on oma õnne juba maha maganud ja seda enese teadmata. Jätkatakse enesehävituslikult lootes, et õnn tuleb ja puudutab, aga tegelikkuses on pooltel portreteeritavatel õnn juba tulnud ainult, et tihti on see õnn lastekodusse pandud või võõra kasvatada. Ekraanil kuuleb jutte sellest kuidas keegi ei hooli või kedagi ei ole ja välistatakse sellega koheselt lapsed, sest ega jumal hoidku õnn saa siis lastes peituda. Lastest ei saa isegi kaaslast, sõbrast ja armastatust rääkimata, olla. Mind ei vaja keegi, kõlab tihti ja minul pole kedagi armastada, kumab samuti. Kurb minevikujutt on inimestel suus, aga keegi ei tõtta lapse nimel oma elu muutma (milleks vaja, nagunii tuleb peagi õnn), tajumata täie selgusega, et kahekümne aasta pärast kordavad lapsed oma vanemate sõnu, ratas on lihtsalt taas ühe täispöörde teinud. Isiklik ego ja selle hellitamine on tähtsamad. Süstal on tähtsam ja boyfriend on tähtsam.

Unustada ei tasu ka veel üht teist vene inimese iseloomujoont ja see on teadmine, et tema kui indiviid ei ole kunagi süüdi. Kõik juhtub alati inimese enda tegudest olenemata ja alati kellegi võõra süü tõttu. Kui ma ennast süstin, siis on süüdi Miša kuna ei petnud oma valget hiinlast liiga sügavale sahtlipõhja, kui varastan ja vangi lähen, siis see lollpea kes ei taibanud uksele kolmandat lukku panna ja kui laps jääb isale kasvatada, ei ole süüdi ema sõltuvuis narkootikumidest, vaid isa mahhinatsioonid. Eesti Vabariigi süükoorem on samuti üüratu. Ja siis lisage sinna juurde tõekspidamine, et kui elus puudub suur dramaatika, ehk ühest äärmusest teise kõikumine, siis ei ole elu üldse elamist väärt.

Täna vilksatas Eesti BBC uudistest taaskord läbi tänu narkoprobleemidele (suurima OD-ide arvuga riik euroopas) ja artiklis naeruvääristati mõtet justkui oleks valge hiinlase populaarsus vene rahvusest kodanike seas võrreldes eestlastega nii massiivselt esimeste kasuks vaid seetõttu, et eestlased eelistavad nõrgemaid narkootikume. Sotsiaalseid ja kultuurilisi erinevusi ei mainitud, vaid jäi mulje justkui oleks kõige taga mingi vandenõu või saladus, sest pealtpoolt paistab ju nii, et statistiliselt peaks mõlemad rahvusgrupid vastavalt oma etnilisele hulkarvule protsente süstlanarkomaanidest jagama, ehk umbes 70% eestlastest ja 30% vene rahvusest. Briti jaoks anekdootlik põhjus, kuid ometi nii tõsi. Eestlane, isegi juurdepääsu puhul raskete droogideni, hoidub sellest tõmmates vaid paar mahvi kanepit või nuusutades spiidi, samas kuid venelane paneb kohe lusika tulele. Ja panevadki, alles aasta tagasi läks kamp mu tuttava kuti venelastest sõpru kõik süstla otsa, sest said juhuse läbi suure kotitäie valget pulbrit niisama! Peaegu, et leidsid maast. Õnn naeratas poistele, ega seda saa siis tuppa kutsumata jätta, sest ega teinekord enam tule. 4/5

Dokumentaalist paljastub nii tõsise teema juures ometigi koomiline paralleel USA hillbilly narkaritega ja nende eluga, sest nii kuradima paljus on need Vene piiri ääres valget hiinlast ja kusagil Appalachia mägedes oxy´t panevad mehed ja naised sarnased. Pühast kolmainsusest, ehk piiblist, süstlast ja haavlipüssist on venelastel puudu vaid viimane.

Archer - 2. season

Archer - 2. season - created by Adam Reed 2009

Kui hiljuti sai kirjutatud, et The Life & Times of Tim´i teine sesoon oli parem, kuna tegelased joonistusid (mitte sõna otseses mõttes) paremini välja ning huumor oli avardunud ja meeldivalt tasandunud, siis võiks põhimõtteliselt sama öelda ka Archer´i kohta. Huumor oli säilitanud sama taseme, naerda sai ikka piisavalt ning lisaks veel kübeke põnevust. Tõsi küll, viimane siis taas pidurdas naljategemist. Miinusena jäi silma Cheryl´i (või mis ta nimi nüüd hetkel olla võiks?) karakteri areng, sest liiga järsku hakati õnnetu armunud naise asemel näitama veidrikku ning veelgi järsem hüpe tehti hullu naiseni. Mulle lihtsalt ei meeldi, et seriaali alguses ei ole kõik läbi mõeldud ning siis hakatakse järsku muutma, et aga lahedam tunduks. Samas aga jälle Dr. Krieger´i puhul veidruste lisamine toimis kui nüüd see boyz from brazil joke välja arvata. 4/5

Badass Yuki - Cherry Tree Bonanza

Badass Yuki - Cherry Tree Bonanza
Badass Yuki 2012

1. Cherry Tree Bonanza
2. White Glove Theme

Download - Lae alla!

Imelapsed bändist Badass Yuki on rahva rõõmuks valmis saanud kaks uut lugu ning need, rahva veel suuremaks rõõmuks, netti tasuta allalaadimiseks riputanud. Nimilugu "Cherry Tree Bonanza" on küll mõnus, aga singliloo, ehk siis potensiaalse hiti, tunnet ei tekita. Pigem justkui kolmas või neljas träkk täispikalt. "White Glove Theme" on aga minu maitse jaoks imehästi õnnestunud. Mitte vaid, et tegu perfektse b-poole träkiga, vaid ka tunne ja fiil on mõnusad ja kõla poolest justkui mõnelt üheksakümnendate keskpaiga eesti elektrooniliselt kogumikult pärit, sealt Out-Or´ite ja Zela´de vahelt.

The Giant Spider Invasion

The Giant Spider Invasion - Bill Rebane 1975

Ehe hea halb film. Nagu Angaar 18 kinoloos, nii ka pöörati siin erakordselt palju tähelepanu kogu jaburduse teaduslikule küljele, ehk siis tegu ju linalooga kus hiidämblik kimbutab inimesi, aga ometigi räägiti pea kolmandik kogu filmist professorite poolt teaduslikku juttu,. Jäi mulje justkui oleksid ämblikud filmi pea juhuslikult sattunud, saanud endale rolli mis oleks pidanud minema mõnele kõrge inteligentsustasemega tulnukale või siis paranormaalsele nähtusele, aga ei, kogu ufode, anomaaliate või kosmoseteemalise teabevahetuse eesmärgiks oli hiidämblik, ehk auto millele külge kinnitatud kaheksa jalga.

Teadlastel on suus tõsine jutt, kuid kõik ülejäänud ajavad mõnusat iisit pula, sellist kerge southern mekiga külajanti kus kohal kõik kohustuslikud tegelased nagu kohalik šerif, meelas napsune naine, ahne ja rumal farmer oma samaväärse vennaga ning varaküps teismeline ja tema uljas peika.Mainitakse mitmes kohas filmi juustusust, kuid tegelikult on see nii mitmetivõetav, sest seitsmekümnendatel vändati ka tõsiseid draamasid ning komöödiad mis nägid üsna sarnased välja ja ega see näiteoskuski nüüd nii halb olnud, et linalugu sinna kehvemate b-filmide hulka, isegi kui seda kroonitakse kui drive-in kino rumaluste keisrit, asetada. Korralik film igas mõttes, saab nalja, saab tarkuseterakesi ja saab näha ämblikku söömas inimest. Ja isegi vilksamisi paljast plikaihu. Eks festaril küsin Bill Rebaselt, et kuidas täpselt selle filmi tegemisega lood olid ja miks ühe kergemeelse kino kohta nii palju tarkade inimeste juttu kuulda saab. 3,5/5

Portal 2

Testimine jätkub. Kurblik peategelane Chell ärkab pärast pikka talveund taas kord meeletus laborikompleksis. Põgenemine osutub keeruliseks. Aga laboris kohtab abilisi. Kerge kiiksuga huumorimeel ja leidlik tasemete ülesehitus tagab väga nauditava mänguelamuse.

Mõistatused, mida mäng peategelase silme läbi lahendama peab, on leidlikud. Siin on skeemid ja meetodid, mis nõuavad natuke põnevamat mõtlemist. Eriti arvestades asjaolu, et meetodid päris maailmas ei eksisteeri. Kuid enamus neist on petlikult lihtsad, mõned suisa sihilikult rumalate jaoks kergemaks ehitatud. Ikkagi väga kvaliteetne, hästi läbi mõeldud. Ehk mitte nii armastusväärne kui selle eelkäija, aga Portal 2 seisab kenasti omil jalul.

Filmiküsitlus - Luka

Minu esimene kokkupuude Luka´ga oli läbi Laugh Back At You video ja tegin kohe endale kõiki eelarvamusi ja stampe arvesse võttes selgeks, et ahah, selline artist siis meil nüüd siin Eestimaal. Selline video, selline esitaja sellise muusikaga - selge pilt! Video loob justkui mingi karbi, liiga selge ettekujutuse mida teha soovitakse, mis sõnumit edasi antakse ja sellises karbis kujutasin ma Luka´t istumas, kuni nädalaid hiljem asusin netist ta teisi träkke kuulama ning avastasin, et noor lauljatar on hulga laiema haarde ja ambitsioonidega ning ühe video (väga korralik töö!) ja ühe laulu järgi ei saa otsustada ega öelda, et tean seda artisti nüüd küll ning asetada see kõrvale, et haarata järgmise järele. Tundub justkui peaks juba liigkiiret lahterdamist kogemusest teadma ja oskama vältida, aga ikka jätan eelarvamustele liiga palju ruumi laiutada ja sätin oma arvamuse liiga ruttu paika. Igal juhul oli teine kokkupuude Luka muusikaga väga meeldiv ja egas läinud kaua aega, kui ilmusid välja ka esimesed helikatked bändilt Deathcats, kus Luka kitarri mängib ning need avardasid veelgi pilti tema muusikalisest mitmekülgsusest. Lukat saab Tallinnas kuulama minna selle nädala reedel, ehk 30. märtsil Hoovi, kus toimub TMW raames Rada7-e showcase. Ise kahjuks ei jõua, peres suured sünnipäevapidustused samal ajal, kuid teil soovitan pilk peale panna. Seda enam, et peale Luka on kontserdil veel väga häid bända, va. Tiger Milk.


Nimi: Luka
Bänd: Deathcats; Luka
Koduleht: Luka
MySpace: Deathcats



1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Tron (1982), Donnie Darko, The Prestige, The Machinist, Natural Born Killers, Drive, Silence of the Lambs, Requiem For a Dream, Go, Catch Me If You Can, 3:10 to Yuma, 500 Days of Summer, American Psycho, Blow, Black Swan, Closer, Fight Club, Gia, Leon, Marie Antoinette, The Virgin Suicides, The Others
Neid on veelgi. Aga põhilised lemmikud said nimetatud

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Viimasel ajal pole aega suurt olnud filmivaatamiseks, aga viimati nähtud filmidest meeldis kindlasti selline klassik nagu "Misery". Kord kevadel alustasin selle raamatu lugemisega, aga jäi pooleli, kuna polnud aega lugeda, nüüd otsustasin raamatu asemel siis filmi ära vaadata ja meeldis väga.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Viimasel ajal käianud vaheldumisi 90ndate grunget (Nirvana, The Posies, Alice In Chains) ja Gagat (jah, Lady GaGa). Hiljutise avastusena soovitan sellist artisti nagu The Field ja täpsemini tema viimast albumit "Looping State of Mind" - hea taustamuusika.

Tänan Luka!

Kaader filmist Gia.

Underground U.S.A.

Underground U.S.A. - Eric Mitchell 1980

Ei midagi erilist ega uut, sama vana stoori, kustuv staar otsib noorest mehest endale lohutust, mis nähtud juba filmides nagu Sunset Boulevard või Heat, aga ometigi paeluv, sest hing on sees. Ja see Eric Mitchell´i poolt sisse pandud hing on ajastutunnetus, kogu popkultuurimaailma pinnapealsus ja selle sees olevate inimeste pidev kestev igavus. Mitchell näitab seda satiirina, kuid see pila tunnetus tekib vaatajas, sest otseselt naerualuseks kedagi ei tehta ning nii see maailm NYC kunstiundergroundis toimibki. Filmid reaalseid sündmusi (siinses filmis muidugi näideldud), aga kui filmitut näitama hakkad, on vägisi kohe tunne, et tehakse pila ja lavastaja on montaažis ekstra otsinud ja sisse jätnud rumalustena tunduvaid momente. Mitchell´i mängufilm tundub just sellise tõsielu paroodiana, et selleks vaeva ei ole nähtud, vaid lihtsalt asetatud peegel õigele kohale.

Kiidaks lavastuslikkust, kus väga nappide vahenditega, mõned korterid tubadega ja paar välivõtet, on tehtud film valmis ja häda ei midagi. Rikkuri korterit kujutab tavaline koristatud korter ning näitusesaali kellegi avaram apartment, aga ometigi see ei häiri, vaid vastupidi, näitab lavastaja oskusi õhukese rahhakoti ja nappide vahenditega filmi teha.

Mainiks ära veel, et ääretult omapärasena tundub stiil kus pea kogu aeg on kaks kolmandikku kuvaruudust varjatud, ehk siis tegevus toimuks justkui alati pildi ühes servas, samas kui teisel pool laiutab lahti jäetud uks või tühi sein. Vaadates on selline tunne nagu oleks keegi asetanud 3:4 pildiformaadi püsti ja widescreen filmidega harjunu jaoks oli see üsna veider ja alul ka harjumatu. 3/5

Patti Astor

Mass Effect 3

Kosmosesaaga lõpp. Koletislike masinate, riiperite armaada lendab kaugemast galaktika nurgast kohale ja hakkab usinasti kõiki kosmoserasse maha tapma. Videomängumessias Shepard jätab pisarsilmi koduplaneediga hüvasti, et minna abivägesid otsima. Aga ei tuurianid ega krooganid pole nõus niisama oma sõjalaevu madinasse saatma. Mõne jaoks peab koguma 10 sabasulge, teine tahab metsa kaotatud kaelakeed üles leida. Shepard jookseb, Shepard otsib üles. Iga tegevus panustab üleüldisesse valmisoleku mõõdikusse. Mida suurem number - seda paremad on väljavaated riiperitele üle tahi anda. Kohtab palju uusi nägusid, palju tuttavaid nägusid. Küsimused saavad vastused, lugu saab lõpu.

Mass Effect 3 on suhteliselt teadlikult odav ulme. Kergesti seeditav lugu. Mõõdukalt ladus täristamine, hulgim dialoogi ja draamat. Tore, et saab palju kõrvalteemasid uurida, kulutada raha relvade ehitamise ja akvaariumi täitmise peale. Arsenal on suurem, relvadele saab lisavarustust installeerida, rollimänguelemendid on paremini valitud. Sisu rohkem kui rubla eest. ME2 akvaariumis pidi alati käima käsitsi kalu toitmas, muidu kärvasid teised maha. Uues mängus saab spetsiaalse automaagilise kalade toidudispenseri osta, selle hind on ainult 25 000 ühikut (sama raha eest saab terve lahingsoomuse osta kusjuures). Selle viimase lisamise eest mängu saabki hinne ühe palli juurde.

Loodetavasti võtab Trash kunagi ette ja kirjutab sellest mängust pikemalt. Seniks minu poolt 7/10.

Resurrect Dead : The Mystery of the Toynbee Tiles

Resurrect Dead: The Mystery of the Toynbee Tiles - Jon Foy 2011


TOYNBEE IDEA
IN KUBRICK'S 2001
RESURRECT DEAD
ON PLANET JUPITER.

Justin Duerr, koos Colin Smith´i ja Steve Weinik´iga, asub otsima selle sõnumi algupära, sest alates kaheksakümnendate algusest, on niinimetatud Toynbee Idea´d levitatud raadio ja telelainetena, prinditud flaiereid ning vast kõige märgatavamalt - liimitud sõiduteedele ja seda kõigis idaranniku suurlinnades ning isegi Ladina-Ameerikas. Ja see mees kes seisab Toynbee Idea taga, ei ole mõni Banksy, keda isegi Paris Hilton tunneb, vaid tõeliselt müstiline tundmatu.

Dokfilm sõnumi enese ja selle levitaja isiku kindlaks tegemisest oli ääretult põnev. See on täpselt selline põnevus mida võib leida kergelt ulmelistest müstikafilmidest kus kõik oleks justkui normis, aga ometigi midagi on täiesti viltu ning seda inimmõistusega seletamatuil moel. Ega nüüd sellist tunnet tekkinud, et ufomehed käivad sõiduteedele linoleumist väljalõigatud tekstiplaate kleepimas (DVD lisade hulgas ka tekstiplaadi asfaldile kleepimise õpetus), kuid kogu stoori sellest, et juba üle kahekümne aasta on püütud omapärast "tänavakunstnikut" tabada ning see ei ole õnnestunud, lisab tugeva annuse kõhedustekitavat salapära.

Dokfilm on üles ehitatud väga hästi, andes vaatajale pidevalt väikeseid uusi avastusi mida entusiastid ilmavalgele toovad, veab vahepeal valedele jälgedele ning siis taas õige isiku suunas, *SPOILER* kuigi ega lõpuks saagi raudkindlalt väita, et siinses dokfilmis see lõplik tõde paljastatakse, vaid tegu on lihtsalt ühe mõistatust lahendama asunud grupi versiooniga *SPOILER END*. Igal juhul aga veetakse vaataja kaasa põnevale seiklusele ja näidatakse suurepärast detektiivitööd. Väga huvitav ning intrigeeriv dokumentaalfilm. No vähemalt minusuguse paranoiade ja konspiratsiooniteooritate fänni jaoks. 4,5/5

Letter Never Sent - Неотправленное письмо

Neotpravlennoye pismo - Mikhail Kalatozov 1960

Neljane grupp, kogenud ekspeditsiooniülem, kaks noort armunud ülikooli just lõpetanud geoloogi ning kütt, "visatakse" helikopterilt Siberi taigasse, et nad saaksid kogu suve teostada proovikaevamisi eeldusel, et leiavad teemante, mille abil on võimalik arendada rahumeelset nõukogude teadust. Üllad eesmärgid kõigil neljal, aga kalliskive ei paista, ega paista. Ülemus satub masendusse, noorte meeli valdab aga muu, sest punaveteranist kütt armub noorde geoloogist neidu ning püüab viimase poisssõbraga tüli kiskuda. Lõpuks kannab töö vilja, maapõu paljastab oma aarded ja viinapudel korgitakse tähistamiseks lahti. Hommikul äratab geolooge laagri ümber möllav metsatulekahju ning grupp asub meeleheitlikule läbimurdele, põgenemisele sügiskuivas taigas imekiirelt levivate leekide eest.

Mikhail Kalatozov´i film oli nõukogude inimese kangelaslikusest, inteligentsusest, vaoshoitusest, aga ka temperamentsusest ning hulljulgusest. Taigasse saadetud esindasid justkui kommnoorte kõiki positiivseid külgi, käitusid vastavalt sellele ning surid vastavalt sellele. Idealistlikus ja kerge propagandamekk häirisid, kuid film oli kinelt ilus ja lõpu poole ka kaasakiskuvalt põnev. Esimesed sööstud läbi põleva metsa olid väga naturalistlikud, puud tõesti põlesid ning näitlejad olid, kui mitte just surmasuus, siis vähemalt ohtlikus situatsioonis. Oleks muidugi võinud inimhinge tumedamaid külgi, mida nälg, väsimus ja lootusetus võivad vallandada, rohkem näidata, anda realistlikuma inimlikuma pildi, kuid lõpu poole nautisin võitlust ellujäämise nimel ka puhtalt kangelaslikkuse vaatenurgast. 3,5/5

Kogu filmi ajal ei saanud ma üle sellest, et helikopterilt anti grupile kaasa väga nirult varustus mis põhimõtteliselt mahult oleks pidanud sisaldama vaid paberosse, kuid olematust moonast jätkus terveks suveks ning isegi põgenemisel kaasa haaratult toitis seljakotitäis kolme inimest mitmeid nädalaid.