Technotise : Edit & I

Technotise - Edit i ja - Aleksa Gajic, Nebojsa Andric, Stevan Djordjevic 2009

Technotise pakkus tubli annuse korralikku cyberpunki ja stoori koha pealt ei annaks häbeneda midagi, võin julgelt soovitada kõigile kel istus Ghost In The Shell või analoogsed tehisintellektiga animed. Ka välimusele ei ole mul etteheiteid, tegu on kena pliiatsijoonega mis piisavalt detailirikas ning elav nii, et need mõned kohmakalt välja kukkunud kolmemõõtmelised arvutigraafikadetailid võib vabalt andestada. Ka action ja võitlusstseenid on korralikult seatud ning pakuvad pinget. Mida ma aga andestada ei suuda on liigne noortepärasus. Tahetakse justkui haarata teismelisi vaatajaid, kuid kuna stoori pakub huvi ka vanematele, siis tunduvad igat laadi lastelõbud liigsetena ning häirivad oma popilikkuses väga. Kannataks veel välja arhailised hõljuktrammid ning muud anakronistliku välimusega tulevikuvidinad kui ammu ülekasutatud detailid, kuid plaate keerutav robo-DJ, targutavad robotitest kaisuloomad ja lendavate ruladega trikitamine oli minu jaoks liig. Stilistiliselt oli nii ja naa. Kena aga samas tavaline, sest ega see esimene animatsioon ei olnud mis püüdis veidrate robotitega ja tänapäeva olmemasintele sarnate tulevikuleiutistega huumorit üles kangutada. Soundtrack´il kõlavad serbiakeelsed poplood ja ka mõned vaid serblastele suunatud naljad, kuigi täitsa vaimukad, olid liiast, sest teos saavutab kindlasti ülemaailmset tuntus ja siis ei ole Eurovisioonivõistluselt tuttavavast balkani diskost ja Milošević´i üle nalja heitmisest just palju kasu. Ega Priit Pärk ju Meie Meest heliloojana kasutades ja Ansipit või Savisaart parodeerides animatsioonifestivale võidaks. Muidu aga... Muidu oli väga hea animelaadne ulmekas. 3,5/5

Jugo-anime.

Koerad...

Ei teagi arvata kumb neist meistritöödest võiks parem olla?

With Fire and Sword

Ogniem i mieczem - Jerzy Hoffman 1999

Peale Henryk Sienkiewicz´i "Ristirüütlite" lugemist uurisin järelsõna ja selgus, et kirjanikul on teisigi ajaloolisi romaane, mõned neist isegi esimese vabariigi ajal maakeelde tõlgituna ilmunud. Siis varajases nooruses oleksin kasvõi kohe hoiupõrsa puruks löönud ja hinda küsimata rublad antikvariaati tassinud, kui vaid raamatud kusagil ette oleksid juhtunud. Aga ei sattunud pele ning kui uustrükke üheksakümnendate alul taas ilmuma hakkas, ei olnud huvi nende pehmekaaneliste vastu enam see mis kümme aastat varem, lugesin läbi "Tule ja mõõgaga" ning "Uputuse", kuid "Pan Wolodyjowski´ni" vist ei jõudnudki.Oma teada olin kunagi seda minisarja (tõsi, DVD on see originaalpikkusest lühemaks filmiks kokku lõigatud) vaadanud vaid paarkümmend minutit aga kuna puudusid järgnevad episoodid, jätsin pooleli. Nüüd selgus, et suurem osa sarjast oli mul ikkagi varem nähtud ja paarkümmend minutit lõpust puudu. Sellest hoolimata oli täitsa hea meel uuesti poola slahta tegemistele silm peale panna, sest kuigi uuema aja kommertslikkus oli siia sarja jõudnud sisse imbuda, sai ikka nautida Jerzy Hoffman´i kui ametliku Sienkiewicz´i ekraniseerija ajalookäsitlust. Loodan peatselt leida ka lavastaja varasemad sarja kuuluvad filmid Potop ja Pan Wolodyjowski ning vaadata linaloona ära selle mis raamatuna lõpuks lugemata jäi. 3,5/5

Vabad kasakad poola aadli vastu.

Filmiküsitlus - Valter Shelton San´ist

Esimese posu meile saanud muusikuid on nüüdseks vastanud, vaid mõned udutavad teemadel, et neil on arvuti katki või, et mul ei ole arvutit või, et ohh mis muusik nüüd mina, ma rohkem niisama mees ja seega kõlbmatu sinu küsitlusele vastama. Mõni on vast lihtsalt mu palve unustanud ja mõni mitte meili kätte saanud. Igal juhul võtan üks päev paar vaba tundi ja tuletan kõigile meelde, et ikka veel ootan vastuseid ning saadan ka mõnele uuele aadressile mis mul vahepeal on õnnestunud hankida. Filmiküsitluse sari on muutunud üllatavalt populaarseks (oma lemmikute vastustega linke on pandud FaceBook´i, Orkutisse, kodulehtedele, foorumitesse ja saadetud meiliga tuttavatele), et seda niisama pooleli jätta.
Vahepeatuse teeb kõigile tuttav ja kõigi sõber Valter kes on üks neist Tallinna undergroundrock´i tugisammastest millel pealinna kitarrimüristamine püsib. Tean, et peale mussi tegemise on mees veel ka kõva filmisõber ja kino lahkamine on meil mitmeid kordi Levika leti ääres, õues müüril istudes ja nurga taga Vene tänaval kusel käies jutuks tulnud. Seega isegi natuke nagu pettumus, et Valter viitsis vaid mõned read kirjutada, tema teadmiste juures heast filmist, oleks saanud kümneid kordi enam väärt soovitusi letti laduda.

Nimi: Valter Nõmm
Bänd: Shelton San
MySpace: Shelton San


1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Üheks kindlaks favoriidiks võib pidada "Sexy Beast'i" (J. Glazer). Glazerile, kes peamiselt reklaam -ja bändivideote režissöörina tuntud, oli see esimene täispikk mängufilm. Vaheplaanid jätavadki kergelt muusikavideoliku mulje. Kuigi film ise on juba kümmekond aastat vana, on seal praegu vaadates siiski küllaga värskust. Väga hea roll Ben Kingsley poolt. Meenuvad veel: "Badlands" (T. Malick), Out of the Blue (D. Hopper), "Drugstore Cowboy" (Gus Van Sant), "Ariel" (A. Kaurismäki), "Rumble Fish" (F. Coppola)

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Sain hiljuti tuttavalt kingiks raamatu "Morvern Callar", millest on ka film vändatud. Ei meenugi, et oleks ühtegi raamatu põhjal tehtud filmi alles pärast lugemist vaadanud, pigem ikka vastupidi. Nagu sellistel puhkudel enamjaolt ikka, pakitakse lugu kinolinal mõnevõrra kokku. Meeldejääv elamus oli see siiski, kuna mõnda aega polnud üks lugu pärast lugemist nii kummitama jäänud. Filmi tegevuspaiga kadreering ning helipilt süvendasid seda elamust veel enamgi.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Neu! ja Can on viimasel ajal tihti klappides. Kauaoodatud uus Brian Jonestown Massacre'i plaat on meeldivalt kirev kompott. Viimane parim kontsertelamus oli Zahiri soojenusgig enne Mono.

Tänan Valter!

Kaadrid filmist Rumble Fish.

Morphine - Морфий

Morfiy - Aleksey Balabanov 2008

Järjekordne suurepärane film Aleksey Balabanov´ilt. Seekord süsimusta huumoriga narkarikomöödia mida eristab mitmetest teistest sedalaadi kinolugudest tegevuspaik ja aeg - nimelt on kultuslavastaja oma veenisüstimised viinud Tsaari-Venemaa kolkakubermangu ja just ajahetke kui on toimumas Oktoobrirevolutsioon. Aadel veel imestab, et kuidas seekordse mäsuga läheb ja millised on uued suunad poliitikas, kuid pööbel juba möllab, röövib, kamandab ja tapab. Sõltuvusse jäämine toimus minu jaoks väheke liiga kiiresti, kuid muidu kiskus see lumehangede vahel kükitava asula süstlaorjade elu pidevalt irvitust näole. Ega siis aastal 1917 diiler postkontori ja tööstuskaupadepoe vahelisel nurgal kliente oodanud, ikka ise pidi soonesisest kraami hankima ning kuigi filmi morfiinikud olid meditsiinitöötajad (ka hiljem nõukogude ajal üsna tavaline situatsioon), siis pendeldas neil siiski pidevalt ajus, et haiglavarudest saab pulber peagi otsa ja taas vaja minna kubermanguapteeki juurde nuruma. Ajad olid aga sellised, et enamus läks rindel võitlevatele vägedele ja kui üle jäi, siis saadeti mõned grammid ka maaarstide käsutusse. Proovi siis sellises situatsioonis narkomaan olla. Balabanov oli teinud head pila sõltuvuses olijate arvelt, sest nagu poole filmi pealt vaataja taipab, on neid peale peategelaste sealkandis veel teinegi ning kui selle isiku taust ning meelsus viia kokku narkomaani omaga, jääb vaid kiita lavastajapoolset vaimukat lüket. Nauditav must komöödia provintsi-junkie´dest ja ajalooline draama võimu vahetumisest ühes talvises Venemaa sopis. Aleksei Balabanov on endiselt tegija! 4/5

Vana ja uus aeg.

Dennis Hopper

1936 - 2010

Ten Minutes Of Silence - Десять минут тишины

Ten Minutes Of Silence - Dmitri Frolov 2005

Ei tea, venelase kümme minutit vaikust mulle küll suurt muljet ei avaldanud. Näiteks mõne jänki sedalaadi projekt kus näidatavad filmikaadrid peaksid vaatajas tekitama janu helidetausta järele, oleks autodest kirevaid kiirteid, grilli ja rodeofestivali näidates kindlasti rohkem audioisu tekitanud kui vene eksperimentaalfilm mis kostitas negatiivis mustvalgete kaadrite ning ajalooarhiivi võtetega. No muidugi oli venkude lühifilm veel ka Teise Maailmasõja lõpu viiekümnendale juubelile pühendatud, neil käib ju ikka patriootlikkus ja isamaalisus käsikäes kunstiliste väljendusvormidega, täpselt nagu riik nõuab. 2/5

Filmiküsitlus - Lembetu Loitsust

Sain Loitsu "Vere kutse kohustab" plaadi kunagi sünnipäevaingiks aga erilist vaimustust see minus ei tekitanud, jäi rohkem ilusate piltide pärast riiuliuhkuseks ja oli teist kena külalistele näidata. "Must album" meeldis juba rohkem, eriti boonusplaat, kuid suurt pidu ei saanud sellestki - kuulasin, meeldis ja andsin omanikule tagasi. Aasta tagasi sai Priit Kenkmannilt küsitud black metal soovitusi ja mees viskas mulle viis nime millest neli olid ülipikad raskestihääldatavad ja välismaised ning viies meie endi Loits. Võtsin siis bändi varasema loomingu ette ja see murdis loomana, ei saanud piltlikult öeldes CD-d paar nädalat plaadimängijast välja. Tavaliselt ikka võtan hommikul posu plaate või CD-RW mp3-dega tööle ja viin õhtul koju tagasi, et järgmine päev uue pakiga tulla, Loitsu "Ei kahetse midagi" aga jäi pea kuuks ajaks tööle ja on vist siiani sõber Laurile tagastamata. No kui leian riiulist, viin jälle tööle, mitte aga ei anna veel omanikule. Vähemalt kuni ei ole endale ostnud.

Nimi: Ahto-Lembit Lehtmets
Bänd: Loits
MySpace: Loits
Koduleht: Loits

1. Millised filmid sulle muljet on avaldanud, ehk mis on sinu lemmikfilmid?

Alustame ehk sellest et kuigi mu elu on võtnud säherguse pöörde et filmimaailm on mind igast küljest sisse piiranud, ei ole filmifriikluse pisik mind siiski veel maha murdnud. See-selleks. Üldiselt ei kipu ma lugema ilukirjandust ja ka filmidest naudin enim dokumentaalfilme. Viimastega on aga see häda et sisu kipub meelde jääma - autor ja pealkiri aga mitte. Viimase tõsisema dokfilmimaratoni võtsin ette koos vanematega. Vaatasime järjest läbi viis Lennart Mere dokfilmi, mis kenasti ühise nime "Soome-Ugri rahvaste filmientsüklopeedia" alla on koondatud ja kahel DVD'l välja antud. Soovitan kõigile soojalt! Üldiselt üritan ära vaadata kõik Emir Kusturica, Tim Burtoni (kuigi "Alice Imedemaal" oli kerge pettumus), Aki Kaurismäki, Jim Jarmuschi ja Stanley Kubricku filmid. Kindlasti on neid lemmik filmiloojaid veel, aga hetkel mitte kuidagi kohe ei meenu. Suunurgad venitavad jätkuvalt kõrvataha sähergused klassikalised naerutajad nagu Top Secret! (David Zucker, Jim Abrahams, and Jerry Zucker), The Adventures of Picasso (Tage Danielsson) ja loomulikult kõik, mis ilmunud seltskonnalt koondnimega Monty Python. Märgiks ära ka kohalikud naerutajad. "Malev" (Õ-Fraktsioon) ja "Tulnukas" (Rasmus Merivoo) on surematud suurteosed! :)
Kui nüüd esimese lause juurde tagasi tulla, siis peab nentima et murdumispunkt võib üsna lähedal olla. Kullas kogub tuure "Kultuskolmapäeva" nimeline filmiklubi ja nüüd kui programmi haldamise on oma õlule võtnud Tristan Priimägi isiklikult, käib aina enam väärtfilme ka minu käest läbi. Vaatamata ma neid jätta ei saa...

2. Milline oli viimane meeldejääv filmielamus?

Sattusin eile ETV pealt Andres Maimiku ja Jaak Kilmiti dokumentaalfilmi "Müümise kunst" nägema. Nii piinlik pole mul välkuva ekraani ees veel varem vist olnudki. Uue maailma kristlased on ajupesu kroonimata kunnid. Eks selle häbitu müümishulluse ja religiooni jõulise pealesurumisega oleme siin kõik mingitpidi kokku puutunud aga sisimas ei suuda ma kuidagi leppida teadmisega et eestlased massiliselt selle hullusega kaasa võiks minna. "Müümise kunst" tõestab siiski veenvalt et ohtlikult paljud siiski lähevad. Kui nüüd antud teema poliitilisse konteksti tõsta ja küsida, mida demokraatia endast siis tegelikult ette kujutab...? Või kui asja huumoriga võtta, siis "Soovime teile tutvustada ühte plaati..." kaubanduskeskuste parklates teeb ikka viimasel ajal kõvasti nalja.

3. Mis muusikat viimasel ajal kuulanud oled või julged soovitada?

Uue klubi kallal jännates ja Viljandi vahet vurades R2'e õhtuse vööndi saateid kuulates on kõrvaring omajagu laiemaks kärisenud. Kolan meeleldi koos oma ala asjatudjatega nende lemmikzhanri kullakambrites, puhun pööningul tolmu maha vanadelt klassikutelt või avastan vähetuntud äärealasi. See kõik on aga pigem eneseharimise kui lemmikute otsimise eesmärgil. Põnev noh! Ja kui midagi külge jääb, siis on kõik täiuslik. Kui midagi soovitada, siis ehk silm peal hoida kohalikul põranda alt välja suruval muusikal, sest kui otid ja koidud mängust välja jätta, siis on eestlastel põhjust värske kodumaise muusika üle uhked olla. Endale soovitan aga Triptykon`i debüüt albumit. Ammu juba väljas aga pole ressursi soetada olnud. Netist muusika tõmbamine on minu jaoks aga jätkuvalt ropp tegu.

Tänan Ahto-Lembit!

Kaader filmist The Adventures of Picasso.

Mystery Team

Mystery Team - Dan Eckman 2009

Kolm lapsepõlve kinni jäänud nohikut kes peavad end eriti võimekateks müsteeriumitelahendajateks, väikelinna viimaseks lootuseks võitluses kuritegelikkusega. Kunagised imelapsed kes teismeliseea lõpus hakkavad oma ulmadest vaikselt väljuma mõistes, et lapsepõlv peaks läbi saama ja aeg täiskasvanute maailma astuda, kuid püüavad veel kümne küünega minevikust kinni hoida. Siiani vaid pirukavarguste, ropendamise ja koolist puudumise laadseid kuritegusid lahendanud "detektiivid" võtavad lõpuks endale ülesande välja uurida linnas toimunud topeltmõrva tagamaad, leida tapja ning tagastada ohvrite lastele nende vanemate hinnaline sõrmus. Hea komöödia aga oleks võinud lausa briljantne olla, sest teema millega töötada oli suurepärane. Kahjuks aga kõiguti päris kenasti ning seda just geniaalse rumal-ropu huumori ning etteaimatava tüüpilise nalja vahel. Olid kohad mis andsid märku tegijate heast huumorisoonest, kuid samas jälle liiga üle mängitud ja juba jandi piirimail liikuvad vaimusähvatused, mõned neist labased ja mõned varem kasutust leidnud. Eriti filmi lõpulahendus mis taaskord näitas kuidas lihtsalt ja lamedalt otsi kiiruga kokku tõmmata. Laias laastus võib öelda, et peategelaste trio oli kõige nõrgem, sest tõeliselt hulluks nad ei läinud, jäädes viisaka komöödia laadis sündsateks ja nii mõnedki ümbritsevad tegelaskujud olid mitmeid kordi üleääre vaimukamalt loodud kui põhitiim. Nii nagu film kõikus hea ja halva vahel, nii mõtlen minagi, et kas panna kuus või seitse, kuid jään siiski viimase juurde, sest stseen kus Mystery Team´i "muskel" end köögis lahti kooris, ajas ikka südamest naerma. 3,5/5

Köögis.

Put The Blood In The Music

Put More Blood Into the Music - George Atlas 1987

Brittide tehtud dokumentaal New York´i soundist mida lahatakse läbi kahe artisti, John Zorni ja Sonic Youth´i, loomingu. Väga huvitavalt üles ehitatud, sest kohe ei minda bände ja heliloojaid torkima, vaid võetakse mitu head minutit, et NY tänavamürasse sisse sulanduda (nagu dokis öeldi, on mürarokki NY-s raske teha, sest müra on niigi kõikjal), lastakse sealsetel elanikel oma kodulinna helitaustast rääkida ning siis libisetakse tagasihoidlikult muusikakriitikute jutu pealt ansamblite juurde. Minule oli üllatuseks, et John Zorn nii noor mees on, või vähemalt aastal 87 oli. Üle kolmekümne küll, kuid ma pidasin teda üheksakümnendate alul, kui Spillane album minuni jõudis, vähemalt viiekümneaastaseks esteediks. Nüüd aga vaatad, et punk rokkar kes teeb avangardi ja mitte mõni peetud jazzuvana. Lahe moment oli kui Thurston Moore helistas oma plaadifirmasse ja küsis, et kas albumid mingit raha ka on juba sisse toonud ning selle peale saadeti mees kurele ja küsiti, et mis sitta juttu sa nüüd ajad, mis sul viga on? No nentisid siis, et küll peatselt Sonic Youth ka kuulsaks saab ja plaadid müüma hakkavad. Aasta oli 1987 ja kõik alles ees, kuid SY rokkis juba nii, et prooviruumi seinad värisesid. Tegu on kahe tunnise filmi poole lühema televersiooni bootleg DVD-ga, täispikk on meeletu haruldus, seda on raskem leida kui püha Graali. 4/5

No kuidas sa saad John Zorn´i mitte armastada kui mehel on Agnostic Front´i särk seljas?

The Small Back Room

The Small Back Room - Michael Powell, Emeric Pressburger 1949

Teise Maailmasõja aegsel Inglismaal toimuvad saladuslikud plahvatused kus alati inimohver kes on luure andmetel on kokku puutunud saladusliku lõhkeseadeldisega. Milline see sakslaste heidetud pomm välja näeb ja mis seda plahvatama võiks panna, seda kutsutakse välja selgitama riikliku sõjaleiutiste büroo, ehk "Väikese tagatoa" juhataja, viinaveaga mees kellel kõige enim oskusi pommide demineerimisel? Koos hakkaja sõjaväekapteniga asub mees ootama järgmist pommileidu, et välja selgitada müstilise uudse miini omadused ning see kahjutuks teha. Alkohoolikust pommiekspert saabki lõpuks võimaluse lõhkekeha kõrval viinajääke verest välja higistada.Kui The Hurt Locker Oscareid noppis, ütles paar filmisõpra, et hea linalugu küll, kuid The Small Back Room sisaldab ikkagi kinoajaloo kõige põnevamat demineerimisepisoodi ja Piinakamber ei pääse sinna lähedalegi. Tundub, et mina olen rohkem mainstream mees kui kinoklassika austaja, sest minu jaoks olid Hurt Locker´i pommi kahjutukstegemise stseenid hulga huvitavamad kui käesoleva filmi suur finaal. Oli põnev ja pinev küll, kuid kogu linalugu ise keris pinget hulga rohkem üles kui lõpus toimuv pommi tutvustus ning selle lahti tegemine välja kandsid. See, et pommi välimusest ega sütiku käivitusmehhamismist midagi ei teatud, tundus nii äge ja salapärane, et pärast pommi nähes sai vaid imestada, kuis sakslased üldse nii rumalale ideele said tulle ja sääraseid asju taevast alla loopida. Tundus lihtsalt, et paari miini poetamine Inglismaale ei ole vaeva väärt, paar inimohvrit ei kaalu üles konstrueerimise ja kohaletoimetamiseraskusi. Põnevik mis pommidest juttu tehes oli põnev aga sõltuvuse ja armuteemasid lahates igav. 3/5

Una Bomba!

Jaapani trummar Ichitaro Eestis 1-3. Juuni

Esimesest kuni kolmanda Juunini (järgmine nädal juba!) annab Tallinnas, Viljandis ja Tartus etteasteid Jaapani (Wa)daiko trummide mängija ICHITARO, saateks flöödimängija Neeme Punder. Lisaks sellele esinevad Tallinna kontserdil ka Arsise kellade kooli nooremapoolsed tilinameistrid ning Sushicat peaks süüa ka pakkuma!

Esinemine saab olema umbes selline:

1. ICHITARO tuleb lavale.
   
2. Ta mängib trumme väga vihaselt ja suure energiaga. Maa kõmiseb ja taevast sajab välku. Lapsed katavad kõrvad. Kaugusest kostub flöödimängu.
   
3. Paus. ICHITARO puhkab. Rahvas hingab.
   
4. Paus on läbi ja vägi jätkub. Ainult et mitme väikese trummi asemel on üks suur ja ta on veel valjem kui eelmine.
   
5. Üritus lõppeb. Rahvas hingab. ICHITARO tänab kuulajaid ja kuulajad tänavad teda, võimaluse korral ka kätlevad, sest tegelikult on ta päris tore inimene!

***

Piletid on 90 kuni 150 EEK vahel, sõltuvalt sellest millisele kontserdile minna ja kas sa oled veel koolipinki nühkimas või mitte. Vanaemadele ja vanaisadele on ka hinnad soodsamad. Täpsem info koos ostulinkidega on veebis üleval.

Suurema grupiga tulijatel on mingisugune soodustus vaat et garanteeritud! Andke kindlasti märku kui on plaan kollektiivselt tulla.

Rohkem infot leiab veebis:

http://ichitaro.wonderstation.eu/

Turn On, Tune In, Drop Out! - 5 Psychedelic Clips

Be-In - Jerry Abrams 1967
Beatles Electroniques - Nam June Paik, Jud Yalkut 1969
San Francisco - Anthony Stern 1968
Exploding Plastic Inevitable - Ronald Nameth 1967
Eyetoon - Jerry Abrams 1968

Raske öelda, et kas muusikaklipid või lihtsalt psühhedeelsed lühifilmikatsetused, sest üks täiendab teist ja vastupidi. Tegemist on bootleg DVD-ga mille põhjaks võetud Arte televisiiooni saade ning sedamoodi vahetekstiga varustatult ja kokku sobitatult tunduvb neid omaaegseid eksperimentaalseid filmiklippe täitsa hea vaadata, kusagil DVD-l boonusena või täiesti eraldiseisvana ei annaks kindlasti sellist ... oh well ... psühhedeelset elamust. Hea muusika ja kena ajastukeskne visuaalne pilt. 4/5