Kui The Road´i postapokalüptiline maailm meele liiga mustaks viis, siis käesolev film läheneb maailmalõpus toimuvale läbi huumoriprisma, mured aga on samad - kust leida veel avamata konserv või ulualune saabuvaks ööks. The Bed Sitting Room oli läbi ja lõhki britilik komöödia ja kandis endas ajastu tipphuumorit, nalja mis segu absurdist, satirist ja kolmekümnendate USA komöödiaklassikast, eriti sealt Marx´i vendade varamust. Monty Python tuli aasta hiljem, kuid sarnane huumorikäsitlus oli juba ka siinses filmis. Kindlasti omal ajal lillelaste seas laineid löönud pullifilm, kuid minu jaoks oli kogu see huumor nüüdseks juba tublisti aegunud, mõistad küll huumorit ja isegi kõkutad aeg-ajalt, kuid tead, et sedalaadi komöödia oli justkui ajast maha jäänud ning lõpuks sai vaid nenditud, et taas üks kultusfilm vaadatud. Muud emotsiooni ei olnud. 2,5/5
Peale tuumasõda.
No comments:
Post a Comment