No End in Sight

No End in Sight - Charles Ferguson 2007

Aitab juba küll nendest Iraagi teemalistest dokumentaalfilmidest oli mu esmane reaktsioon kui käesolevast filmist kuulsin. Paar nädalat hiljem aga sain tõsiseltvõetava nõuande ( Fushi, high five! ) selle teosega siiski lähemalt tutvuda ja õnneks võtsin asjalikku soovitust kuulda. Filmi alguses säilis skeptiline tunne, et olen seda kõike näinud, sellest kõigest kuulnud ja ärge taas alustage oma hilinenud plämaga. Lausa viha tekitas, et nüüd kandideerib Oscarile teos mille sõnum ja tõde on jäänud kolm või isegi neli aastat hiljaks, sest filmis esimesed kriitika alla sattunud valupunktid okupatsiooni algushetkedest olid kõiksugu "konspiratsiooni teoreetikute" poolt juba ammu paljastatud. Meie meedia ei olnud puudutanud Bagdadi okupeerimisele järgnenud kaost piisavalt kriitiliselt ja ega hilisemast tohuvabohust pole pea üldse juttu tehtud. Mainitakse ära, et seal ja seal hukkus niipalju inimesi aga pommiõhkamiste ja inimröövide ajendiks olnud USA valitsuse poliitiliste otsusteni niite ei veeta. Mulje püütakse jätta kui hulludest pärslastest kes rahu ja demokraatiaga nõus ei ole, vaid püüavad oma usu ja hõimupõhiseid riigivalitsemise ideid ellu viia. No End in Sight alustab tasa ja targu vaataja teavitamist reaalsest olukorrast anastatud Iraagis. Väga detailselt tehakse selgeks iga USA valitsuse poolt ettevõetud ebakompetentne otsus, millele vastujõuna halvenevad suhted kohalikega ja tõuseb vägivallajuhtude arv. Okupeeritud riigi juhtimine on peen töö, kuid lausa eesli visadusega püüavad riiki "valitsema" pandud neo-con´ide kamba lakeid ignoreerida analüütikute ja spetsialistide arvamust ning suruda läbi allutatud rahvast rõhuvaid otsuseid. Kõike tahetakse kohe ja vastuvaidlematult ja sellest, et hinnaks on sadade tuhandete iraagi tsiviilisikute ja tuhandete liitlasvägede sõdurite elu, ei hooli trooniläheduses keegi. Lausa üllatav, et käesolev film Oscarit ei võitnud, vaid auhind läks meelelahutuslikule klounaadile. Võib-olla peitub võti selles, et demokraatlikul parteiliinil püsiv Hollywood on hetkel meelestatud sõja lõpetamisele ja vägede väljatoomisele Iraagist. See dokumentaalfilm aga surub Ühendriikide valitsusele peale kohustust tagada Iraagis ka rahu. Piltlikult öeldes, et kui vabariiklased lõid kaikaga herilase pesa katki, siis demokraatide soov pole mitte pesa taas parandada, vaid hoopis kaigas võssa visata. Valus teema nii jänkidele kui ka muu maailma kodanikele. Väga jõuline dokumentaalfilm. 4,5/5

Oma läbimõtlemata tegudega tuhadete elude eest vastutav kaosearhitektist Iraagi kuberner L. Paul Bremer.