Diabel - Andrzej Zulawski 1972Mulle on alati meeldinud kaheksateistkümnendasse sajandisse paigutuvad filmid ning kui tegevus sisaldab veel lahinguid ja sõjaräsu, siis on tegemist kindla võitjaga. Käesolev poola mõistulugu viis vaataja aastasse 1793 ning näitas poola maa-aadlike peataolekut, provintslikku patriotismi tõusu ja reaalsusest eemaldumist, sest kuigi preislaste suurtükikõminat oli kaugel kuulda, elas šlahta siiski omas rütmis ning oli pigem loonud illusoorse kujutise kuidas sõjas käituma peaks. Oma kodukanti sattunud väikeaadlik on aga just pääsenud lahinguist ja hukkamisest ning vastandub teravalt kogukonna elulaadile, ta on justkui hullumeelne, kuigi talle endale tunduvad kõik teised peast põrunutena.
Hoolimata vastandumisest jagavad aga mõlemad, nii pursuilik õhuke aadlikiht kui sõjastnaasnu sama ajaloopitserit, nende käitumist suunab sarnane inerts mis tumeda jõuga kisub kõiki hukatuse poole. Kogu masendus, hukk ja vägivald on tegelasse juba sünniga sisse kodeeritud, kõike ei saa saatana kätetööks nimetada, valikud on inimeste endi teha ning pigem tulid otsused paikkonna meelelaadi survest kui musta mehe utsitustest. 
Andrzej Zulawski oli korraliku poola patrioodina oma filmi loomulikult asetanud allegoorilise sõnumi suunatuna kommunistliku valitsuse stagnatsiooni ja noorte mõjutamisvõtete vastu, kuid see jäi sinna vaid kuni riigikorra lagunemiseni. Hetkel vaadates tundus see valitsuskriitika vaevuadutav ja lugu pigem müstiline mõistujutt, üks neist pildilise vormi saanud õudusjuttudest kus saatan ratsutas möldri seljas. Otsast otsani üks ülevoolav meelesegadus ja seda oli isegi liiga palju, paar hullusepurset vähem oleks filmile vaid paremini mõjunud. 4/5
No comments:
Post a Comment