Southland Tales

Southland Tales - Richard Kelly 2006

See on minu isiklik spekulatsioon aga kindlasti asub lavastaja end kaitsma, väites, et tegu on stuudio poolt lõigutud versiooniga ja mitta tema isikliku visiooniga. Harv on see juhus kui ausalt tunnistatakse, et saadi käkiga hakkama, ikka on kord maa külmas ka kord kärss kärnas. Kas viga valesti valitud sihtgrupis, nõrgas marketingis või siis mingis rumalas cut´is mille halvad produtsendid imelapsest lavastajat geniaalsest filmimaterjalist sundisid tegema. Sarnast juttu ajas ka David Lynch oma Dune´i nimelise fiasko kohta aga kui ilmus täispikk versioon taibati järsku, et film oli hoolimata kurjade produtsentide poolt väljajäetud materjali lisamisele ikka veel nõrk. Halvast filmist ei tee directors cut head aga hea filmi teeb veel paremaks. Näiteks Apocalypse Now Redux või Wim Wenders´i Until the End of the World on lisamaterjalist vaid kosunud ja muutunud kompaktsemaks kui esialgsed stuudio versioonid. Until the End of the World oligi esimene paraleel mis Southland Tales´i vaadates tekkis ja teine oli Kathryn Bigelow´i futudraama Wild Palms. Mõlemad väga head eeskujud ja suurepärase õhustikuga kinopärlid millega kõrvutamisest võiks Richard Kelly vaid uhkust tunda. Kahjuks aga ei suudetud seda poeetilis-unelevat maailmalõpumeeleolu, absurdse huumoriga põnevikku ja veidrat tehniliskammitsevat alternatiiv-ulmelist olevikuvisiooni kaua elus hoida ning pool tundi peale algustiitreid kiskus film kolmanda ja neljanda paraleeli -John Waters´i jandi Cecil B. DeMented´i ja eesti klounaadi Jan Uuspõld läheb Tartusse suunas. Loodud oli väga palju detaile, liine ja tegelasi, kuid koos hoidsid neid vaid mõtted lavastaja peas. Filmilinal aga hakkas kogu stoori meeletu tempoga laiali valguma ja selle asemel et tammi ehitada, lasti lõpus hoopis mühinal voolata. Ükski tegelane ei omanud mingeid motivatsioone oma käitumise õigustamiseks ja ükski liikumine ega lausumine ei tundunud olevat muu kui režissööri hetketujude peegeldus. Liiga palju poosetamist, teesklust ja kassikulda aga mitte grammi võrragi omapära. Kelly mitte ainult ei võtnud tükke b-ulmekatest, indiedraamadest ja orwellikku maailmapilti tutvustavatest dokumentaalfilmidest, vaid kopeeris ka omaenese läbilöögifilmi Donnie Darko´t. Filmi ennast justkui polekski olnud vaid ainult tükid mis omavahel hästi ei haakunud ja jäid tänu sellele meenutama šketsishowd. Positiivsemast küljest võiks mainida, et hoolimata haledatest habemega naljadest ja kääbusehuumorist, hajuvast stoorist ja rahuldamatusest lõpupüandi suhtes, olid paljud hetked filmis siiski atmosfääriliselt maagilised ning haaravad. Peaosalised, ikoonlikud nukud Rock ( Southland´i eksinud Jan Uuspõld ) ja Buffy ( Southland´i Ines Karu ) olid aga tõelised ajudeta musikesed ja üle ootuste sümpaatseina mõjuvad. Mitte kõige hullem aga pean siiski kahte ja poolt tundi raisatuks. Sõber Ops praakis kohe filmi oma listist välja, mina aga lootsin tänu Aenea jõulisele promotööle sellest teosest leida midagi vapustavat mis tavavaatajale kahe silma vahele oli jäänud. Ei leidnud. 1,5/5

Pornostaar Krysta ja ta blondid bimbo sõbrantsid olid tegijad.