Hadashi no Gen - Mori Masaki 1989Arvatavasti olen android ja keegi on mu pähe võltsmälestusi isututanud, selline tüüpiline k-dickilik moment. Nimelt olin ma siiamaani raudkull kindel, et olen nooruses kinos "Pioneer" käinud Paljasjalgset Geni vaatamas, mäletan isegi kus istusin - viiendas reas keskel, just selle õõvastavalt kriuksuva puidust klapptooli peal, ümberringi sihvkasid järavad venelased ja Cineguru, no viimane muidugi ei puudunu üheltki kinoseansilt ja tegelikkuses võib sama öelda ka vene tattide kohta. Animet vaatama asudes aga selgus, et näen kõike ekraaniltoimuvat esimest korda, täiesti müstika. Edasi aga lasen rääkida netist nopitud screenidel. 5/5
Hiroshima, August 6, 1945.
16 comments:
wow..seda pean uurima.
Hea vend, soovitades mulle polnud ise tegelikult seda näinudki. Höhö!
No ma arvasin ju, et olen näinud! Ja väga hea anime oli, soovitasin sulle õiget asja.
Vaatan peatselt teise osa ära, järsku on see film mida lapsepõlves nägin.
aga selles, et seda vene ajal mõnuga kinodes näidati oli sul küll õigus.
minujaoks oli see põmsti esimene õudusfilm koos kaasneva unetuse ja kõikvõimalike paranoiadega
No ma oleks pidanud ka võtma nii, et kui unetuid öid ei ole, siis järelikult ikka ei ole ka filmi näinud. Tuumapommi asemel kartsin mina lapsena UFO-sid.
Ja muide ka päkapikke. Ma täitsa hirmunud olin mõeldes, et ärkan üles öösel just hetkel kui nad komme sussi sisse panevad ja kuidas ma siis edaspidi oma ajus oskan sellist üleloomulikku pilti seedida. Ma justkui uskkusin, et nad toovad kommi aga samas ei uskunud, et sellised väikesed inimesed olemas on.
sai eile sõbraga see teema üles võetud ja temale meenus, et käis seda terve klassiga nii kohustuslikus korras vaatamas.
ju nõukogude propaganda üritas vist veel viimast võtta.
samas kui nüüd järgi mõelda siis ega see võibolla nii halb polegi, tuumatempel on mälus ikka siiamaani.
mingeid säänseid shokeerivaid asju võiks ju ka tänapäeval näidata
vahepeal mõtlesin et Kids'i võiks näidata mingitele 15 aastastele, aga ega ma päris hästi ette ei kujuta kuidas kari tiinekaid seda koos oma õpetajaga vaataksid
... ning kas point üldse kohale jõuaks. võibolla jääks see neile meelde kui lahe kepi ja joomafilm hoopis
Noortele on vaja nende oma aja filmi, et paremini mõista. Kids on minu pigem generatsioon, minu muss ja minu häng. Muidugi ei olnud mu elu selline, kuid tunnen tugevat hingesidet usa üheksakümnendate esimese poole indiekino noortefilmidega.
Meid pandi koolist bussi ja viidi seda filmi kuhugile Mustamäe kinno vaatama. See oli vist samal aastal kui see film välja tuli. Mäletan et alguses oli mul igav, kuid see film on jäänud mind painama kogu eluks. Paregu mõtlen, et kas oli normaalne klassitäit lapsi seda vaatama viia..vist ikka oli.
Mina õnneks ( või kahjuks?) pääsesin igatsorti kohustuslikest kinnosaatmistest, kuigi neid toimus. Meie koolis näidati kord nädalas aulas kino, sai osta abonomentkaardi kus kümme piletit, hind oli vist rubla, ehk 10 kop. seanss. Seal näidati propagandat väheke huvitavamate filmidega segamini,. Käisin ikka tihti vaatamas.
Tempel mällu igaveseks, jah. Öised hirmuunenäod olid garanteeritud pärast kohustuslikku kinoseanssi. Ma ei julge pakkuda, mis aastal see oli, aga kindlasti põhikoolis. Võib-olla olin viiendas klassis. Ühiskülastusel käidi mitme vanuserühmaga koos. kogu "Kaja" kino oli meie kooli rahvast täis.
Enne filmi oli loeng, ma ei mäleta, kes seda pidas. Keegi aktivist kusagilt rahu ja sõpruse ja nooruse organisatsioonist küllap. Loengu raames küsiti, et kas me teame, miks jaapanlased Hiroshima katastroofi mälestuseks paberist kurgesid voldivad... Ja mina, kurat, teadsin, ja pidin käe püsti ajama, et oma faking teadmistega eputada. Vanema klassi poisid kutsusid mind hiljem aastaid "Kurekeseks".
Küsimusele õigesti vastamise eest pidin saama endale jaapani laste volditud paberkure, aga mu türastand klassijuhataja konfiskeeris selle mingi udujutuga, et paneme seinalehte, ja jättis hiljem enda kätte, et las seisab parem kindlalt kapis luku taga, ma nässerdaks selle niikuinii ära. Et kui kooli lõpetan, saan kätte ja jääb armsaks meeneks.
Kui kooli lõpetamisel läksin oma kurge nõudma, tegi vana lehm nägu, et tema ei tea midagi. Et Sa sele paberkure kätte lämbuksid, õpetaja Prangel!
Ehehehe, Tallinna 55. Keskkool
Ma laekusin sinna õnneks juba nii vanalt et mul taolisi memuaare pole pajatada. Oleks, aga ühe teise kooli kohta. Prangel torkas silma oma suhteliselt suure lollusega, vanamoor "õpetas" mulle inglise keelt, he he he
ühinen nendega, kes seda õrnas eas kinos (Saluut) vaatamas käisid. küll mitte terve klassiga, aga mingi koolipoolne projekt see siiski oli, mille käigus soovijatele abonomentpileteid müüdi vms. kuna tuumasõda oli niikuinii vaieldamatult minu lapsepõlve suurim horror, siis mõistagi oli filmi mõju 100 %. Nüüd hiljuti seda üle vaadates suhtun sellistesse õudustesse muidugi (kahjuks?)teisiti...ja kõigi maailma tuumapommide käekäigu pärast ka enam ei muretse:)
Tähendab mõne tuumapommi käekäigu pärast ikka muretsed?
Vast nende Iisraeli omade eest, sest need jeesusetapjad seal on ju segased. :)
Tundub et me kõik olime samas kinos ja pea samal seansil ja 55. keskkool oli see tõenoliselt ka. Sealt saadeti mindki seda filmi vaatama.
Mõnus blogi sul Guido! Ei jõudnud täna eelmise aasta detsembrist kaugemnale aga kui aega leian, lasen pilgu kõigist postitustest üle.
Post a Comment