Mutant Chronicles

Mutant Chronicles - Simon Hunter 2008

Mõned päevad tagasi käisin sõpsi pool Resident Evil 5-e demoversiooni mängimas. Valida anti kahe leveli vahel millest simene oli üpris mängu alguses neegerküla hurtsikute vahel ja teine väheke more advanced, sest nõudis peale tavalise tulistamise veel ka kaaslasega kokkumängimist, juhib seda jalus tolgendavat mulatti siis masinaaru või online´is co-op süsteemiga su oma sõber. Nagu alguses ikka, oli liikumine harjumatuse pärast veits puine, sihtimine täitsa metsas ning käsklusnupud segi. Suurema osa tapmisest tegigi ära kaaslane kellel virnade viisi ruberoide juba mättasse löödid hetkeks kui ma ales sihikuga rinnakõrgusele jõudsin. Aga maitse sain uuest mängust suhu ning lisaks veel vaatasin kuidas kunnimad puldiplõgistajad tagusid Street Fighterit, näppisid Eden´´it ja vallatlesid Noby Noby Boy´iga. Koju tulles oli Res 5-e värin sees ja otsustasin ära vaadata käesoleva filmi, sest teadsin seal toimuvast samalaadsest zombiede killimisest. Browsisin väheke kohalikke filmiblogisid aga ei leidnud inimest kes paar kuud tagasi oli filmist negatiivset tooni arvustuse kirjutanud ning sellega mu filmielamust edasi lükanud. Teos oli ju väga hea, sest olgem ausad, kus kohas mujal saad sa näha mõõgavõitlust mutantidega, kivisöega köetavaid, hoobadega juhitavaid ning aurujõul töötavaid kosmoselaevu ning lisaks veel Esimese Maailmasõja "kaevikufetišit" ja energiarelvadega killimist? Põhimõtteliselt oli tehtud ekraanilooks iga steampunk´i jüngri märg unelm ja pisikeste ebameeldivuste üle iriseda oleks lihtsalt näotu. Mina muidugi käitun nagu ikka ja virisen, kuid see kõik oleks ära jäänud juhul kui oleksin filmi 75 minutil stop nuppu vajutanud. Enne seda pakuti tõeliselt head crap-ulmekat mida võiks panna samasse kasti näiteks Doomsday´ga või hiljuti vaadatud The Gene Generation´iga. Oli küll odavat maiku aga nii neid väheke mainstreamist kõrvale kalduvaid ulme-horroreid ju rahastataksegi ning ega Steven Spielbergo või John Cameron hakka kunagi oma miljoneil istudes analoogseid absurdsusi linti võtma. Seetõttu jätke virin ja vaadake ausalt keel põses ja ülevõlli vinnatult tehtud b-filmi ning kui puldil õigel ajal stop vajutada ei suuda, siis vähemalt tehke nägu, et naudite isegi labast lõppu. Filmi viimased minutit viisid nimelt mind Resident Evil´i maailmast Street Fighteri omasse ja üht näotut lahmimist, mida mänguterminites olles võiks nupukombinatsioonide mittetundmiseks nimetada, pole kunagi lahe vaadata. Hea aus jura mille lõpp oli tavaline nõrk jura. 4/5

Pildil oleva kosmoselaeva ahjud lüüakse peagi kuumaks ning tõstakse lumiselt mäelt lendu.