Tuesday, July 28, 2009

Animal House

Animal House - John Landis 1978

Ühel kevadel ehitasid ümbruskonna kutid naabri aeda laudadest ja tõrvapapist kuurilaadse osmiku, mida hakati omavahel kutsuma Putkaks. Putkas käidi kaarte mängimas ja loomulikult ei suutnud ka mina, teistest paar-kolm aastat noorem, sealsest vanemate poiste seltskonnast puududa, peagi tagusin koos teistega potiknoid ja kuulasin kõrvad õieli "tarka juttu". Mängulauda võeti mind virisemata, kuid minu võitmise peale vaadati viltu, no kuidas saab siis üks tatt meile, vuntsiudet kasvatavatele poolmeestele pähe teha? Igaljuhul iga kord kui mina võitsin, veeti mind Putkas välja ja tõugati kõrvalasuvasse tikripõõsasse ja nii päevi-päevi, sest ega siis paar marrastust saanud noort naga suurte kuttide kambast ja harrastustest eemal hoida. Putkas räägiti ka pidevalt filmist nimega "Delta gäng" mis just soome TV vahendusel oli lahe teisele kaldale jõudnud. Ei tea kuidas see minul nägemata jäi, elasin ju sel ajal praktiliselt nina teleris, kuid igaljuhul nii se oli ja seetõttu kuulasin teiste kuttide kaardilauas räägitud ümberjutustust suure huviga. Jutu järgi tundus maailma kõige parem komöödia olevat. Kusjuures kõik kutsusid filmi Delta gängiks ja kuni kahekümnenda eluaastani kui filmi originaalnime teada sain, olin kokku puutunud vaid selle tõlkenimega. Huvitav kust see tuli? Arvatavasti tõlge soomekeelsest pealkirjast, kuigi pead panti ei pane. Igaljuhul siis veel seda Lauri Kaare imala naiseliku olekuga boyfriendi silmapiiril ei olnud kes praegustele filmidele Coca-Cola Plaza keldrikontoris tõlkenimesid välja hõikab ja seepeale Laurilt taas palava suudluse teenib. Tema oleks muidugi mõelnud välja midagi stiilis "Müramaja" või "Loomakodu" aga eesti kaheksakümnendate noorsugu mõtles teisiti, nende jaoks oli Animal House´i vaste Delta gäng. Umbes kahekümneselt õnnestus mul film lõpuks ära näha ja oma pettumuseks ei olnud see pooltki nii naljakas kui juttude järgi ette kujutasin. Olin siis suur absurdikomöödiate austaja ning ei osanud teost vääriliselt hinnata. Nüüd, 15 aastat hiljem, olen aga vaimustuses ja seda suuresti tänu teose iisile tsillile minekule. Kõik oli paigas - muusika rokkis täiega, ajastu hõng oli kenasti olemas, taustal töötavad pisidetailid lausa vaimustavad, uuenduslikud momendid kohal ning kauba peale suurepärane näitlejakaart. Ühtaegu tagasihoidlikult tõepärane ja samas taas meelega üle vindi keeratud, kaks üsna erinevat lähenemist mis ometi John Landis´el oli õnnestunud valutul kokku sulatada. Mõnusa minekuga film, palju täiskasvanulikum kolledžkomöödiate teerajaja kui esmapilgul arvata võiks. 4/5

7 comments:

Ralf said...

Ma üldse ei imestaks, kui John Belushi oleks selle pudeli viskit päriselt tühjaks joonud.

Trash said...

Tuletasid meelde, et mul on Belushi stand-up paremikuku kogumik, peaks ära vaatama.

Samas taas vaatasin Richard Pryori etendust ja jätsin pooleli, ei ajanud naerma, no ei ajanud. Eks see samas ole oma aja värk, aasta 1980, rahvas kuses naerust püksi kui neeger ütles laval "I FUCK!!!"

bunsen_lamp said...

Soome keeles on vist Delta-jengi. Richard Pryorist ei tea aga Chris Rocki ständupp on kohati hüsteerilistelt naljakas.

Trash said...

No näed! Delta-jengi, olispa pitänyt arvata!

See on ikka see ajaline kuristik, Chris Rock on meile palju lähemal kui Pryor, seda isegi kõiki neid sarnaseid nikunalju rääkides.

Aga kurat ei tea, lõpuks on mu lemmikmehed koomjutustajad kõik ikka kaheksakümnendate lõpust, 90-nfdate alust pärit. Ajavahe tuleb ikka sisse.

Ralf said...

Chris Rocki "Never Scared" on kindlalt üks mu lemmikuid stand-up šõusid.

Ralf said...

"White man makes guns, kids shoot each other up at schools, nobody gives a fuck - black rapper SAYS gun: CONGRESSIONAL HEARING."

Trash said...

No kui veel Samuel L. Jackson ühe püstikõne peaks, oleksid täitsa kiimas!