Kolmekümnendatel Johnny Weissmuller´iga filmitud Tarzani seiklused olid stuudios üles võetud ning mõnedki kaadrid kanga taustal kuhu projekteeriti kaadreid Mustast Mandrist, sest kes ikka iga aasta sama võttegruppi Aafrikasse saatma hakkas. Veerandsada aastat hiljem aga selline tehnika enam ei sobi ja näeb tänu vägisi sisse lipsanud goof´idele lausa naeruväärne välja. Dirk Bogarde ja Virginia McKenna ei astnud võtete ajal korrakski Aafrika pinnale, filmis aga jagatakse ühiseid hetki savannide ja hõimukülade taustal ning sama on absoluutselt kõigi näitlejatega. Üks võttegrupp filmis Aafrikas taustu ning teine Londoni lähedal stuudios näitlejaid, kokku panemisel aga löödi käega kui apsakad sisse lipsasid. Nii jooksebki punase särgiga poiss neegrikülas majja ( aafrikas nägu näitamata selja tagant statistiga filmitud) ja tuppa astudes ( filmitud näitlejatega Inglismaal stuudios ) on tal juba seljas sinine särk. Film ise mind kaasa ei kiskunud, kuigi sedalaadi koloniaalseiklused mind tavaliselt huvitavad ning seetõttu jäigi kogu filmivaatamine apsakate otsimiseks. Dirk Bogarde oli muidugi kunn nagu alati ja ega sisulegi mis rääkis Mau Mau nimelisest valgete farmerite vastasest liikumisest ei saa tegelikult midagi ette heita, ju siis ikka see audentsuse tunne puudus ning stuudio-aafrika ei suutnud asendada tõeliselt majesteetlikku kontinenti. 2,5/5
Pool filmi nägi välja selline - näitlejad screeni taustal.
No comments:
Post a Comment