See suur vene filmide vaatamise tuhin läks kahjuks mööda ja algas ajalooliste draamade oma, kuid tunnen end väheke halvasti, justkui midagi tähtsat oleks pooleli jäänud. Püüdsin siis ennast selle prantslaste tehtud dokumentaalfilmiga taas käima lüüa, tekitada taas huvitärget idanaabri vastu. Chantal Akerman oli lihtsalt poolteist tundi filminud Venamaa linnaelu, lühikesed kõrvalehüpped nn. nõukogude inimeste korteritesse võtm,as linti neid argihetkel, asendusis viie minuti pikkuste vaiksete liuglemistega mööda puiesteid, filmides tee ääres bussi ootavat inimeste halli massi, möödalibisevaid poode kirjadega "Hleb" ja "Konditerskaja" ning pooleliolevaid ehitisi, tuubil tukkujaid täis öiseid jaamahooneid, tuhme planke, lõputuid järjekordi ja koperatiivide turuputkasid. Väidetavalt näidati ka Balti riike ( filmireis algas Ida-Saksamaalt ), kuid Eestisse küll ei põgatud, suurem osa ajast oli kaamera eest pea liikumatu talvetardumus Venemaal. Meenutustepõhiselt väheke huvitavam, kuid muidu isegi minu jaoks natuke liiga dokumenteeriv, ilma millelegi viitamiseta kuvab kroonikafilm. 3,5/5
Post-Soviet pildid prantslase reisilt.
No comments:
Post a Comment