100% White - Leo Regan 2000Kunagi vaatasin dokumentaalfilmi ultra-parempoolsetest inteligentidest. Tegu oli oma riigi haritlaskonna tippu kuuluvate isikutega kes kõik pidasid lugu rahvuslusest, tugevast riigist, põlastasid homoseksualiste ja mustanahalisi ning mõned intervjueeritavatest väljendasid poolehoidu isegi Hitlerile. Millegi pärast on aga inimestel arusaam, et inteligentsustase on võrdeline sinu vasakpoolse mõtlemisviisiga, ehk mida targem seda kommum ning multikultuursuse, seksuaalse liberalismi ja avatud migratsioonipoliitika vastased on kindlasti madalalaubalised maakad või käitumishälbega alkohoolikutest töölisnoored. Dokfilmitegija ei saanud kuidagi veendunud professoritest aru, sest talle lihtsalt ei mahtunud pähe, et nii targad inimesed võivad nii lolli juttu ( loe: poliitiliselt ebakorrektseid fakte ja statistikat mainida ) ajada, kuigi igal mehel on seinad aukirju täis.
Väheke sarnane lugu oli ka käesoleva filmi lavastaja Leo Regan´iga. Kunagi aastaid koos eriti vägivaldse white power skinheadide grupiga ( filmis küll nime ei mainita, kuid relvalembuse tõttu pakuksin, et tegu oli Combat 18-nega ) oma pildiraamatu tarvis fotosid teinud mees peaks küll skinnide meelsust väheke targemini taipama, kuid kusagil jäi ka tema kinni. Ta otsis üles viimati 10 aastat tagasi raamatu jaoks pildistatud skinnid ja lootis neilt tagasivaatena oma ülivägivaldsele elule kuulda kahetsust. Nüüdseks organiseeritud skinheadide liikumisega lõpparve teinud üle kolmekümnesed mehed aga pigem tunnevad mineviku uhkust kui kahetsevad. Nad ei kelgi oma pussitamiste ja papallikurikaga karbitühjendamiste üle aga nad ei tunne ka tehtu pärast häbi. 
Auhinnatud dokfilmis keerleb pidevalt jutt aususe ümber ja lavastaja seab visa järjepanuga kahtluse alla meeste otsekohesuse, sest ta ei mõista, et skinheadlusega lõpparve teinud mehed võivad ikka veel olla rassistid ja homofoobid. Ta proovib väga otsekohese julgusega pugeda intervjueeritavatele naha alla, et leida märke "normaalseks muutumisest" aga satub hoopis enam ja enam tõdemusele, et korra skin on alati skin. Ja kuigi kõik tüüpid on võrreldes noorusega palju rahulikumad ning üks neist omab isegi neegrist sõpru, jääb seekord hale-hollywoodlik muutus ( American History X, Steel Toes, The Believer ) olemata ja inetust pardipoijast ei kasvanud luike vaid raudküünistega kull. 4/5
Leo Regan´i fotoraamat skinheadidest.
No comments:
Post a Comment