Gothic

Gothic - Ken Russell 1986

Vanaema juures maal oli alevi peale veel ka teine kutt kes kuulas punki ja metalit, minust tublisti vanem, juba päevatööd tegev noormees. Mõnikord käisin ta pool külas, vahetasime kassette, kuulasime niisama mussi ja rääkisime tühjast-tähjast. Mees elas asulast väheke eemal talumajas koos isa ja kurttummast vennaga, viimane oli veel taandarenguga ka, igakord kui vastu juhtus, hakkas kätega vehkima ning loomalikult häälitsema. Vaat seda filmi vaatasin esmakordselt nende peres ja kogu filmi ajal tuttava kuulmis ja rääkimispuuudega vend tõi esile luust ja lihast läbitungivaid ürghäälitsusi, kriiskas ning karjus. Täitsa kõhe hakkas kohe ja peale keskööd kodu poole minnes oli debiiliku karjeid veel ka puudevahel kuulda, ju siis oli teda õudusfilmist tekkinud pingeid kuuvalguse kätte jahutama saadetud. Gothic tegelikult ei ole õige horrorfilm kuigi selle žanri alla ta valdavalt liigitatakse. Minu jaoks on pigem tegemist müstikat sisaldava ajaloofilmiga mis paljastab noorte briti uusromantikute suhtedraamasid, salajaste hingeuste kaudu liikumist, sotsiaalsetest köidikutest vabanemist ja meelte vallapäästmist tänu narkootikumidele. Õudused mida Byron´i, tema biograaf doktor Polidori ja perekond Shelley´ga ööl vastu 17. juunit aastal 1916 üle elasid olid fiksionaalsed, kuid kõik see võis vabalt ka toimuda, lavastaja on jätnud seda tähtsat sündmust kasutades vaba voli nii endale kui vaatajale, seades piiriks vaid fantaasia. Filmi taasvaatamise võtsin ette tänu The Invisibles´i koomiksisarjast läbi vilksatanud Shelley´dele ja kuna nüüdseks tean juba väheke enam filmis kujutatud tegelaste tausta, oli ka filmivaatamine meeldivam. Varem oli teos jätnud kahtlase mulje, nüüd pean seda üheks kenaks austusavalduseks kahele gootihorrori suurteosele, püüdes lavastajapoolselt seletada nii Frankenstein´i kui The Vampyre´i sündi. Kui hästi see Ken Russell´il õnnestus, on puhtalt vaataja isikliku maitsae küsimus. Minule meeldis. 3,5/5