Doomsday

Doomsday - Neil Marshall 2008

Neil Marshall´il on munad õiges kohas. Mees vilistas stuudiopomode ettekirjutustele ja tegi isemeelselt ehedat fännifilmi, homage´i kõigile post-apokalüptik b-muuvidele ja kräppkinole. See kõlab pea mõeldamatuna, et sa võtad kõige juustusemad klišeed ja hakkad neid tuima järjekindlusega üksteise otsa laduma ning siis kui teised ümberringi karjuvad, et oled valmis saanud Baabüloni torni kus valitsevast segadusest enam keegi õieti sotti ei saa, lisad sinna veel paar piinavalt-valusat nõmedust. Surmav viirus? Why not? Tulevikurüütlid? Otse loomulikult. Hyper-military rünnakrühm, irokeesisoengutega metsikud punkarid ning inimliha söömine kaheksakümnendate pop ja new wave lugude taustal. Otse loomulikult, sest mida kornim, seda parem. Ajaloolased ütlevat tihti ürikuid uurides, et see kõlab nii absurdsena, et lausa peab tõsi olema. Käesoleva filmiga on sarnane lugu, sest kui sa paned ühte filmi nii suure hulga hällis õpitud süzheekäike ja žanrinõkse, siis keegi ei oota seda ning kogu kompotiga ajudepihta saamine on kui jumalik ilmutus sellest kuidas sitast saia saab. Kui ma ennist poolenisti mainisin, et mees taaskasutab vanu ideid, siis polnud ma üdini täpne. Hea režissöör keerutab neid nii justkui jääks mulje, et oled kõiki momente juba varem näinud. Ta laenab ideid Mad Max 2-st, Aliens´ist, Escape from New York´ist, Knightriders´ist, The Omega Man´ist ja veel tosinast maailmalõpujärelkajaga seostuvast zombie-filmist ja b-ulmekast aga ometi on peale filmi vaatamist tunne nagu nägid midagi uut. Kui nüüd veel lisada kogu sellele ülevõlli keeratud ja absurdiga maitsestatud sisule veel korralikult lavastatud actioni, siis ongi maailma parim ja iisim b-movie valmis. Kui väga ma ka filmi ei nautinud, jäid ometi silma üks nõmedus mis üldise maitseka paroodia seast eredalt silma hakkas. Nimelt see neetud silm-kaamera mida võis silmakoopast välja urgitseda ja luurele saata. No ma ei tea. Kui kõik muu on nii ponks, siis milleks veel sellist hich-tech lelu sinna vaja oli. Samuti protesteerin peanäitlejanna valiku vastu. See roll oleks pidanud kuuluma fantasy-actioni printsessile Kate Beckinsale´ile ja mitte butch-macholikule Rhona Mitra´le. Muidu aga olen rohkem kui rahul. Marshall´i Dog Soldiers oli uudne lähenemine libahundiloole, The Descent oolrait femino-horror ja nüüd siis Doomsday - kiire, vihane ja meelelahutuslik. Unrated versioon aga ka veel üllatavalt verine ja ultra-vägivallast tiine. Perfektne "halb" film. 4,5/5

Filmi üks teravmeelsemaid nalju seostub selle mehe nime ja maailma kuulsaima tsirkusega.