Achilles and the Tortoise

Akiresu to kame - Takeshi Kitano 2008

Filmi alul seletatakse kenasti ära miks jooksja ei võida kunagi kilpkonna, vaid alati jääb väheke puudu. Kitano kahele viimasele filmile mis valmisid enne käesolevat tagasi mõeldes, võib samuti seda võidujooksu näidet mängu tuua, ükskõik kui intensiivselt vanameister ei proovinud, astus geniaalsus ikka sammu edasi ja vahe jäi püsima. Originaalsuse moment oli taaskord käest lipsanud ja kinotööd komberdasid vaevaliselt järele, pakkudes säravuse asemel võltshelki. Mina armastan neid kahte vahepealset käkki ( Takeshis ja Glory to the Filmmaker! ) nimetada eneseotsinguteks ning tore oli uue filmi vaatamise nentida, et kivinägu oli end taas leidnud. Film räägib kunstnikust kes kunagi ei suuda olla õiges kohas õigel ajal, kelle kätevahelt uudsushetk pidevalt minema lipsab ja kes jonnakalt seda geniaalsust tõestavat sähvatust taas otsima asub. Kunstnik Machisu´t võib pidada Kitano alter egoks, sest sarnaselt oma filmi peategelasele on ka tema proovinud kätt erinevates "kunstistiilides" ja kui pintslimees liigub ekspressionistidest ja kubistidest kuni performance´ini, siis filmimees on teinud teleshowdest ja lastefilmidest kuni raudkõvade kriminullideni. Filmimehel on see tõsi küll paremini õnnestunud, ta on geniaalsust tabanud ja säras supelnud, kuid seda enne loomingilist blokki. Sarnasus aga astub esile just Kitano jäätumishetkel, kus kvantiteet ületsas kvaliteedi ja kuigi festivalikampsunid oigasid vaimustusest, sai vanameister ise ka aru kui palju paanilist sahmimist ja punnitatud originaalitsemist ta aasta-aastalt rohkem ootusi kütnud töödes leidus. Kaldun arvama, et läbi Machisu karakteri proovis ta vaatajale seletada oma viimaste projektide püüdlusi ja sellises vabanduse vormis nagu Achilles and the Tortoise´i film, võtan ma need vastu. Kinohävitamise faas on läbi ja aeg on taas ehitama asuda. Seekord ehitas Kitano filmi mis nägi vissuaalselt välja viimase aja jaapani kinotrende silmas pidades väga traditsiooniline, kuid samas selgelt režissöörile omaste äratuntavate hetkedega, mis kõige paremini joonistusid välja varasemates komöödiates nagu Getting Any? ja Kikujiro. Kuiv südamlik huumor segamini otsese pilaga ja tagasihoidlikult sätitud momendid, suurepärane värvide valik ja mõningased niidid mis pea märkamatult sidusid filmi ajaliselt erinevaid situatsioone. Kunstitöö kunstnikust mille väärtus polegi niivõrd filmi otsene pildikeel või sisu, vaid hoopis lavastaja enda täisväärtuslik tagasitulek. 4,5/5

Kunstiterroristid.