Singapore sling: O anthropos pou agapise ena ptoma - Nikos Nikolaidis 1990Sõber Ops on filme hinnates täispunktidega veelgi kidedam kui mina ja küsimusele miks vastas, et viis-viiest saavad vaid tööd mis oli nii head, et tahaks kohemaid uuesti üle vaadata. Mina annan aga tihti kõrge hinde ka filmile mida mul ei ole elu-lõpuni isu uuesti näha, lihtsalt ei viitsiks vaadata kuigi ma oskan kõrgelt austada teose olemust, lavastaja visiooni ja sellest paiskunud sõnumit. Ütled, et hea film aga teist korda, tänan ei! Ma ei hinda küll jutuks olevat filmi täispunktidega, kuid mõte jääb samaks, mõnus kinotöö, kuid teistkordsele vaatamisele kõigi eelduste kohaselt ei lähe.
Filmis on kaks väga sensuaalset naist ( tõsi küll, ühe puhul võid soo jätta ka oma fantaasiale valla ) kelle omavahelise hõõgumisega võiks tervet linna kütta ja valgustada. Nauditavad dialoogid, mängud ja ülemängud, hooletu suurlinna dekadents segatuna provintsi leige mandumisega, ühtpidi erutav oma erootilisuses ja samas tülgastav, sest pakkumisel ei ole palju. Viimane, ehk kogu filmi kinky´likkus oli samas ka teose nõrgim lüli. Aeg on teinud oma töö ja mustahuumori vürtsis sensuaalkomöödia on tänapäeva mõistes liiga kesu just nimelt perverssuste poolest, need seksumomendid on otsekui lambatalled võrreldes nüüdsete kinokiskjatega. 
Jäin filmi vaadates korraks tukkuma, no juhtub mõnikord. Paarkümmend sekundit hiljem ärkvele ehmatades arvasin ekslikult hetkeks, et vaatan Guy Maddin´i filmi, oli mul ka üks selle kanada lavastaja töödest maki kõrval ootel. Mõtteviga taibates hakkasin filmi edasi vaatamagi just sellest neo-silent võtmest ja ega Nikos Nikolaidis ei ole erinevat kino tegemas käinud. Singapore Sling on otsene homage paljudele noir ja horror filmidele, kuid minu jaoks tulid silme ette veel ka Rudolph Valentino ja Louise Brooks´i filmid. 3,5/5
Surnud isa käib tütrele "muumiat tegemas".
No comments:
Post a Comment