Cloverfield

Cloverfield - Matt Reeves 2008

Kuuekümnendate lõpus oli noor kinovaataja tüdinenud Hammer-stuudio laadsetest Dracula, libahundi ja Frankesteini filmidest ning igatsorti monster loomadest ja tulnuktapjaist. Omaaegsed õuduse ja õõvastaarid ei meelitanud enam rahvast ja otsima tuli hakata teisi vahendeid teismelistele suunatud drive-in´i õhtuprogrammi täitmiseks. Eksploitatsioonikino isa Roger Corman aga käskis noorel algajal lavastajal Peter Bogdanovich´il teha film Boris Karloff´i taolise saurusega kuna viimane oli produtsendile paar võttepäeva võlgu. Bogdanovich aga ei kasutanud Karloff´i oma filmis hirmuikoonina vaid käskis vanamehel otse kaamerasse öelda, et tema õudus on aja ära elanud ja minevik. Peale ülestunnistust aga näitas teost milles kõhedust tekitas hoopis sotsiaalsurutises elav psühhopaat aga mitte hauast tõusnud libakoolja või kummikostüümis reptiil-inimene ja see aus ülestunnistus töötas noorte jaoks - filmist Targets sai väike kultushitt. Võib vaielda kas Cloverfield´i puhul b-movie žanrile digikaameraga loodud personaalreaalsust luues käituti uuenduslikult või mitte aga minu jaoks oli vähemalt sellist vaatenurka mainstream kinos värske näha. Paar päeva varem kirusin kogu seda reality-TV teemat kui end ammendanud ja usaldatavuse kaotanut taga aga Cloverfield´i see sobis kuna objektiivi ette jäävaga oli ränka vaeva nähtud. Oli loodud detailirikas ja fantaasialennuga suur maailm mida siis väikese kaameraga filmiti. Kogu möllu ja tegevuse haaramiseks jääb aga väikesest põuekaamerast väheks, ning tegijate kiituseks tuleb ölda, et tõepärasuse huvides pigem jääti mitmed teemad ja hetked kaasamata, kui pingutati millegagi üle. No virisemist väärivaid hetki muidugi leiab aga ulmefilmis, isegi kui seda pakutakse sellises "rindeoperaatori" realismi vormis nagu käesoleval juhul, tuleb meel tüünem hoida ja proovida vigadele läbi sõrmede vaadata. Omapärane tribuut klassikalisele hiidmonstrumi žanrile, hea põnev b-movie. 3,5/5

Võttepäeva lõpus.