"Peab vaatama!" filmid on väga kerged tekkima juhul kui sa oled:
a) koomiksit lugenud
b) raamatut lugenud
c) filmi esimest osa näinud
d) seriaali vaadanud
e) animet näinud
Detroit Metal City puhul oli tegu viimase punktiga, sai paar kuud tagasi animesari läbi vaadatud ja kuna see meeldis, siis otse loomulikult oli vaja ka filmiga tutvust teha. Trailer muidugi paljastas juba varem millise jamaga tegu on, kuid mis teha, "Peab vaatama!" label oli juba tugevalt külge kleepunud. Filmiversioon populaarsest animest oli kahvatu jant. Siin puudus absoluutselt kõik mida sa sarjas armastasid, ei mingit absurdsust, tagurpidi roomantikat ega räigemale poolele kalduvat huumorit. Vägistavast ja tapvast death-metal bändist oli tehtud tibununnu lastefilm mida sobiks vaadata koos Yokohamast külla sõitnud vanavanematega, vahetusõpilasest mormooniga ning just kooli läinud pisiõega. Näiteks stseen animest kus Negishi juurde tuleb külla mänedžer koos kahe ambaaliga ning noormeest sunnitakse rockstaarilikult jooma, suitsetama ja dope´i panema, mille käigus lärmi vaigistama tulnud pensionäärist naaber seksuaalselt ära pilastatakse, oli filmiversioonis lahendatud nii, et mänedžeril olid kaasas kaks koera kes korteris kardinad katki rebisid ja patju hammustasid. Nii oligi, et DMC filmiversiooni kõige rajumaks kohaks jäi hetk kui öeldi peenis. Vaat selline tase. Samas aga oli täitsa lust vaadata kogu seda labast lollitamist. Positiivsena aga võiks öelda, et indie-meeste pila oli tänu oleku ja aksessuaaride täpsusele päris hea ning samuti kõlas muusika paremini ja puhtamalt kui animeseriaalis. Seda oli aga muidugi vähe, et film seriaaliga sarnaselt tuju tõstnud oleks, pigem soovitan võtta ette mõni kangema huumoriga film või asuda uue animatsiooni kallale kui proovida käesolevast filmist laksu kätte saada. Sarja austajad aga vaatavad ikka, ega sellest mööda saa. 2/5
DMC pantyshot!
No comments:
Post a Comment