Õnneks on mul selline tark DVD mängija, et hakkab isegi diski välja võttes ja hiljem sisse pannes filmi edasi näitama sealt kus plaat eelmise vaatamise ajal pooleli jäi. Iga kord see muidugi ei tööta ja kaldun arvama, et see sõltub DVD ülesehitusest, kuid suurem osa filme jätkuvad täpselt sealt kus nad päev, nädal või kuu aega tagasi pooleli jäid. Käesolevat filmi panin masinasee ja võtsin välja vist oma tosinkond korda. Vaatasin kümme minutit ja teadsin taas, et hing ihaldab muud. Võtsin välja ja päeva-paari pärast kordus kõik taas. Tänud jaapani inseneridele "last memory" vidina eest, kes muidu oleks suutnud kerides ja chäptereid skippides iga kord õiget kohta otsima hakata. Pool filmi panin gaas-pidur aga teise poole vaatasin täna korralikult ühes tükkis lõpuni. Vaimukas komöödia millest ei puudu ka draamanoot. Hea satiir kollaka žurnalistika pihta, mitmeid püstolreporteri tööga seotud mustahuumori momente ning piinlikusi, kuid lõpuks näitas ka kõige madalam ussike eneses leiduvat algatusvõimet ning lunastas end. Terav komöödia uudistest ja sellest kuidas need omakorda loovad uudiseid mida näljased reporterid on valmis raha ja maine nimel üles noppima, tundmata häbi ega esteetilist tõrkust kõigi ja kõige filmimisel. Filmi üks tähtsamaid stseene põhineb reaalsetel sündmustel ja kuvab ärimehe surnukspussitamist kahe yakuza poolt kes hoolimata kümnetest välklampidest ja videokaameratest läksid ja viisid julmalt oma veretöö korda. Selle üldsust šokeerinud ja ajakirjanduse rolli suhtes küsimusi tõstatanud juhtumi videopilti võite vaadata siit. 3,5/5
Kõrvalosas võis leida ühe tuttava näo. :)
No comments:
Post a Comment