Proverka na dorogakh - Aleksei German 1971Kunagi sattusin vaatama dokumentaalfilmi nõukogude propagandast ja sellega seotud fotovõltsingutest ja ühe näitena mitmest toodi seal välja pilt kus väidetavalt olid valgevene külanaised tulnud tunnistama oma sakslaste poolt mahalastud partisaanidest abikaasade laipu. Minu silm ei märganud midagi erilist, kolm-neli naiterahvast talutares ja põrandal vedelemas surnukehad. Jutus aga juhiti tähelepanu naiste välimusele ja väieti, et 43-ndal aastal ei olnud küll võimalik, et alul kolhoosiorjuses viibinud ning hiljem saksa okupatsiooni all elanud lihtsad külanaised kannavad kaelas ning kõrvas ehteid ning üll moodsa lõikega sitskleite. Ehted, juhul kui neid puruvaesel lüpsinaisel üldse oli, oleksid selleks hetkeks ammu leiva vastu vahetatud ning stiilse kleidi asemel pidanuks seljas olema lapitud riided.
Tänu sellele torkas koheselt filmi alul silma nälgiv perekond kus emal hõbedased kõrvarõngad rippumas, kuid toidulaial ei kübetki hambapoolist ning tänu sellele pisikesele momendile, häälestasin end filmi vaatamisel koheselt propagandistliku eelarvamuse lainele. Film just ei nõretanud nõukogudelikkusest, vaid oli isegi tagasihoidlik oma must-valges jagamises, kuid sellise klassikalise "Hurraa, sa Stalina!" laadse sõjafilmi tunne oli siiski küljes. Skeptiliselt vaadates leidus kenamaks silutud kohti ja seda alates partisanide prisketest nägudest ja lõpetades sõjaolukorras võimatuna tunduva kuritööga, käskude eiramisega. 
Väheke kinematograafilisem kui suurem osa sellel ajal valminud sõjadraamasid, kuid lõppkokkuvõttes hoolimata tuleohtlikust sisust, mis rääkis vlassovlasest kes verega peseb oma süü kodumaa ees, jäi lõpuks ikkagi liiga sarnaseks teiste teostega. Tundub nagu oleks mingid teatud kindlad punktid mida sõjafilmi väntamisel näitama peab ja nii lõppes ka see ukraina või valgevene metsade vahel toimuv partisanidraama Berliini vallutamise kohustusliku ning juurdepoogitult võltsi näitamisega. 3/5
Fritz on võetud sihikule.
No comments:
Post a Comment