Hunger

Hunger - Steve McQueen 2008

Filmi vaatamine möödus äpardustega, mitte küll suurtega aga siiski. Esmalt oli mul üldse meelest läinud, et käes taaskordne "grupikas" ja ilma Ralfi meeldetuletuseta oleks kindlasti valikfilm õigeks ajaks nägemata jäänudki. Siis polnud mul isu seda vaatama hakata ja kui seda samas sõnastuses Ralfile serveerisin, tegi sõna isu kasutamine poisile kangesti nalja. "Pole isu" olevat igati sobilik filmiarvustuse pealkirjaks arvas noor küüniline hitlerjugendi kooli kasvandik. Ja lõpuks toimus midagi müstilist mille tagajärjel hüppas plaat iseenesest kolm-neli chapterit edasi ning mina vaatasin seda tähele panemata filmi rahumeeli lõpuni ja alles siis hakkasin mõtlema, et kuidagi liiga lühike oli. Kolmkümmend minutit tegevust nagu noaga välja lõigatud aga filmi vaadates sellest aru ei saanud ning kuidas näpp eneseleteadvustamata chapteri nuppu mitmeid kordi vajutas on siiani selguseta. Lõputiitrite tulles hopsasin siis peatükihüpetega tagasi ja vaatasin puuduva tegevuse takkajärge ära. Film oli hea, kuid minule isiklikult meeldis kümmekond aastat varem valminud Some Mother's Son rohkem, teema oli siis minu jaoks uudne ja peale filmi sai isegi väheke taustu uuritud. Hunger oli lihtsalt meeldetuletus toimunust ja seekord sai tähelepanu pööratud hoopis välisele küljele ja see paistis ka tegijate taotlus olevat. Minimalistliku tundega film ei kippunud palju teavet jagama, vaid lasi algus ja lõpukaartide vahel vaatajal ise aduda toimuvat. Mulle selline lähenemine isegi meeldis, kuid häiris kohatine kaldumine liigsesse poeetikasse. Pigem oleksin oodanud selliselt napi dialoogi ja käärikohtadega filmilt dokumentaalsemat nurgalist teravust kui draamalikku unelemist. 3,5/5

Filmi keskpunkt, ehk olevik kus räägitakse minevikust ja tulevikust. Filmi tugevaim stseen.