Kolm lapsepõlve kinni jäänud nohikut kes peavad end eriti võimekateks müsteeriumitelahendajateks, väikelinna viimaseks lootuseks võitluses kuritegelikkusega. Kunagised imelapsed kes teismeliseea lõpus hakkavad oma ulmadest vaikselt väljuma mõistes, et lapsepõlv peaks läbi saama ja aeg täiskasvanute maailma astuda, kuid püüavad veel kümne küünega minevikust kinni hoida. Siiani vaid pirukavarguste, ropendamise ja koolist puudumise laadseid kuritegusid lahendanud "detektiivid" võtavad lõpuks endale ülesande välja uurida linnas toimunud topeltmõrva tagamaad, leida tapja ning tagastada ohvrite lastele nende vanemate hinnaline sõrmus. Hea komöödia aga oleks võinud lausa briljantne olla, sest teema millega töötada oli suurepärane. Kahjuks aga kõiguti päris kenasti ning seda just geniaalse rumal-ropu huumori ning etteaimatava tüüpilise nalja vahel. Olid kohad mis andsid märku tegijate heast huumorisoonest, kuid samas jälle liiga üle mängitud ja juba jandi piirimail liikuvad vaimusähvatused, mõned neist labased ja mõned varem kasutust leidnud. Eriti filmi lõpulahendus mis taaskord näitas kuidas lihtsalt ja lamedalt otsi kiiruga kokku tõmmata. Laias laastus võib öelda, et peategelaste trio oli kõige nõrgem, sest tõeliselt hulluks nad ei läinud, jäädes viisaka komöödia laadis sündsateks ja nii mõnedki ümbritsevad tegelaskujud olid mitmeid kordi üleääre vaimukamalt loodud kui põhitiim. Nii nagu film kõikus hea ja halva vahel, nii mõtlen minagi, et kas panna kuus või seitse, kuid jään siiski viimase juurde, sest stseen kus Mystery Team´i "muskel" end köögis lahti kooris, ajas ikka südamest naerma. 3,5/5
Köögis.
No comments:
Post a Comment