Gospel Road: A Story of Jesus - Robert Elfstrom 1973Mul on töökaaslaseks noor aserbaidžaani tüdruk, igati vallatu ja naerualdis, ainult üks hi-hi-hi ja ha-ha-ha kogu aeg. Kõik pakub talle lõbu ja ajab naerma, tõsta kasvõi näpp püsti ja tsikk rõkkab selle peale nii, et tilk püksis. Hiljuti aga selgus, et isa on tütrele kodumaal peigmehe leidnud ja lõbusast neiust sai hetkega tagasihoidlik moslem. Loeb koraani ja tutvub aserbaidžaani kommetega, et olla väljavalitud peiule väärikas kaasa ja mitte teha häbi oma religioossetele vanematele. Vaat´paneb imestama mind kuidas eluaeg eesti vabas õhkonnas kasvanud tüdruk muutub järsku nii jumalakartlikuks ja satub elevusse mehest keda ta elus varem kordagi näinud pole. Kindlasti tõmbab veel rõõmuga burka ka üll ja pomiseb tänutäheks kiitusi Allahile.
Johnny Cash räägib meil teisest jumalast aga ausalt öeldes on ka tema pühendumus mulle kummaline. Eks kantrimuusikaga käib gospel käsikäes aga kui juba mees otsustab oma laulude ja jutlustamisoskusega terve Jeesuse elu meile ümber rääkida ning sunnib oma abikaasat June Carter´it mängima Maria Magdaleenat, siis jääb temast vägisi mulje kui jeesus-friigist.
Ega lugude kõla pole halb aga minu arust kõlbab pussitamistest ja kuuli andmistest laulmine Cash´ile hulga rohkem, eriti veel kui lugude vahele jutustatav teks on üpriski amatöörlik ning pigem mõne southern-kolkaküla hasartse vaimuliku kui all-american staari suhu sobiv. Visuaalselt meenutas Jodorowsky´t, kuid ilma sügavuseta vaid pelga teatraalsuse, New Mexico võttepaikade ja ajastu hipifiili baasil. Aga noh, Johnny Cash ju lõppude lõpuks. 2/5
Mees mustas tahtis olla mees valges.
No comments:
Post a Comment