Roberto Saviano "Gomorra" raamatus mainitakse seda filmi mitmel korral ja lausa valus oleks olnud ise lähemat tutvust mitte teha, eriti veel kuna camorra teemad nii eredalt meeles ning seeläbi kogu linaloo mõistmine hulga lihtsam. Kui olin mõned minutid vaadanud, sain aru, et üks korralik maffiafilm oli minu filmivalikust ammu puudunud, ei mäletagi millal viimati sellist klassikalist krimieepost ( pea kolm tundi nagu sellisel kinol tavaks ) nägin, kohe kindlasti on sellest aastaid möödas. Igal juhul kui mõistsin teose laiahaardelisust, läks kohe meel heaks, ega siis asjata see tänapäeva camorriostide jaoks ikka veel A ja O ei ole. Lugu on üsna tavaline. Poolkogemata vangistusse sattunud noormees Napoli lähedalt hakkab end trellide taga samm-sammult maksma panema, sõlmib sidemeid kord ühe ja siis taas teisega, kuni kukutab "troonilt" kohaliku autoriteedi ja asub ise vange juhtima. Ambitsioonid ei piirdu aga ainult müüride sees olevaga, reformides vananenud camorrastruktuure, loob ta uue äriplaani ning alustab vältimatut sõda konkureerivate klannidega. Peagi põgenetakse vanglamüüride vahelt ja asutakse mitteametlikult Campaniat juhtima.
Sedalaadi filmidesse on sisse kirjutatud skeem kus tõusule peab järgnema langus ning ebaausus toob karistuse. See teatud laadi ettemääratus oli filmi ainsaks miinuseks, liiga ilmselged olid teose murdekohad, hetked mil must asendub valgega ja vastupidi. Aga nagu mainisin, viriseda ei tohiks, sest see tuleb koos looga edust ja hävingust. Mina suunasin pilgu hoopis pisiasjadele ning siin oli raamatuteabest palju kasu, nii mõnigi detail oleks taustu tundmata märkamata jäänud. Ehe maffiafilm Itaaliast, camorra nagu ta seitsmekümnendatel ja kahekskümnendatel oli. 4/5
Uus, Hagi Šeini välimusega, boss.
2 comments:
Ma tuletan seda "Ma kardan" meelde, tahaks isegi näha...
Jep, seda tahaks ise ka näha.
Post a Comment