Kui New York´i endine linnapea Rudolph W. Giuliani kuulutas linna sanitaartingimuste tõstmiseks rottidele sõja, siis leidus ärritunud loomakaitseaktiviste kes linnavalitsuse hoone ees piketeerisid siltidega, et ka rotid on inimestega võrdsed jumala loodud olendid. Need rohelised ülepingutajad oleks võinud näha käesolevat filmi, siis oleks bännerid ja plakatid käest heidetud ja kukutud koheselt kõiki ettesattunud närilisi saapakannaga lömastama. Ei mingit rottide ja inimeste võrdsust enam, ei mingit halastust. Nii kornilt kui see ka ei kõla aga Mulberry Street räägib New York´i elanikest kes rottidelt saadud hammustuste tagajärjel muutuvad ka ise verejanulisteks rottideks. Kõlab banaalselt aga oli teostatud väga hästi. Ei teagi kohe kuidas sellist filmi alažanrina nimetada kus pehmele indiekinole omast kaameratööd, tugevat suhtedraama situatsioone ning dialoogi ja omapäraseid tegelaskujusid hakatakse ootamatult horrorile omastesse ekstreemsetesse situatsioonidesse paigutama. Ühest küljest justkui rahulik väikese-eelarveline draama Mulberry tänava maja nr. 51 asukatest ja teisalt taas zombielaadsete rottinimeste halastamatu rünnak ja laibasöömisfestival. Horror kust võeti ainult tapmiste ja tagaajamiste klišeed aga kõik muu oli pärit käsikirjutaja originaalsulest, kuigi jah, lõpuga oleks võinud veidi rohkem ajumuskleid pingutada. Mõtteisse tuli vaatamise ajal 28 Days Later... ja jäi imestada vaid kuidas lavastaja oli osanud sarnast intensiivsust ja põnevust luua sadu kordi napimate vahenditega, ehk vaid 60 tuhande dollarilise eelarvega. Näitlejateks on režissööri sõbrad ja sugulased, võttepaigaks mahajäätud maja ja Manhattani tänavakaadrid filmitud luba küsimata ning linnaametnikega kooskõlastamata. Mehel oli idee ( möönan, et mitte kõige originaalsem ), kaamerad, näitlejad ja hulganisti head pealehakkamist ning sellist pühendumist ei saa austamata jätta. Minule meeldis, kõik laabus paremini ja nägi välja huvitavam kui ootasin. Mina kutsuks seda alažanrit indiehorroriks. 4/5
Väheke teistsugune kui Woody Allen´i Manhattan.
No comments:
Post a Comment