Outlander

Outlander - Howard McCain 2008

Tänud lähevad Spellbound´ile ( kes ka juba kirjutas oma arvustuse ) promotöö eest, vaevalt ma muidu oleks sellel filmil silma peal hoidnud. Outlander oli täpselt selline film mida trailerit ja nappi sisukokkuvõttet lugedes ootasin. Ja isegi paar pulkka parem, sest ei püütud vanu ja noori haaravat blockbusterit teha, ambitsioonid olid väiksemad ning neis endale seatud piirides oli tegu igati korraliku seiklusfilmiga. No mida veel tahta kui näidatakse universumi teises otsas asuva planeedi koloniseerimist, seal elavaid monstrumeid ( kena disainiga bastardid ) ning lõpuks tuuakse veel üks kolonisaator ja "tulesisalik" meie koduplaneedile, kusjuures seiklus paigutub ajas kaheksanda sajandi Norrasse, ehk siis pakutakse vaatajale koletisi ja viikingeid. B-tasemest kõrgemale küündivaid ulmekaid ei vorbita Hollywoodis just iga päev ja seetõttu peab tänulik olema, eriti veel kui tegu on täitsa korraliku tööga, vaatamist vääriva seikluslooga. See, et taustaks on võetud ristiusueelne paganlik norra mis kohati tõi sisse The 13th Warrior´i paraleeli, ei omanud tegelikult mingit tähtsaust, samamoodi oleks peletis võinud inimesi murda nii keskaegses hispaanias või renessansiaegsel prantsusmaal, sci-fi lugu ise oli ses mõttes ajatu. Nõrk lõpp, ehk heroiline man vs. beast jõukatsumine, oli etteaimatav ega häirinud, küll aga taas, nagu iga ulmeka puhul, jäid hinge kraapima mõned vastuseta jäänud küsimused.*SPOILER* Kas koletised tekkisid sellest pisikesest lille sees kasvavast putukast ja kui see on nii, siis high five, übercool! Samas aga taas tekkis kohe küsimus, et kuidas meie planeedil juba kutsikas tekitati, sünnitati või lillest väljakasvas? Ja kas täherahvas oli Maa endised asukad tuhandete aastate tagant, sest mees mainis ju maad kui seed-planet´it?*SPOILER END* Muidugi pole see nii tähtis aga kui vähemalt tulnukinimese keeleoskusele oli viitsitud selgitus leida ( taas Kolmeteistkümne sõdalase paraleel ) ning olendi elektriline olemus polnud samuti bioloogiliselt võimatu, siis oleks võinud ju ka muid otsi rohkem koomale tõmmata. Muidu aga aus keskkaliibriga meelelahutus, kuid vaatamiseks soovitan ära oodata R1 DVD reliisi, sest hetkel väljalastud R5 on kuidagi tuhmhalli pildiga justkui oleks telekaekraan tolmuga kaetud. Ise asun kohe Screamers 2 kallale, kui ikka ulmet, siis hulgi. 3,5/5

Visandid.

Jack of Fables : Jack of Hearts

Bill Willingham, Matthew Sturges, Tony Akins, Andrew Pepoy, Steve Leialoha - Jack of Fables #6–11 : Jack The Frost, Jack of Hearts
Vertigo 2007

Kuigi Jack kaotab raha nähes aru ning naiste seltskonnas laseb pigem munadel mõelda kui teeb ajutööd, siis ometigi pole tegu just rumala inimesega ning vaikselt hakkab see mulle kohale jõudma. Eraldi sari on karakterile hästi mõjunud,varem lolli blondina mõjunud poiss on nüüd päris ladna vennike kelle seiklusi muhe lugeda. Ei midagi erilist, lihtsalt mõnus meelelahutus. Seekordse vihiku esimene lugu Jack The Frost polnud just suurem asi kui meeli teritanud soome nimedega kaunid neiud välja arvata, teine, ehk põhiliini edasikandev aga täitsa tore seiklus Las Vegase kasiinomaailmas.

Glass Jaw

Lasileuka - Zaida Bergroth 2004

Emotsionaalselt tasakaalutu ning viinapudelist vaimustuses ema hooldada on kaks tütart, kuid tegelikkuses on asjad vastupidi, hoopis tütred kellest üks käib algkoolis käiv ning teine keskkooli lõpuklaasis, peavad emal silma peal hoidma, kodutöid tegema ja isegi leiva lauale hankima, viimast tihti pisikuridegude läbi. Minu maitse jaoks liiga tavarööbastes liikuv ja kammitsetud, teemast oleks saanud hulga teravama draama ehitada, seekord oli aga mindud õnneliku lõpu teed. Väikses kõrvalrollis Markku Peltola. 2/5

Õed.

Tanita Tikaram - Ancient Heart

Tanita Tikaram - Ancient Heart Live 1989

1. Cathedral Song
2. World Outside Your Window
3. Twist In My Sobriety
4. Thursday's Child
5. Once and Not Speak
6. Little Sister Leaving Town
7. Sighing Innocents
8. Poor Cow
9. Valentine Heart
10.Cathedral Song
11.He Likes The Sun
12.Good Tradition
13.Preyed Upon
14.For All These Years

Hea tundega kontsert. Linti võetud Norras Bomlo saarel ühel suve päikesepaistelisel pärastlõunal ning tänu sellele hoopis helgemas toonis kui tavaliselt õhtuhämaruses toimuvad staarishowd. Noor Tanita nägi kena armas välja, õhkond oli intiimne, südamlik ning kaasaelav. Esitati vaid häid ja väga häid lugusid, ehk siis esimeselt ja teiselt albumimilt, vahele ka paar intervjuukatket.

Zombie Consecution

Zombie Consecution - The True FanEdit Chronicles - 3Raz0r, Horrorgrind, Mollo, CBB, Blueyoda, Aztek463, ThrowgnCpr, Tranzor, Uncanny Antman, Stomachworm 2009

Fanmontaaži ala tippude kogumikprojekt kus igaüks pidi omale sobivast materjalist kokku lõikama zombiefilmi mille pikkus ei tohi ületada 16 minutit. Suurem osa oli läinud kergemat teed ning haaranud käärid lihtsalt üht filmi lühemaks lõikudes, deleted scenes materjali kasutades või sealt juba filmis peituvad substoorit esile tuues.Kiitust tuleks aga kuhjaga jagada Blueyoda´le kelle "Dead Awake" kasutas põhjana Cameron´i Aliens´i ning lisades juurde umbes 12-nest zombiefilmist pärit lõike, oli suutnud luua täiesti nauditava zombieulmeka. Aliens on ju igaühele tuttav ning sellist mix´i lausa lust vaadata, eriti kui laenukaadrid oli sobivalt valitud ja paigutusid kenasti kultusfilmi sisse. Samuti oli legendaarse Uncanny Antman´i "Surviving an Undead Uprising" üpris vaimukas viie minutiline lugu mis õpetas musta huumoriga kuidas ära tunda ja kahjutuks teha elavaid surnuid. Neile kahele annaks või kümpi, ülejäänud aga vedasid keskmist taset allapoole. 3/5

Kaanekujundus meenutab väheke Criterioni.

Ecstasy in Berlin, 1926

Ecstasy in Berlin, 1926 - Maria Beatty 2004

Nimekas dokumentaal ja erootikafilmide lavastaja Maria Beatty oli seekordse teosega püüdnud luua Esimese Maailmasõja järgse Saksamaa, kus mitmed tabud murti ning vabameelsus lokkas, buduaari saladustest pajatavat kunstilist filmi. Aeglaselt kulgev erotic-noir, tummfilm mis pildiliselt saanud mõjutusi sajandialguse prantsuse bordellifilmidest, peep-show´dest ja kohalikust saksa ekspressionistlikust kinokunstist. Muidugi võib seepiatoonis hägustatud pildist neid mõjutusi leida ning neo-vintage´s leidus kka tubli kogus sensuaalsust, kuid kokkuvõttes jäi kogu film ikkagi täiesti igava S/M ja fetish-fantaasia tasemele. Isegi ajastu, kahekümnendate keskpaiga, atmosfääri ei suudetud hoida, sest ühel näitikutest oli häbememoka küljes metallrõngas, see aga on juba mitukümmend aastat hilisem moehullus. 2/5

Master and Servant.

Star Wars Troops

Troops - Kevin Rubio 1998

Kunagi ammusel ajal kui internet oli just leiutatud, otsustasin uudishimust piraatlust proovida ja tõmbasin netist käesoleva filmi DVD versiooni. Kuigi filmi maht on tänapäeva mõistes näeruväärselt väike ( 363 mega ) , siis tänu aastatetagustele sideliinidele, kui räägitud mitte torust väid juuksekarvast, tiksus film mitu head päeva enne kui pärale saabus. Eile leidsin netist juhuslikult selle all asuva kaanepildi ning täna pärastlõunal coverist tingitud meeldetuletuse ajel ka DVDR´i, puhusin tolmu pealt ning vaatasin selle USA telesarja Cops´i tähesõdade maailma viidud paroodia veelkord üle. Muidugi jänkie tõsielusarja nägemata läheb osa huumorist raisku, kuid Star Wars´i fännidele soovitaks ikkagi, nalja saab ja paganama hästi tehtud fännfilmi kohta. Mina aga asun otsima, ega mitte paremat DVD-d, kus lisad ja puha, ringiliikumas pole. 4/5

Transmetropolitan : Lust for Life

Warren Ellis, Darick Robertson - Transmetropolitan #4-12
Vertigo 1998

Uurisin natuke netist koomiksi tagamaid ja kui väideti "kangelase" Spider Jerusalemi tegelaskuju põhinev lahkunud Hunter S. Thompson´il, siis sai nii mõnedki varem ülepingutatuna tundunud momendid selgeks ja aksepteeritavateks. Võrreldes kahte mees on ühiseid jooni märgata nii tegelaskujus endas kui teda übritsevas kaoses, paroodiad saavad mõistetavaks ning huumor torkab teravamalt. Aga mitte vaid tuttavlik paraleel ei teinud teist albumit paremks, vaid ka stoorid ise.

Action Boys

Woo-ri Aek-syeon-bae-woo-da - Jung Byung-Gil 2008

Jung Byung-Gil oli aastaid kõige ehedam video-nerd, istus töötuna olles päevad läbi oma toas, vaatas kuni kaheksa filmi päevas ning lahkus majast vaid, et videolaenutusse uut kraami hagema minna. 2004 võttis mees end kokku ja otsustas minna Korea kaskadööride kooli ( Seoul Action School ), sinna mitte küll väljaõppeprogrammi läbima, vaid dokumentaalfilmi väntama. Sai sisseastumiskatsetest treeneri vastutulelikkuse tõttu läbi mitte ühtegi füüsilise jõu või vastupidavuse demonstratsiooni andmata ja veetis sellest hetkest peale vabad momendid kursusekaaslasi, nende treeningprogramme, filmirolle ning eraelu, filmides.Neli aastat hiljem oli koos piisavalt materjali, et kinolinale lasta üks minu arust viimase aja parimaid ning südamlikumaid korea filme. Alul nagu ei saa arugi mida režissöör nüüd otseselt teha tahab, tundub segapudruna kus dokumentalistika on sassis mängulisuse ning filmiliku dramaatikaga. Minul võttis tunnikese enne kui mehe omapärane lähenemine kliksatas ning sellest hetkest peale muutus filmi vaatamine positiivsete emotsionaaliderohkeks naudinguks. Kogu film on dokumentaalne, kuid tehtud nii suure armastusega portreteeritavate vastu, et reaalsuse kuvamise tunne mõningatel hetkedel isegi kaob ning tundib justkui vaataksid draamat, komöödiat või romantilist suhtefilmi. Paras annus antakse sulle kõike, sest iseenesest väga julma ja karmi dokki kõrval jookseb veel mõnede inimeste äparduv eraelu, masendavad minevikumälestused, õnnestumised töös kui uutes väljakutsetes ning üks kinoajaloo kõige armsamini lavastatud ( seekord tõesti lavastatud, kuid seda dokumentaalfilmi raames ja dokumentaalfilmi reeglitest kinni pidades ) romantiline moment mis oma nunnulikkuses on juba ise täit skoori väärt. Filmi lõppedes oli tunne nagu oleksid midagi väga ilusat ja südamlikku näinud, pole aastaid paremat meeleolu tõstvat tõsielu teost vaatama sattunud. Sümpaatne lähenemine stuntmen´ide maailmale, film sõprusest ja action-kinost. Boonusena diskil veel kaskadööridekursuse lennu lühipõnevik kus demonstreeritakse koolis õpitut. 5/5

Mõningate filmide postrid kus käesoleva lennu noored kaskadöörid üles astusid.

Fables : Arabian Nights (and Days)

Bill Willingham, Mark Buckingham, Steve Leialoha, Jim Fern, Jimmy Palmiotti, Andrew Pepoy - Fables #42–47 : The Ballad of Rodney and June, Arabian Nights (and Days)
Vertigo 2006

Seitsmenda kogumikuga tuli järsku mõtteisse sarnasus teleseriaaliga, väheke läheb põhilugu edasi ja samas pakutakse ka iga raamatuga algav ning lõppev sisutegevus. Loed läbi kõik ilmunud Fables´id ja oled justkui hooaja head fantasy-seiklust saanud. Koomiksis aga on muidugi ka substoorid, igas kogumikus üks või isegi kaks ja seda ei saaks kuidagi seriaaliga võrrelda, no vähemalt mina pole küll kuulnud-näinud, et mõnes sarjas 15 minutit on ühtede tegelastega iseseisev lühifilm ja siis läheb taas 40 minutit põhiliini edasi. Seekord oli põhijutt keskmisel tasemel hea, kõrvallugu "The Ballad of Rodney and June" sisaldas aga üht andestamatud loogikaviga. No kus oli küll kirjutaja aru?

Zapped !

Zapped! - Robert J. Rosenthal 1982

Juba Õnnepäevadest saati on Scott Baio mulle ääretult ebameeldiva kujuna tundunud, kuid see polnud määrav põhjus käesoleva filmi madalas hindes. Tundus, et Zapped! proovis õitselepuhkenud seksinaljadega kolledž-komöödiate laines püsida ning kiirelt klopsiti kokku mingi jaburdus ja saadeti kinno kassat tegema. Komöödia peab naljakas olema, selles filmis aga puudus igasugune koomika, sest keemilise mürgituse tõttu telepaatiliselt objekte liigutama hakkav jorss kes kogu oma supervõime vaid tahtejõul naiste seljast riiete rebimisele kulutas, ei ajanud naerma. 1/5

Taas kisti mõtteväega bitch´il pluus eest lahti.

Scalped : Dead Mothers

Jason Aaron, R. M. Guéra, John Paul Leon, Davide Furno - Scalped #12-18
Vertigo 2008

Kultuskoomiksiks tõusnud Preacher´i looja Garth Ennis ütles käesoleva noir-sarja kohta järgmist: "The best new series in years. Spread the word. Tell your fiends. Talk about it. Blog about it." Aadliku sõnu talurahva keelde pannes ütles mees otseselt, et :"Kolmas osa on veel parem kui varasemad. Saladuste lahendi ootamine muutub väljakannatamatuks. Masendus murrab jõulisemalt. Tegelased paljastavad uusi hingekihte ja kõik on hulga süngem kui alguses paistis. Kirjuta sellest oma blogis." Tehtud!

Frozen River

Frozen River - Courtney Hunt 2008

Film mida ma sel aastal PÖFF´il kõige enam vaadata oleksin soovinud, kuid "biznismehelikus" ajanappuses jäi siis kinno minemata. Vaatamata aga ei jäänud ja hetkel tundub isegi hea, et mitte hõbelinalt vaid telekaekraanilt. Põhjus pole selles, et film kehv oleks olnud, vaid hoopis žanris, sest olen ikka veel veendunud draama sobilikkuses kodukinno ja vaatemägulise action´i kuuluvusest kinokinno. Käesolevat filmi oli nädal tagasi diivanil vedeledes kohe kindlasti hulga mõnusam vaadata kui PÖFF´il koos rahvahulgaga, inteemsem lähenemine tundus õigem. Lugesin mõned päevad tagasi Filmipurgi hinnangut teosest ja minule isiklikult meeldis just vastupidine asi, seal kus naaberblogija heidab ette lõpu liigset hollywooodlikkust ja eripäratust, leidsin mina just filmi tõusukoha. Lugu oli ülesehituselt järjest sügavamasse ahistusse viiv, vaatajat valmistatakse pidevalt ette halvimaks ning antakse mõista, et pane närv valmis, kohe hakkavad jubedad asjad juhtuma. Langemine aga tasandtakse ning peatakse sellise hingeküllust paljastava sümpaatsusega, et koheselt tuli soe tunne südamesse, jäi sinna ka peale lõputiitreis ja isegi pisar polnud kaugel. Filmi puhul ei saa mööda minna ka viimasel ajal lemmikteemaks kujunenud indiaanlastest. Tegu taas põlisrahva eluviise tutvustava linalooga kus seekord näidati NY osariigi ja Quebeci vahel üle riigipiiride ulatuva mohikaanlaste reservaadi sise-elu, kombeid ning reservaadi omavalitsuse, ehk hõimunõukogu jurisdiktsiooni piire. Armas hea indiefilm indiaanlastest ja nende naabritest, treilerpargi valgest prahist. Samad probleemid on mõlema rahva esindajatel - krooniline rahapuudus, jalgalasknud abikaasad ja laste kasvatamise rõõmud ja mured. 3,5/5

Külmunud jõel.

Jack of Fables : The (Nearly) Great Escape

Bill Willingham, Matthew Sturges, Tony Akins, Andrew Pepoy - Jack of Fables #1–5
Vertigo 2007

Jack oli Fables´ite sarjas üks nõmedamaid tüüpe, no vahemalt minu jaoks aga ega ma oskaks ka öelda kellele see fabiolik ilueedist eneseimetleja meeldida oleks võinud. Homelands´i albumi avaloos laseb aga Jack Fabletown´ist jalga, et Hollywood´i filmimaailmas edu saavutada ja see vihikuline seiklus lõi hiljem spin-off sarja Jack Of Fables. Tegu pole muidugi põhisarjaga võrreldava sisukusega aga see ei olegi eesmärgiks olnud, lihtsakoelisema petturisarjana mida mõnus lugeda, kõlbavad Jack´i seiklused aga küll. Nagu hustler teemaga ikka, keerleb kõik raha, naiste ja võimu ümber, sekka ka väheke uut taustainformatsiooni fablesite maailmast.

First Stories - Volume 1

First Stories - Vol. 1 - Shannon Letandre, Darryl Nepinak, Ervin Chartrand, Lorne Olsen 2006

Manitoba indiaanlaste tehtud lühifilmide kogumik millest kõik rääkisid põlisrahvaks olemisest, oma identiteedi leidmisest ja juurte tunnetusest. Kõige kuulsaim film kogumikult ( isegi mina olin seda nime varem kuulnud ), ehk ainus millele on olemas ka IMDb märge, oli ka parim. Apples & Indians näitas just paraja huumoriga mis tähendab ühe punanaha jaoks oma esivanemate kaja kuulmine, eriti veel juhul kui sa oled kogu suguvõsast kõige valgenahalisema välimusega ning keegi tänaval vastutulijatest sind kunagi indiaanlaseks ei peaks. Väikesed kenad lood, väga indie värk. 3,5/5

Indiaanlane westerneid vaatamas.

Fables : Homelands

Bill Willingham, Mark Buckingham, Steve Leialoha, David Hahn - Fables #34–41 : Jack Be Nimble, Meanwhile, Homelands
Vertigo 2006

Huvitav lugeda aga mitte just kõige parem fablesite seiklus. Minule isiklikult meeldib Fabletown´is toimuv hulga rohkem kui muinasjutumaades ekslemine ning "linnaelanike" halenaljakad sebimised võidavad fantasy´likkuse. Ka "kurjuseimperaatori" isiku paljastamine koomiksisarja keskel oli väheke liiga ootatu, samas muidugi olid vilhed sellele juba paar albumit varem ja seetõttu loodan, et tegu on peibutustopisega ning kulisside taga on veel keegi kolmas niite tõmbamas. Aga eks saab peatselt loetud kuidas asjad edasi arenevad.

Swimming to Cambodia

Swimming to Cambodia - Jonathan Demme 1987

Minu esmatutvus Spalding Gray talendiga toimus aastaid tagasi soome TV vahendusel kui sattusin nägema tema silmaoperatsioonidest pajatavat Gray's Anatomy´t. Tegu on nüüdseks juba meie seast lahkunud multitalendiga kes kogus tuntust oma monoloogetendustega. Mees istus teatrilaval asuva laua taha, valas karafinist klaasitäe vett, laotas enese ette märkmepaberind ning asus publikule jutustama mõnusamaid seiku oma elust. Iga etendus omas küll mõnda kindlat liini, kuid vahele pikkis mees ka muid jutte mis meelde tulid ning kuigi suuremalt jaolt oli harjutatud esinemisega, toimus tihti ka improvisatsioone ning loode jutustustehnika läks iga etendusega paremaks. Seekordses Jonathan Demme´i poolt linti võetud monoloogis rääkis Spalding oma kogemustest Tais kus Roland Joffé oli väntamas oma klassikalist draamat The Killing Field. Gray´l oli filmis väike roll, ta mängis Ameerika suursaadiku abi ja nendest võttepäevadest ja öödest mees pajataski. Kinotegemiste telgitagustele veel lisaks narkootikumidest, tüütutest naabritest, tai hooramajade kommetest, oma girlfriendist, tuumaallveelaevadest ja ühendriikide poliitikast, lisaks võeti läbi ka tükike punaste khmeeridega seotud Kambodža ajalugu.Spalding Gray juttudes on koomikat, kuid akti ennast ei saa pidada satnd-up ( sit-down ) esinemiseks, vaid pigem heaks loovestmiseks. Mees ei püüa olla otseselt koomiline, lihtsalt tema entusiasm biograafiliste seikade paljastamisel on kaasahaaravalt lummav ning peagi avastad end justkui sõbra seltskonnas, kus tuttavlik suhe juba ise muudab sõnad ja teod naljakaks. Seekordses filmiversioonis oli põhirõhk jutustamisel enesel, erinevalt taustavisuaale loonud Steven Soderbergh´ist Gray's Anatomy puhul, jäi Demme lihtsalt etenduse dokumenteerijaks. 4/5

"Siin oleksin ma peaaegu ära uppunud!"

Out Of Line Electro Festival

Out Of Line Electro Festival 2005

Live:

01.Hocico-Spirits Of Crime
02.Icon Of Coil-Dead Enough For Life
03.Spetsnaz-Darkling
04.God Module-Reverse Inversion
05.System Syn-Momentary Absolution
06.Icon Of Coil-Existence In Progreee
07.Spetsnaz-That Perfect Bode
08.Hocico-Untold Blasphemies
09.God Module-Telekinetik
10.System Syn-Burning Out
11.Spetsnaz-Grand Design
12.Icon Of Coil-Shelter
13.God Module-Victims Among Friends
14.System Syn-Ruthless
15.Hocico-Ruptura

Extras:

01.Interviews-Introducing
02.Interviews-Life On Tour
03.Backstage
04.Interviews-Playing Live
05.Interviews-Catering
06.Interviews-Music
07.Interviews-Speaking German
08.Interviews-The Future Of Electronic Music
09.Interviews-Once More
10.Interviews-Fans
11.Interviews-Sex
12.Kiew-DCDISK(Live Gamburg)
13.Interviews-Gothic
14.Backstage-Lethal Weapon

Võtsin nädala alguses paar Spetsnaz´i plaati tööle kaasa, et kuulata aga juhtus nii järgnevatel päevadel unustasin uut mussi peale võtta ja nii kuulasingi nädal järjest rootsi suurepärast EBM´i ja Vikerraadiot. Ja, et Spetsnaz´i üleküllus veel töäielik oleks, võtsin ette käesoleva live-kogumiku. Kahjuks aga oli selle vanakooli body-bändi lavaesinemise ajal sound ülinõrk ja seal kus biit taguma peaks, käis vaid väike pliks ja seal kus vokaal plaadil teravalt haukus, kostus kontsertsaalis vaid väsinud mehe ähkimist. Muud esinejad olid aga üldse naljanumbrid.

El Diablo

Brian Azzarello, Danijel Zezelj - El Diablo #1-4
Vertigo 2008

Lasin ennast petta kaanekujundusel ja tõsiasjal, et koomiksit võib pidada Jonah Hex´i substooriks või DC sarjaks kus peategelaseks üpris tüütu kangelane. Tegelikkuses aga otsene side Hex´i maailma kuradikesega puudus, kuigi fantaasiat appi võttes võib ühendavaid liine vedada küll ning mis kaanekujundusse puutub, siis koomiks ise oli hoopis teise käekirjaga, huvitavate pildinurkadega ning kena tugeva pliiatsijoonega. Ka koloriitsus mängis seekord tugevat rolli, luues masendav-julmale stoorile just õige visuaalse õhkkonna. Väga tume lugu, meenutas väheke Parkeri Angel Heart´i filmi ja kuigi analoogselt üleaehitud lugusid on teisigi, oli seda ometi meeletult põnev lugeda. Siiamaani loetud vesternikoomiksitest parim.

The Wish Tree - Soovide puu

Soovide puu - Liina Paakspuu 2008

Tennessee´st päris valgenahaline trailer-trash tsikk saabub New York´i, et teha elu läbilöök. Kodukanti jäävad maha kibedad mälestused - vägistamine oma lihase isa poolt 13-ndal eluaastal, pooleli jäänud algkool, esiklapse surm jänesejahil toimunud õnnetuses, crackivõõrutuse ajal sotsiaalameti poolt ära võetud teine laps ning end sõjaväkke möllinud abikaasa hukkumine patrullides Bagdadi tänavail. Hilisteismeikka jõudnud neiut ei oota kodus midagi säravat, maailma metropolis aga loodetavalt küll, eriti kui veel end Suures Õunas sisseseadnud sõbrants lubab tutvusi appi võttes teda kõigist ustest sisse aidata. Reaalsus on aga teine ja peagi avastab loodetud tantsutüdruku karjääri jaoks liiga eluraskustest räsitud välimusega neiu end hoopis New Jersey korealasest poepidaja uberikus kassaaparaadi tagant kus hiinlasest koristaja teda tähelepanuavaldustega piirab ning ahvatleb karaokena "Yangtse jõge" laulma. Loodetud lukskorteri asemel aga on elukohaks sotsiaalmaja kus naabriteks paranoiline juudivanamees, methisõltlasest neeger oma naise ( Soovide puust soniv voodoo preestrinna ) ning lapsega ja kolm pakistanlaste kes toas lõkkel kohalikust ojast püütud parte õhtusöögiks praevad. Peagi aga hakkab masenduspilvede vahelt särama päikesekiir, nimelt kohtub ta Elvise immiteerijaga ja Memphise lähedalt Palookaville´ist pärit neiul lööb otse loomulikult Kuninga teisikut nähes jalust nõrgaks ja ta on valmis oma südame kinkima. Enne täiusliku armuõnne saabumist tuleb tal aga üle elada NY-i ohtlikuma sarimõrvari "Son of Son of Sam"´i rünnak ja aidata naaber vabaks narkoprobleemidest. See sisukirjeldus oli loomulikult liialdustega, kuid umbes samalaadsena võiks tegevus välja näha kui mõni USA indielavastaja asja ette võtnud oleks. Jutt ameerikast aga selle tõttu, et film tundus minu jaoks just nimelt väikeseeelarvelise ühendriikide kinona mis tulnud põhjapoolsematest osariikidest või siis lavastatud Kanadas. Eestlaslikkust ma ei märganud ja arvan, et Liina vältis seda taotluslikult, rahvusvaheliselt tuttavate märkidega kino kergem müüa kui mulgikapsadraamat ja kamajahukomöödiat. Filmi puhul meeldis väga tsill fiiling, pingutamata iisilt tehtud, kui vaja lasti vilet muretsemise asemel, kui vaja väheke ka sätiti ja seati. Ei olnud püütud vägisi vaatajale pähe istuda ega tema väetit aju keerukusega kurnata, säästeti nii klienti kui võeti ka ise asju ladnalt. Kõiges oli tunda kergust, kuid mitte haltuura mõttes. Ka muusika oli OK, kõrva ei torkinud ja tundus, et vahepeal meenutas isegi KLF-i surematut Chill Out plaati.Kuna aga mu blogi koosneb suuremalt jaolt virisemisest, siis ei saa ma ka seekord ilma nõrkusi väljatoomata jääda. Esites oli peategelane läbinisti ebausutav. Vaatajale taheti selgeks teha, et tsikk on teismeline, kuid juhul kui ta just külakoolis 7 aastat istuma polnud jäänud, siis välimuselt küll just kooli lõpetanuga tegemist polnud. Samuti oli tal kahtlane teadmistepagas, sest vaevalt Kapa-Kohilast pärit beibe teab midagi black metalist ja veelgi kahtlasem, et ta seda Norraga seostab, samas aga puuduvad tal elementaarsed maalähedased teadmised elust ja selle mehhanismidest. Maainimene peaks ju kahe jalaga maale toetuma ja maainimese tarkust omama, mitte aga peata kanana ringi jooksma. Ja siis veel välditav goof korterite paigutusega majas, Erki Lauri lausa jubedustekitavalt ebamehelikult nohilklik välimus noorte taaskohtumisel haiglas ja lõpp mis lausa vastumeelse imaluse tipp eesti kinomaastikul. Kuna ma koheselt peale filmi vaatamist kirjutama ei hakanud, siis avastasin, et nädalake hiljem hakkas mind filmile mõeldes veel ka vägivallatstseen häirima. Tundus justkui kohustuslikult lisatud, et teoses ka midagi teravat oleks. Koheselt peale vaatamist oleksin andnud hindeks seitsme, sest samaväärsena hindaksin ka analoogset USA indiefilmi, nüüd aga tagasimõeldes punn vähem. 3/5

Yggdrasil