Šokeeriv dokumentaalfilm ja seda tänu kolmele esilekerkivale valumomendile. Esiteks surma filmimine, ehk sureva inimese filmimine ja viimase teadlikkus endast mahajäävast videokuvast mis alles surmajärgselt saab kompaktsuse, viimase mõõtme. Kaamera mis raisakotkana pidevalt su ümber tiirleb oodates lõplikku nõrkemist, et surmajärgselt maiustama hakata. Minu jaoks oleks selline pidev meeldetuletus, et "hakka juba koolma, mis sa siin videolinti raiskad", üpris karm häirija. Teiseks oli mõjuv peategelase Bob Flanagan´i elukaaslase Sheree Rose´i jutust läbikumav kaeb, et peale peale masohistist mehe surma ei ole tal kedagi keelata, käskida ning kiusata ja selle läbi on S/M mängudes domineerimisega harjunud naise jaoks partneri kaotamine justkui topelt raske. Ei lähe ju ainult elupartner vaid ühes ka seksuaalmängude kann ja uut kuulekat orja on hulga raskem leida kui voodipartnerit, viimase võid noppida baarist, kuid HC-sadomaso nõuab ajaga tekkivat klappi ning kokkumängu. Ja viimasena tundus mulle hirmuäratav idee paralleelist Bob´i lapsepõlves kogetud valude ning hilisema masohisti loomuse vahel. Seda küll otseselt vaatajale ei öeldud, kuid mingitlaadi valuarmastuse teema tundus tsüstilist fibroosi põdevate hulgas populaarne olevat. Tõsine dokfilm mis samas pakkus ka koomikat ning ekstreemikõdi. 4/5
Sheree surun umbes 8 sentimeetrise läbimõõduga raudkuuli oma abikaasa tagumikku.
4 comments:
TAHAN!
Umbes 8 sentimeetrise läbimõõduga raudkuuli oma tagumikku?
FILMI NÄHA!
Ohoh, see tuli üllatusena!
Post a Comment