Mehhiko liivamaiguline cyberpunk ja low-tech cybersex. Aaron Soto debüütfilm oli visuaalselt päris võimas, meenutades mõningal määral Anton Corbijn´i kaheksakümnendate lõpul vändatud lühifilme ja videoklippe, eriti Depeche Mode´ist vändatud kultusfilmi Strange ja Captain Beefheart´i portreteerivat Don Van Vliet: Some YoYo Stuff´i. Kui Corbijn peaks väntama Nine Inch Nails´i jaoks muusikavideo, siis ma kujutan ette, et see võib välja näha nagu Omega Shell. Teiseks ilmselgeks mõjutajaks oli Alejandro Jodorowsky ja see paraleel oli vaid teretulnud. Ükskõik kui palju ka ei proovitud Tetsuot järgi aimata ja tecnofetišismi sisse tuua, ikka jooksis jadorowskilik müstilis-religioosne muinasjutt sisse, muutes filmi aga kloonilaadsest hoopis omalaadsemaks, mehhikopärasemaks. Silmale kena vaadata ja ka elekrooniline audiotaust paitas kõrva aga sisu oleks võinud väheke konkreetsem olla kui liivaluidetel onaneerimine. Samas jälle DVD lisade hulgas olev lühifilm Hueso oli väga selge sõnumiga aga ei suutnud pooltki nii muljet jätta kui tekno-core Omega Shell. Trailerid Soto hilisemate filmide tutvustusega andsid aga lootust, et Mehhikost on uus Guillermo del Toro tulemas, visuaalid olid päris võimsad. 3/5
Saabumine Jumalate aeda.
No comments:
Post a Comment