The Visitor - Thomas McCarthy 2007Multikultuursusega on alati sellised lood, et võta sa rasside ja religioonide kokkupõrget kui realistlikult tahes, ikka hüppab kasvõi pisikene poliitkorrektsuse uss sisse ja asub närima. Mõned head filmid tõesti on aga suurem osa lõppeb ikka sellega, et valge, kollane ja pruun istuvad käsikäes päikeseloojangut vaatama ja laulavad ühtses kaunis linnukeeles oodi loojale, kelle lapsed nad kõik ühtmoodi on. Multikultuursus ei tööta ja neid filme kus seda demonstreeritakse on vähe, läägust ja suurt nahavärvide vahelist lembevendlust aga liiast nii, et tüdimus tuleb juba peale.
Käesolev ei olnud nüüd rasside, rahvuste ja religiooni vahelisi ebakõlasid demonstreeriv, vaid hoopis vastupidi, kuid oskas seda pakkuda nii sooja läheduse ja distantsi hoidva tagasihoidlikkusega, et võiksin seda nüüdsest peale rahvastesõpruse lemmikfilmiks pidada. Alul peale soovituse saamist ning pisikest eellluret tundus teos, kus valge professor sõbruneb pärslasest muusiku ning tema senegaallasest tüdruksõbraga, taas samasse iluelusültti takerduv draama mis kõigest väest üritab rassieelarvamuslikke barjääre murda ning ühtviisi punast verd pumpavaid südameid siduda, kuid Thomas McCarthy oli teinud hoopis ühe tasase südamliku loo. 
Tema varasem film The Station Agent ei pakkunud muud kui üht keskpärast draamat aga teise filmiga astus mees küll kena sammu edasi, näidates läbi hooletu professorihärra vaatevinkli paljusid USA elu kitsaskohti ning pakkudes lõpuks veel peale sotsiaalprobleeme lahkava draama ka killukese õrna romantikat. Ilus film mis näitab, et tihti piisab ka ilma loosungiteta teha head kino erineva nahavärvi ja kultuurilise taustaga immigrantide elust. 4,5/5
Richard Jenkins on vist elu jooksul vaid häid rolle teinud.
No comments:
Post a Comment