Kui aasta tagasi vaadatud The Celluloid Closet tutvustas varjatud homoerootikat Hollywoodi filmides, siis käesolev teos on otsene ajalugu gay-filmide arengust USA-s ja laialdasema vaatluse alla on võetud teerajajana toiminud sõltumatu kino. Minevikku aitasid meelde tuletada suur hulk lavastajaid, näitlejaid, filmikriitikuid ja produtsente. Kui John Cameron Mitchell´i ei saaks sellise doki tegemisest isegi pesapallikurikaga eemale hoida ning John Waters ja Gus Van Sant on otse loomulikult kutsutute nimekirjas, siis nii mõnegi külalisega oli küll üllatusmoment sees. Frankenwiener Heather Matarazzo jutt oma seksuaalsuse avastamisest oli minu jaoks näiteks ootamatu, kuid armas ja siiani jewish monster´ina tundunud neiu muutus paugupealt ihaldusväärseks juudi printsessiks. Dokumentaalfilmi üllatusmoment peitus aga selles, et olles ise üpris avatud kõike sorti kino jaoks, kaasa arvatud äärmustestki üle minevad fetish ja bizarre flick´id, ei taju ega taipa ma siiani Ühendriikide filmivaataja konservatiivsust. Euroopa avatud seksuaalsusega harjunu jaoks on mõistmatu, et veel üheksakümnendate alguses vändatud homofilmid võisid tavavaatajate aga ka homode endi jaoks olla uuenduslikud ja šokeerivad. Prantsusmaa oli paljast pinda täis aga ameeriklasi pani ahhetama kui mehed omavahel filmis kirglikke suudlusi vahetasid. Selles valguses on suurproduktsioon Brokeback Mountain´iga kaasnenud kõmu igati mõistetav, kuigi film ise just kõige parem ei olnud. Elutruud gay suhte-draamad paistavad USA sõltumatus kinos siiani rohkem tooni andvat kui julged seks-stseeenid ja shortbus´ilikud vallatused. Püüd jätta ka kõige kindlamatele konservatiividele muljet gay´dest kui igati toredatest ja korralikest inimestest on aga viidud pea absurdini. Igaüks teab vast saeriaalide kohustuslikku gay tegelast kes võib küll olla väheke ontlik, kuid alati positiivne ja heasüdamlik. Tom Kalin´i Swoon jättis tänu sellele tutvustatud filmidest kõige põnevama mulje. Vastupidi gay-aktivistidele, julges tema oma filmis kujutada mõrva taustal toimuvat homosuhet tumedamates toonides ja teenis homoringkondadelt peale paari julgestava kiidusõna veel tonnide viisi sõimu ja põlgust. Gay-film on piiridelõhkuja aga lõhkuda neid piire veel siseselt tundub aga minu jaoks eriti lahe ja radikaalne. Swoon läks mu "must see" listi aga lahe oli vaadata ka lõike teistest filmidest ja kuulata asjatundjate pajatusi. 3,5/5
Swoon.
No comments:
Post a Comment