Rachid Bouchareb ei osanud minu arust oma sõnumiga hästi ümber käia. Jutt on prantsuse kriitilisest filmist kus asumaadest palgatud sõduritega käituti armees justkui teisejärguliste kodanikega, kuigi nagu ütles üks filmi peategelastest, et ega saksa automaadikuul tee vahet kas prantsusmaa prantslane või asumaadest pärit murjam, maha niidab ikka mõlemad samamoodi. Kamp Alzeeriast, Marokost, Senegalist, Kamerunist ja teistest Põhja-Aafrika pärit vabatahtlikke võitlesid Prantsusmaa vabastamise eest Kolmanda Reich´i okupatsioonist, kuid medalite, aukõrgenduse ja austuse asemel said hoopis saapaga tagumikku ja passitati peale sõda tagasi oma savihütti, hea kui lubati veel munder alles jätta ja anti paar franki lehma ostmiseks. Kriitika näotu situatsiooni pihta oli muidugi omal kohal aga minu jaoks tundus isegi otsese klišeelisuse vabana natuke liiga tüüpiline ja läbi selle häiriv. Ideaalis oleksin ma näinud kogu seda etteheidete rodu pea märkamatuna, filmi peideteuna, kui hoogsate sõnavõttude ja selgete dialoogiliste viidetega. Vaatajat ei pea alahindama, vaataja saab ise ka aru kui näeb ekraanil midagi ülekohtust või väära. Hea reameesryanlik sõjafilm rikuti ära liiga esiletungiva sõnumiga. No õnneks polnud asi kõige hullem, sest hoolimata morralitsemisest oli tegu ju ometi õpetliku infokilluga Prantsuse armee ja Teise Maailmasõja ajaloost. Kuigi suurepärane sõjadraama Intimate Enemies juba tutvustas möödaminnes alžeerlaste rolli Prantsusmaa vabastamisel, oli sügavam pilguheit vajalik ja teretulnud. Korralik sõjafilm ja huvitavad faktid, kahju vaid, et väheke liiga labaselt armeejuhtimise ja sisepoliitika vigadele osutav. 3/5
Araablased Teises Ilmasõjas.
No comments:
Post a Comment