Belladonna of Sadness

Kanashimi no Beradona - Eiichi Yamamoto 1973

Feministlik lugu armastusest. Peategelaseks noor kaunis naine Jeanne, kes kaotades oma süütuse mitte seaduslikule abikaasale, vaid esimese öö õigusega lagedale astunud kohalikule läänihärrale, sõlmis lepingu saatanaga kuna viimane lubas naist edaspidi kaitsta ja aidata. Noorest neiust sirgunud enesetadlik ja vankumatu vaimuga naine oli külaelu sotsiaalses mõistes edukas, kuid kannatas oma mehe pärast kes paljusid naise ohverdusi ning käike ei mõistnud. Jeanne hakkas järjest enam märkama teda ümbritsevate inimeste vaimupimedust ja valitsejate tühisust ning tekkinud konflikt ning väljaastumine ühiskonna normatiividest viis hilisema nõiaks tembeldamiseni ja hukkamõistmiseni. Ei olnud keskaegses maakolkas kohta vaimusärale ega terava mõistusega julgetele naistele.Filmi alul asetleidev vägistamisstseen on nii oskuslikult ja võimsalt animeeritud, et andis lootuse justkui oleks kogu teos niisama teravmeelselt ja geniaalselt tehtud. Kahjuks aga oli tulemas vaid üksikud momendid mis näitasid tõelist taset, nende vahele aga pidi vaataja kannatlikult silmitsema täiesti still kaadreid, lihtsalt kirevaid taustu või siis kohati väheke liikumist mis samas aga igavamalt animeeritud. Kohati jäi mulje justkui oli keegi lihtsalt ühe seitmekümnendate prantsuse koomiksi haaranud ja lehekülg-lehekülje ja pilt-pildi haaval filmilindile võtnud. Nii vähe liikumist oli kogu teose peale. Kuigi film oli nn. hipilikult ilus ja prantslaslikult sensuaalne, jäid parimateks paladeks vaid erootilised kohad mille animeerimisel ja kujutamisel oli mängu toodud värsked ning vallatud võtted. Erootiline pool oli väga mõjuv oma kriipivas saatanlikus tumeduses ja sügavuses. Naise ihad ja vastumeelsused, armastus ja tüdimus olid visuaalselt kaunis ja selges aga samas ka mõjuvast kurjuse puudutusest hoolimata mänglevalt kerges kujutuses. Erootika oli imeilus aga kahjuks ei jõudnud muud situatsioonid järele ja pidurdasid kogu filmi fantaasialendu ning hoogu. 2,5/5

Jeanne the Witch.