Hair High

Hair High - Bill Plympton 2004

Fear X

Fear X - Nicolas Winding Refn 2003

Ma kohe masohistlikult mõnulen vaadates põnevikku kus lavastaja jätab vaatajale piisava tühja ruumi ja painutab reaalsust nii, et igaüks saaks lasta fantaasial voolates need tekkivad tühikud oma isiklike mõtetega täita. Jätab pakkumata lahendid ja analüüsi, ning sunnib vaatajat mugavduma nende piirjoonte järgi mida nii õrnkergelt visandatakse. Kuigi üle vaimse ääre astumisest on tehtud rohkesti filme, oli seekordne eksirännak ja vabanemine painest väga värskelt mõjuv ning trilleri kohta rõõmustavalt odava pinge vaba. Turvamehena töötav Turturro käis oma naise mõrvarit otsides horisondi taga ära ja kõike seda oli kujutatud väga rahuliku reisina, sellise suvitaja, mitte detektiivi teekonnana tõe juurde. Või mis tõde seal lynchilikust punasest toast ikka leida, üks saladus varjab teist ja nagu kohe mainisin, võtit uste avamiseks ei anta. Paraleeli Lynchi töödega võib leida. 3,5/5

Martin Oja magistritöö "Filmiblogid filmisotsioloogilise mõtte taustal"

Lugesin minagi siis tänasel päikesepaistelisel pärastlõunal läbi selle viimastel päevadel filmiblogijate hulgas huvi äratanud koolitöö ja järnevalt siis mõned prole mõtted mis tekkisid doktorihärra vaimutööga tutvudes. Esiteks mainin, et viimane kolmandik, ehk otseselt filmiblogimist puudutav osa oli väga kaasakiskuv lugemismaterjal ja seda tihti just võimalusele samastuda näidetega, tunda ära oma käitumismallid ja tõekspidamised. See nn. filmiblogi osa jättis aga samas ka visandliku mulje, kus näited olid küll mõistetavad, kuid kokkuvõte neist kuidagi pealiskaudne, justkui lihtsalt blogide olemasolu nentiv. Või olin ma lihtsalt 86-ndale leheküljele jõudes liiga väsinud. Sooviks igal juhul rahvakeelset lühikokkuvõtet. He he !Kaks-kolmandikku enda alla võttev second-hand tekst filmide sotsiaalsest ja psühholoogilisest mõjust inimesele oli blogiteema taustaks aga see taust on oma allikatele seonduvalt minu arust liiga kinokeskne. Loomulikult paljud kirjeldatavad mehhanismid toimuvad siiani aga mõned on ka iganenud ja uute meedivõimaluste voos ei saa ma seda Martin Oja poolt välja pakutud tausta enam täielikult usaldada. Me oleme liikunud aega kus filmi vaatamine ei ole enam tähtis hetk või sündmus, vaid fast-food tüüpi tarbimine ja seda tänu filmi ilmkergele kättesaadavusele. Kui kinokogemus on võetav tervikuna ja sellena ka analüüsitav, siis uus tarbimistrend ( DVD, Video, arvutist filmide vaatamine ja ka näiteks YouTube ) haarab enesesse palju enam filmiväliseid segavaid tegureid mis mõjutavad vaatajat arvamuse langetamisel. Vabandan üldistuse pärast aga me filmiblogijad klõpsame pisarakiskujast draama pausile ja vaatame vahepeal Ärapanijat, kerime igavamad kohad edasi, sest kahekordse kiirusega on subtiiter ikka veel loetav, me jätame filmi paariks kuuks pooleli ja lõpetame siis pool-sunniviisiliselt ning hindame tihti DVD reliisi omadusi võrdväärseina filmist enesest tekkinud muljetega, haarates filmi enese hindega kaasa näiteks ka boonusena oleva lühifilmi. Mis rütmi tajumisest, vaataja puhtast filmiemotsioonist, märkidekeele selgepiirilisest väljajoonistavusest või otsesest dialoogist lavastaja ja tarbija vahel saab sel juhul juttu olla?
Olgu, ega kirjutaja ise ka lõpuni ei usalda, nii mõnelgi korral torkab vahele, et tegu on vaid ühe mõtteliiniga ja mitte absoluutse tõega. Lugeda oli aga tekstilõike realismi tajumisest ja mälu funktsioonist filmi taasloomisel peas, oli minusuguselegi teooriavõhikule hoolimata liig-akadeemilisest keelest huvitav.

Täispikkuses magistritöö tekst on leitav SIIT.

Kuidas ma endale filme hangin

Hiljuti esitas selle küsimuse väheke sügavama sisuga filmiblogi Nulla Dies Sine Cinema pidav Siim Vatalin ja kuna aeg ajalt on mu blogi lugejates samalaadne uudishimu tekkinud, siis otsustasin korraga anda põhjaliku ja ammendava vastuse. Siim küsis, et kas käpp peab kusagil sees olema ja nii ta on. Käpp peab tõesti sees olema ja uskuge või mitte aga kohalikus prügiveofirmas. Nimelt on kogu minu filmikollektsioon paari erandit arvesse võtmata pärit Jaan Ruusi, Karlo Funk(y), Ilmar Raagi, Tristan Priimäe ja teiste gigantsete filmiasjatundjate prügikastidest. Sealt ka mu blogi nimi - Trashcan Dance. Suured kinogurud lihtsalt loobivad julmalt minema kõik kingiks saadud või promo mõttes neile saadetud DVD-d millel pole küljes kübetki klassika lõhna, mis on liiga uued, liiga värvilised, liiga underground ja täiesti itaalia neorealismi või prantsuse nouvelle vague vabad. Nii korjataksegi iga päev tippkriitikute poolt väljapraagitud tööd kokku ja pannakse hommikul minu prügikasti kõrvale, lihtsalt aja hommikumantel selga ja toasussid jalga ja too koos värske ajalehega ka posu DVD-sid tuppa. Vastutasuks tublidele prügikoristajatele kes mu jaoks kollektsiooni aitavad luua, olen lubanud elu lõpuni vaikida ühest "vähetähtsast" seigast aga ka veel suitsukoni mitte tänavale visata ja oma isiklikku prügi alati sorteerida nii, et eraldi läheb paber, biojääde ja muu praht. Kui ülejäänud filmid tuuakse peaaegu, et ukse taha, siis väheke keerukam on saada PÖFF´il linastunud filmide promodiske. Jah, te kuulsite õieti. Kõik meie väikesel festivalil linastunud filmide promo-DVD-d rändavad samuti prügikasti, kuid kahjuks veab Tiina Lokk festivalirahade kokkuhoiu mõttes ise mustad prügikotid hiljem Pääsküla prügimaele ega kasuta prügiveo teenust. Nii tulebki oodata momenti kui kõik organisaatorid on festivali lõpupeol kerges alkoholivines ja hiilida siis PÖFF´i kontori ukse taha kotte ära hiivama. Aga enne veel tuleb tavaliselt pidada maha kerge kisma samalaadsel röövkäigul oleva Alar Niineväljaga. Kuigi poiss on viimase kümne aastaga tugevalt juurde võtnud jään tavaliselt ikka mina DVD-de virna otsa võitjana ja Alar taganeb koju haavu lakkuma. No pole igakord kerge see filmisõbra elu.PS. Olen kuulnud kõlakaid, et Tiit Tuumalu aga käib minu prügikastist veel viimast koorimas ja veab arvustamiseks ära need junnid mis minusugusele omnivoorilegi ei kõlba. Postimeest lugedes on vahest selline tunne küll, et kui mehe intervjuud ja pikemad teemaartiklid on huvitavad, siis arvustamiseks võetud filmid on kõik paras saast. Paistab aga, et Tiidule meeldisid needki, jagab ohtralt kiitust.

Ühe trash on Trash´i ...

Dead Fantasy 1 & 2

Dead Fantasy 1 & 2 - Monty Oum 2008

No ei saa minagi tuimaks jääda kui fanedit järjekord jõuab Final Fantasy kätte. Tegu siis pelamisfänni montaažitööga kus võetud nii Final Fantasy ja Kingdom Hearts´i naistegelased ja pandud nad Dead or Alive´i pliksidega rusikavõitluses jõudu katsuma. Ühtaegu imestad noore tüübi oskuste üle arvutigraafikaga loodud tegelasi oma tahtmist mööda liikuma panna aga samas muutub see lõputu kaklus ( 15 min. ) vägisi kohe tüütuks. Eriti kuna peale hõigete ja oiete muud audiot pole, ning sunnitakse lihtsalt vaatama kaklust mida sa parema meelega ise juhiksid aga mitte ekraanilt ei passiks. Väga hästi animeeritud ja seatud aga hoolimata tegelaste isikupärast ning nende relvade erivõimetest, on animatsioon ikka kuidagi liiga üheülbaline. DVD ise on aga korralik, peale kahe põhifilmi on veel väike tegelaste tutvustus ja korraliku actioniga Halo seiklus nii nimetatud boonusfilmina. 3/5

The Four Charlots Musketeers 1 & 2 - Neljakesi kardinali vastu 1 ja 2

Les Quatre Charlots mousquetaires - André Hunebelle 1974
Les Charlots en folie: À nous quatre Cardinal! - André Hunebelle 1974

Caddyshack

Caddyshack - Harold Ramis 1980

Laenasin töökaaslasele Fletch´i vaadata ja tüüp rääkis järgmine päev, et maailma kõige igavam pullitamine üldse. Tüübi naine olevat filmi peale lausa haiglaravi vajava psühhotrauma saanud, et sellist sitta tehakse aga poiss ise oli ikka enam-vähem tervise juures, kuigi väitis, et põeb nüüd kerget depressiooni ja usk kaheksakümnendate komöödiatesse on täiesti kadunud. No aru ma ei saa, jumala lahe komöödia oli ju, milleks selline suhtumine. Kahtlustasin huumorivaegust ja naljasoone puudumist aga eile õhtul vaadatud Caddyshack pani mõtted teisiti jooksma. Seda golfimängijatest pajatavat filmi olid mulle paljud kiitnud ja üks netituttav isegi väitis, et vaatab aastas vähemalt korra. Vaatasin siis minagi ja täielik pettumus. Ei leidnud ma peale paari veidra koha mingit teravmeelset screwball-komöödiat vaid täiesti suvalise tolatsemise. Bill Murray oli muidugi lahe nagu ikka, kuigi veits liiga ülemängitud ja ka Chevy Chase´i ning Rodney Dangerfield´i karakterid särasid. Kõik nende ümber ehitatu oli aga mõningasest adult-teemast hoolimata liiga pehme, liiga talitsetud. Vaatasin mõned minutid lisade hulgas olevat "Making of..." dokki ja seal mainiti, et tegu on golfimängijate lemmikfilmiga. No võib-olla jäi siis see golfiteema liiga kaugeks ja ma mitte ei pea kartma töökaaslase perekonda tabanud viirust mis blokeerib huumorimeele. 1,5/5

Murray võitleb vesirotiga, no ei olnud naljakas, ei olnud!

Friends of God : A Road Trip with Alexandra Pelosi

Friends of God: A Road Trip with Alexandra Pelosi - Alexandra Pelosi 2007

Ühendriikide evangelism on tavaliselt midagi nii jälki ning mõistusevastast, et minusugusel paganal ja ateistil hakkab sõna otseses mõttes füüsiliselt valus seda näha või sellest kuulda. Seetõttu peangi tänusõnad ütlema Alexandra Pelosi´le kes suutis oma HBO-le vändatud dokfilmis näidata paduusklikke jänkisid väga sümpaatsete ja toredate inimestena. Veidrikena jah aga selliste armsate ja hoolivatena, inimestena kes siiralt usuvad Jeesuse sõnumisse ja on valmis ausa südamega end ja maailma paremaks muutma. Pelosi film oli road-movie mis algas Lõuna "piiblitsoonis" ja lõppes Washingtonis. Teel räägiti mitmete evangeelsete kirikupeadega, käidi vaatamas Jeesusele pühendatud wrestlingut, Jeesusgoolfi, Jeesusrodeot, Jeesus hotrod showd ja külastati paari konservatiivse kristlase stand-up showd. Ja loomulikult tehti veel tuhandet muud asja mis kõik rohkemal või vähemal määral seostuvad jumalasõnaga, püha raamatu ja vetelkõndijaga. Sooja huumoriga dokk mis kahjuks lõpus keerati veits liiga tõsistele teemadele aga loomulikult ei saa mööda respublikaanide ja evangelistide vahelisest kirelöömast. Korralik informeeriv ja meelelahutuslik film. 4/5

Loomulikult ja ilma kahtlusteta.

The Machine Girl

Kataude mashin gâru - Noboru Iguchi 2008

Kommenteerisin siin paar päeva tagasi Kolmeteistkümnenda tänava filmiblogis Shin´i poolt vaadatud Battle Royale´i ja avaldasin arvamust, et tegu oli oma aja filmiga mis praeguseks on paratamatult jäänud uute ja teravamalt torkavamate teoste alla. The Machine Girl võiks ka ise olla üks filmidest mis varasemaid jaapani röögatusi varjutab, kuid vaadates oli imelik tunne, justkui ei kuuluks ka see teos mitte eelmisel aastal valminute hulka, vaid pigem sinna Takashi Miike ja Ryuhei Kitamura hullumeelsete raiumiste kuldaega. Oli tunne, et see ei ole uudne ega mingil määral šokeeriv jaapani kino, vaid mineviku vari ja uus asian extreme peaks kandma endas hoopis teistlaadi märke ja lähenemiseid. Film ei olnud minu silmade jaoks moderne aga vastu töötas ka päritolumaa ise, ehk jaapan. Sa tead mis sealtkandist tulemas on ilma täpselt teadmata mida näitama hakatakse ja tänu sellele end juba nn. nipponi lainele kruttinud ning selletõttu on kogu hilisema vaatemängu poolt pakutud emotsioon ka lahjem. Sa tead juba ette, et on hull ja kui on hull, siis puudub üllatusmoment, vangutad vaid pead, et jah, pilukad tegid taas ära. Ja eks nad väikestviisi tegidki ära, film oli korralik gore-komöödia, verd pritsis ja jäsemeid lendas korralikult. Kulges küll üksikuid ülekruttimisi arvesse võtmata üpris tasasel teel, kuid oli igati muhe vaadata ja igav ei hakanud. B-movie ja uhke selle üle. Tundus, et hoolimata paarist läbinähtavast inside joke´ist oli väheke rohkem lääne vaatajat silmas pidades tehtud ja reliis on ka tulnud enne välja USA-s kui kodumaal. Mina aga panen oma jaapani kino panuse akikaurismäkiliku Naoko Ogigami uuele teosele Megane aga ega ka Tokyo Gore Police vaatamata jää. 3,5/5

See on veel vähe verine, näha saab lausa blood shower´it ja seda otseses mõttes.

Sydney Pollack

Selle mehe lahkumise üle olen küll õnnetu, suurepärane näitleja ja meisterlik lavastaja kelle loomingu paremik jäi küll seitsmekümnendatesse, kuid see-eest on siiani värske.

Pet Shop of Horrors

Pet Shop of Horrors - Toshio Hirata 2000

Neljast omavahel õrnalt haakuvast lühiloost koosnev horrori kogumik. Lemmikloomakauplust pidav müstiliste võimetega Krahv D müüb igas episoodis kliendile mõne müütilise olendi ja käsib kaasa antud loomapidamisreeglitest kinni pidada, kuid rikas ostja muidugi vaid vilistab ettekirjutuste peale ja peagi on jama majas. Väheke nagu Gremlins´ite laadi kus kenast armsast karvakerast saab vale hooldamisega ulakas peletis, ainult, et käesolevas filmis oli väheke peenemat psühholoogiat ka taga. Krahv D müüs unistusi ja ihasid, ning ostetud kauba käitumine sõltus pigem ostja südametunnistusest, käitumismallidest ja hingepuhtusest kui lemmiklooma enese deemonlikust küljest. Olin OVA kogumikku aastaid tagasi videolt näinud ja unustanud, ning kindlasti loobunud ülevaatamisest kui nimi tuttavana kõrvus oleks helisenud. Kuigi lood on korralikud ja täiskasvanuile suunatud temaatikaga, ei pakkunud nad mulle siiski sellist naudingut, et rõõmuratast visata. Lihtsalt üks posu häid põnevus ja õuduslugusid, sekka väheke romantikat ja müstilisi noote. Loodan, et nüüd jääb meelde ja ei pea taas aastate pärast õhinaga plaati masinasse toppima. 2,5/5

Meatballs

Meatballs - Ivan Reitman 1979

Peale näljahädast rääkiva filmi vaatamist võtta hilisööl ette veel komöödia nimega Meatballs (sic!) tundus lausa pühaduserüvetamisena aga kuidagi oli vaja eeliselt linaloost tekkinud masendus pealt ära ajada ja just päeval olin jututoas kamraadidele lubanud seda vaadata. Irc´i kanalisse olid sattunud nimelt lobisema 40-ndates prantslane, jänki ja kanadalane ja kui ma pillasin teemaks, et vaatasin hiljuti Fletchi, läksid tüübid kaheksakümnendate kultuskomöödiaid meelde tuletades päris põlema. Lendama hakkas mulle nii tuntud kui ka täiesti tundmatuid nimesid, ning koheselt tekkis kange isu mõnda vana nostalgiahinnas naljafilmi vaadata. Teatasin siis, et mul on kodus teleka kõrval Meatballs´i DVD ja tüübid kiitsid takka. Pidavat olema light aga nice. Oligi light ja nice ja seda kanada filmile omaselt. Kui jänkid oleks keeranud ühest laagrisuvest rääkiva komöödia koheselt noortele mõeldud tibinaljadega kuumaks pirukaks, siis vahtrasiirupirahvas oskas asja hoida armsa ning sümpaatsena. Muidugi prooviti ka tibidele külge ajada aga see oli pigem laagrisuve normaalne koostisosa kui eesmärk. Terves filmis polnud ühtegi ülepingutatult ebameeldivat karakterit, kõik näitlejad olid justkui ise tulnud ka rohelusse tsillima ja lõbutsema aga mitte filmivõtete jaoks suurlinnast kohale saabunud. Õhkond oli täiesti pingevaba, film ei püüdnud midagi haarata ega siduda vaid näitas lihtsalt kuidas suvel korralikult puhata. Väga lahe! Ja kirsiks tsilli comedy-tordi peal oli muidugi Bill Murray. Light and nice! 3,5/5

Laagri kasvatajatädid.

Famine 33

Holod 33 - Oles Yanchuk 1991

Taasiseseisvumise ajal tehti meilgi paar okupatsioonikoledusi avalikkustavaid filmi aga ju siis jäid kuidagi lahjaks, sest praeguseks ei ole meelde jäänud nendest teostest ühtegi momenti. Ukraina filmitegijad aga on osanud tuua vaatajani hingekriipivaid pilte oma traggöödiatest, on need siis Stalini režiimi poolt esile kutsutud näljahädast või hiljuti lavastatud teos Ukraina Rahvaarmee riismete vastupanust punaterrorile. Nad on osanud olla ausad oma mineviku lahkamisel, olles ühteaegu karmid süüdistajad aga ka mitte vabad isiklikust kriitikast. Lisaks on need tööd veel ka kõrge kunstilise väärtuse või siis lihtsalt oskusliku kinematograafiaga. Osatakse tõtt mõjuvalt vaatajani tuua ühesõnaga. Nälg 33 näitas ühe keskmiselt jõuka ukraina talupojapere surnuks nälgimist aasta jooksul. Väga karm teema oli linti võetud minimalistlikult ja justkui dokumentaalfilmile omaste võtetega mida võimendas kasutatud oli must-valge ja seepiatoonis filmilint. Kusagil ei lükatud otseselt midagi kaameraette ega püütud kunstlikult jubedusi näidata, kaamera lihtsalt veeres koos perekonna liikmetega mööda kolhoositänavat ja linnasillutist ja kõik sai näidatud. Terve 1933 aasta näljahäda kogu oma massiivses ulatuses mahtus filmi ära, nii toiduröövimised, viljavargused, meeleheite surmad ja ka hilisemad lasteröövid ning kannibalism. Paar nappi lauset siin ja seal, tugev religioosne taust ning oskuslikult vaatajani toodud kohaliku mužiki mõtteviis uuest riigikorrast. Tagasihoidlik realism aga terana ihhu lõikav. Kõrge kunstilise väärtusega suurteos kommunismi kuritegudest, ühtviisi nii ilus kui ka julm. 5/5

Õnnetu oli teinud lihtsalt ühe liigse sammu riigi viljaaida suunas.

Shock Waves

Shock Waves - Ken Wiederhorn 1977

Three Kingdoms : Resurrection of the Dragon

Saam gwok dzi gin lung se gap - Daniel Lee 2008

Kolmevalitsus on raamatat mida minagi lugenud olen. Mitte, et mulle 17 aastaselt hiina ajalugu nii korda oleks läinud, vaid pigem, et uhkustada, muljet jätta. Tegu ju kaheosalise ajunussiga millest mõlemal raamatul paksust nii umbes 600 lehekülge, täis mõistust piinavaid hiina nimesid ja lõppematut sõdimist stiilis, et lehekülje kohta tapetakse 1000 hiinlast kohe kindlasti. Ma ei mäleta kas mul üldse avaneski siis võimalust kedagi oma lugemisvalikutega pahviks lüüa aga tundub, et praegu sobiks raamat uuesti läbi võtta, huvi teema vastu on suurem kui teismeliseeas. Ja otse loomulikult olen mänginud ka Trhree Kingdomsi mänge nii PS1 kui PS2 konsoolidel, sõps Ops oli aga nende pelides päris kibe käsi, ühendas kõik kuningriigid ühtse lipu alla nagu naksti. Suurejooneline eepiline kassafilm on sitt nii Hollywoodis kui ka Pekingis ja seekord oli just mindud välja piletitulu peale, pöörates rohkem tähelepanu näitekaardis osalevatele Andy Lau´le ja vanale paksmaole Sammo Hung´ile kui loole enesele. Ei mingit sisu, vaid üks lõputu lahinghordide kemplemine mis liikumises väga halvasti sätitud ja veel tobedat, vigu siluvat, aeg-luubis odavat võtet kasutades linti võetud. Loomulikult on Kolmevalitsus meeletult mahukas teos ja paratamatult jääb sealt haaratud väike lõik liiga napiks, et üldpilti valgustada, kuid seekord oli tõesti tunne justkui oleks sulle raamatust rebitud leht pihku pistetud ja loodetud, et annab täismahulise teose tunde kätte. Hingetu ja labane ajalooline vaatemäng. 1,5/5

Täiesti mõttetu tibi.