Monster Camp

Monster Camp - Cullen Hoback 2007

Sad, sad, sad movie nagu ütles üks netituttav kui film jutuks tuli. Mina arvasin, et dokumentaal LARP´i hulludest peaks ikka lõbus olema, mida masendavat sellisest veidrast harrastusest ikka leida. Seattle´i NERO chapteri liikmete metsakogunemised ja üksteise poroloonmõõkadega bofferdamised tundusidki alul meelt lahutava irwkomöödiana. Mitte, et ma naeraks täiskasvanud mehi ja naisi kes end haldjateks, trollideks ja kangelasteks riietavad ja paar ööpäeva ilma alkoholita metsavahel joosta viitsivad, vaid mulle tegi nalja nende maailmapildi muutumine fantaasiamaailmaqga sarnaseks. Sinna aga see koer maetud oligi. Kuigi ma austan alati inimesi kellel on hobi ja nad on end sellele pühendunud, hakkasid aga mõne Cullen Hoback´i kaamera ette jääme ka mõned reaalsustunnet kaotanud indiiviidid kelle jaoks mäng oli muutunud elust suuremaks. Seda tunnet aitab aga võimendada NERO süsteemi ülesehitus mis taotlebki võimalikult realistlikku fantaasiamaailma milles "elavat" enda tegelaskuju sa aga saad pushida reaalse maailma maksevahenditega. Film võtab seda populaarsust koguvat hobi mitme nurga alt. Sõna saavad nii alamal astmel olevad osalejad, ehk tavapeletisi mängivad rõllid, juba tegelaskuju arendada suutnud keskklass ja aastaid mänginud ning pea võitmatute omadustega kangelaslikud maagid ja rüütlid. Näidatakse ürituste organisaatorite, käsikirjutajate ja chapteri omaniku argipäeva ja logistilistest möödapanekutest tingitud pingeid ning kaamera jälgib veel kõiki sündmusi sekkumata kõrvaltvaatajana. Tore oleks olnud kui filmitegijad oleks kogu selle lõbusa karnevali hindamiseks küsinud kommentaari veel mõnelt hea huumorisoonega psühholoogilt, kildu oleks saanud ikka rebida ja mitte vähe. Siiski pigem lõbus ja kannustav kui masendunud pilk muinasjuturahva ellu. 4,5/5

Date anyone?

Targets

Targets - Peter Bogdanovich 1968

Peter Bogdanovich´i iseseisvast debüütfilmist tegin mõned postitused tagasi juttu kui rääkisin lavastaja suurepärasest ideest kasutada ära talle ette antud ja peale surutud materjali ning luua sellest midagi ainuomast ja kuuekümnendate mõister hüper-originaalset. Filmi produtseerinud Roger Corman käskis Bogdanovich´il kasutada 20 min materjali filmist The Terror ja 20 minuti jagu õuduskino sauruse Boris Karloff´i teeneid. Noor vihane lavastaja aga ei teinud sellist filmi nagu Terrori tükkidest ja Karloff´i imagest oodata võiks vaid viis šokikino hoopis uuele tasemele. Lõi drive-in kinoteatritele mõeldud b-filmi millest sai kriitikute ülistatud indiehitt ja aastakümme hiljem maailmakino verstapost. Filmi geniaalsus avaldub juba algustiitreid saatvas pildis ja esimene dialoog paneb oma värskuses lausa ahhetama. Selle geniaalsuse puhangu mõistmiseks pead aga tundma teemasid nagu exploitation cinema, horrorikeiser Boris Karloff, hollywoodi pisikeste produtsentide "loominguline arvamus" ja noore kreatiivse kunstniku püüd austada maailma suurteosega. Bogdanovich võttis kõik need märgid ja lõi neist ootuste vastaselt, kuna Corman produtsendina andis oma alluvaile alati vabad käed, hoopis satiirilise komöödia mis pilab väga sümpaatselt ja soojusega nii Karloff´i, Cormanit kui ka lavastajat ennast. Aga horror? Horrori asemel pakkus Bogdanovich hoopis sotsiaalkriitilise maiguga thrillerit mis peegeldas kümnendi valge keskklassi elutülpimust ja võõrandumist nii kodaniku kohustest kui ka pereringist. Sarnaselt hilisemale Falling Down´ile, haarab pereisa ühel heal päeval ilma näilise põhjuseta relva, istub autosse ja sõidab linnapeale elavaid märklaudu otsima. Komöödia ja põnevik saavad filmi lõpus kokku. "Koletis" hävitab koletise, lavastaja teeb oma viimase suure kummarduse peaosatäitjale ja eesriie langeb. Jääb üle vaid aplodeerida. Suurepärane film, palju südant ja hinge pandi siia koomilis-nostalgilisse armsasse komöödiasse. Kahju lausa, et Peter Bogdanovich´i viimaste aastate säravaimad hetked on olnud kõrvalosatäitmised sarjas The Sopranos aga mitte lavastajatoolis. 5/5

Boris Karloff oskas ennast võrratult parodeerida.

Bertrand Tavernier´i sari Otimum Releasing´ult

The Invisible Stud

The Invisible Stud - Toumei Ningen 2008

Animefoorum Baka kevadlaager oli lahe nagu ikka. Kahjuks aga sattusin kohe ürituse alguses ühe hooletult suust lastud lause tõttu põlu alla ja ei suutnud isegi noori alkoholi, seksi ja tobedate naljadega osta püüdes oma kahanenud imagot parandada. Nimelt mainisin kogemata, nii mokaotsast, et mulle hentai ei meeldi ja pole vähemalt aastat kaheksa ühtegi žanri animet vaadanud. Sellest piisas. Edaspidi minuga suheldes muiati üleolevalt, suhtuti distantsilt ja külmalt ning naerdi seljataga, näidates "lolli" peale näpuga. Eks ma siis laagrist koju jõudes paningi kohe ühe uuema hentai masinasse ja proovin nüüd selle postitusega ennast noorte silmis rehabiliteerida. Kvaliteet oli küll parem kui see jubedus millega ma aastaid varem kokku olin puutunud, sai isegi nalja, pakuti killuke romantikat, oli veits pervo ja üllatuseks isegi erootiline. Kahjuks hakkas aga huumor end peagi ammendama, romantika muutus hingelisemast füüsilisemaks ja korralik fantaasiat kannustav erootika asendati koera nikkumise teemaste mõttelendudega. Hea erootiline film labastati ja lamestati ühesõnaga. Vaatasin tsillilt ära küll aga ega rohkem kui 60 min ( 2 x 30 min. ) poleks viitsinud. Ma nüüd ei tea kuidas asjatundjaist animenoored oma hentaide edetabelis käesolevat teost paigutavad aga minul jäi peale vaatamist sisse tunne, et järgmine kord taas kaheksa aasta pärast. Või siis ainult spetsialisti soovitusel. 2/5

Horror

Horror - Dante Tomaselli 2002

Tuttav tahtis, et teeksin talle dokumentaalfilmist Fuck koopia. Tüüp arvas, et ega ta filmist endast nii väga hooligi aga eriti cool ju kui sul on disk kuhu on lihtsalt peale kirjutatud FUCK. Igaüks kes seda näeb hakkab kohe uudishimutsema. Arvab, et kas tegu on porno, corrupted meediaga või omaniku vihahoos plaadile pandud sajatusega. Horror´iga on väheke samamoodi, kes se ikka kohe arvab, et tegu on filminimega. Vaadatakse veidi toorikut ja küsitakse omanikult, et mis õudukas sul siin peal on. Ja kui ütled, et Horror, siis öeldakse, et saan aru jah, et horror, aga mis film?Horror oli igati oma nime väärt, tegu oli tõesti lausa värdjalikult kõheda kraamiga. Kahjuks aga sõna otseses mõttes kraamiga, sest kindlaks filmiks võib seda vaid mööndustega pidada. Eks lavastajal oli muidugi oma visioon milline lugu välja nägema peaks, kuid vaataja jaoks jääb asi väga sürrealistlikuks ja abstraktseks. Kus on algus, kus lõpp, kas kõik toimub unes, reaalses maailmas või noorte narkotripi käigus? Küsimusi tuleb pähe palju aga vastuseid ei anta ja arvatavasti tänu sellele on ka arvamused filmist jäänud kasisteks. Minule isiklikult aga see seitsmekümnendate fantaasiamängudega italo-horrori kultusfilme austav narkotrippimise ja usuhulluse segu meeldis. Lavastaja oli suutnud väga tugevalt häirivaid ja hirmu tekitavaid hetki luua mis filmi kontekstis arusaamatuina vaid õõva lisasid. Horror oli horror, aga kahjuks mindi sellega lõpupoole liiale. Neid õudukatele omaseid momente toodi järjest juurde, kuigi oleks võinud vaid paaril ikoonilisel sümbolil mängima jäädagi. Meeleolukad visuaalselt haaravad pildid, hea kõhe sound kuid kahtlase väärtusega lugu mis peaks pakki siduma. Lavastajal aga nägemust on ( sellest andis aimu ka diskil olev lõik varasemast filmikatsetusest ) ja tutvuks temaga meeleldi teine kordki, ehk siis Satan's Playground´i kaudu. 3,5/5

Twins

Twins - Ivan Reitman 1988

Alexandra

Aleksandra - Aleksandr Sokurov 2007

Aleksandr Sokurov´i filme pole ma varem vaadanud ja see on olnud teadlik valik. Mul on enam vähem ettekujutus millised ta tööd välja näevad - liiga sügavustesse tungivad suhtedraamad, aeglase kaameratööga inimhinge lahkamised ja napi tegelaskonna üksteise suhtes toimuvad vaimsed mõjutamised. No ei ei tundu minu tassike teed olevat, vähemalt mitte praegusel horrori-buumi lainel. Aleksandra aga võtsin ette aga mitte lavastaja, vaid temaatika tõttu. Tšetseeni sõda on mulle alati huvi pakkunud ja hiljuti loetud Anna Polikovskaja raamatud maalinud tajutava pildi sealsest sõjast ja tsiviilelust. Film Aleksandra meeldis mulle, kuid peategelane Aleksandra ( 82 aastase Galina Vishnevskaya filmidebüüt ) ei sümpatiseerinud kohe hetkekski. Arvatavasti oli tegu endise kolhoosipartorgiga kes harjunud kõiki ja kõike enda ümber kamandama ning korraldama. Ütles kuhu tuleb jalg panna, kuhu istuda ja kuhu pikali visata. Laused katkestas poolelt sõnalt, vastuvaidlemist ei sallinud ja jättis oma armulise emaliku tõrelemisega mulje justkui elus vaid hüvesid saanud isikust. Isegi tema sõbrustamised ja sõbrannnatamised olid vastikult üleolevad justkui mõisaemanda ja lihtrahva vahelised aga mitte soojad nagu teineteistmõistev sõprus vanalt naiselt vanale naisele. Film üldplaanis aga mulle meeldis. Näidati sõjategevuse niinimetatud köögipoolt, ehk ühe soomustransportööridega varustatud sõjaväeosa argipäeva uimase raudteelinna äärsel tühermaal. Hooldati masinaid ja relvi, kembeldi köögis kokaga suutäite pärast ja üritati kohalikega sigaretiäri ajada. Selline väeosa unine argipäev kuumutava päikese all ilma otseste sõjaõuduste ja pingeteta. Vahelduseks väga värskendav ( või suigutav ) sõjadraama. 4/5

Võõralt vanamemmelt emalikku hellust otsiv nekrut.

Riget - The Kingdom Hospital

Eestis on beebibuum ja ka meie Katiga andsime oma panuse. Eile hommikul kella üheteistkümne ajal sündisid meie perre kaksikud - poiss ja tüdruk. Ema ja lastega on kõik korras. Emme on veidike väsinud ja kaks kena titat pidevas näljas, ehk kõik on nii nagu peabki olema. Eraldi tahaks tänada head sõpra ja perekonnatuttavat Lars von Trier´i tänu kellele õnnestus saada perepalat Riget´i haiglas, ehk Kingdom Hospital´is nagu seda rahvusvaheliselt tuntakse. Tänu rohketele sünnitamistele on isegi tavapalati koha saamine keerukas ja seetõttu oli tuntud režissööri abi ja tutvuste kaudu leitud kena tuba meie jaoks väga teretulnud. Tänks Lars, saadan pudeli Vana-Tallinnat kui haiglast koju saame. Tegin hommikul Riget´ist ka mõned fotod.

2. Jaapani animefilmide festival JAFF 4.-13. aprill

Tallinnas 4.-13. aprill - Sõpruse kinos (Vana-Posti 8) ning Kinomajas (Uus tn 13)

Kl 13:00 – 60 krooni
Kl 15:00-17:30 – 70 krooni
Kl 19:00-21:45 – 100 krooni
Lastele kõigile seanssidele 50 krooni, tudengitele, pensionäridele, ajateenijatele – 60 krooni.

Tartus 5.-10. aprill - Athena kultuuri- ja konverentsikeskuses (Küütri 1)

Piletid 40-60 krooni.

Kino Sõpruse kava saate vaadata siit, Kinomaja sarjamaratoni ( The Melancholy of Haruhi Suzumiya ) seanss algab 12. aprillil kell 12.00 ja Tartus linastuvate filmide valik ei huvita loomulikult mitte kedagi.Võimalus on vaadata ära peaaegu terve Ghibli stuudio ja Hayao Miyazaki toodang, täiesti kindel valik, tuttav ja turvaline, pettumust ei valmista. Staaranimaatori Mamoru Oshii PatLabor: The Mobile Police ja PatLabor: The Mobile Police 2 nõuavad veidike sci-fi vaimustust ja valmisolekut kannatama ekstraklassuiliste actionhetkede vahel päris pikki dialooge ja tausta tutvustavat rahulikku libisemist. Mõlemad Patlaborid on head, kuid vähemalt minu arvates pigem oma aja tippsaavutused kui praegu tõsiselt fännitavad tööd. Shinji Aramaki Appelseed ja Tetsuya Nomura Final Fantasy VII: Advent Children on mõlemad arvutigraafika abil loodud animatsioonid. Kui esimeses on veel alles ka pliiatsijoont ja stoorit, siis FF - Advent Childrenit ei soovitaks küll ühelegi üle 15 aastasele filmisõbrale, sest tegu on ilusa, kuid ilmetu käkiga.Minu blogis on arvustused järgnevate festivalil linastuvate animete kohta:

The Girl Who Leapt Through Time 9/10
Tales from Earthsea 3/10
Paprika 9/10

Ise lähen vaatama ( juhul kui lähen ) Ninja Resurrection: The Revenge of Jubei´d, kuid soovitan kõigile ka Isao Takahata südamlikke ja armsaid animatsioone. Ka Makoto Shinkai 5 Centimeters per Second´si kohta olen kuulnud vaid kiidusõnu, kuid pole veel ise jõudnud tutvuda.

Häid animeelamusi!

Hair High

Hair High - Bill Plympton 2004

Kui ma hiljuti avaldasin saladuse, et mulle tegelikult niiväga Don Hertzfeldt´i lühianimatsioonid ei meeldi, siis nüüd tunnistan üles, et ka Bill Plympton´i omad on jätnud külmaks. Muidugi on mõlema ässa töid lahe vaadata, kuid püstiõstvaid ja käsiplaksutama panevaid ovatsioone ei tekita ja enesest ülivõrdes rääkima ei pane. Plymptoni täispikk animatsioon oli aga lühivallatustest parem ja kuigi koosnes kohati samuti šketslikest momentidest, kuid siiski oli kogu lugu ühendamas sama tegevusliin. Hair High oli justkui John Hughes´i koolikomöödia kõigi oma žanrile omaste pisikeste ja suurte, rumalate ja naljakate aga ka labaste ja originaalsete klišeedega. Uus poiss tuleb kooli, vihastab koheselt välja kõige kõvema kuti ning tema girlfriendi, satub kõigi põlualuseks ning lõpuks võidab loomulikult oma vahetu oleku ja terase peaga prom-queeni südame. Faking sweet! Kõike seda koolielu ja romantikat ( ning hilisemat horrori mängutulekut ) oli kujutatud väga armsalt ning südamega. Peategelase esimene suudlus oma käskijannaga, ehk kooli esikaunitariga oli nii meeletult erootiline, et peale seda kui muutus hoobiga minu kinoajaloo lemmiksuudluseks, kinnistus alatiseks ka mu südamesse kui ilu etalon. See oli armas ülivõrretes ja nunnu korrutada tuhandega. Imeilus animeeritud armastuslugu. 4/5

Kooli kõige seksikam tsikk Darlene.

Mis filmid peidavad end nende Poola kinopostrite taha?

Vihjeks niipalju, et kümnest vähemalt kolm on okupatsiooniajal ka meie kinoekraanidel olnud ja mõnede äraarvamisega ei tohiks üldse raskusi olla. Panin paar pilti lihtsalt selleks, et mõnusat disaini näidata, mitte ajude tossutamiseks. Poolakad kohe ikka oskavad.