Lubasin küll, et ei vaata enam elu jooksul peale Andrey Rublyov´i ühtegi Tarkovski filmi aga kui Vitali Nešnin Raadio Vaba Euroopast surus Facets´i DVD pihku ja käskis kirjutada filmi põhjal paar lauset venemaa ja venelaste elust, ei suutnud ma parimagi tahtmise juures Vitjale ei öelda. Koos klaasi kummutatud, soomatkal laukasse uppumist harjutatud ja pealegi on meie kaasad veel head sõbrannad, kuidas sa siis lükkad pakkumise tagasi ja solvad inimest. Ohkasin, surusin DVD masinasse ja klõpsasin teleka käima. "Teerulli ja viiuli" järgi vaadates polnud nõukogude inimeste elul viga midagi. Ei mingit külmasõja tuumapommihirmu, ei mingit toiduainete, üleriiete ega jalatsinappust ja ka töökoormus oli minimaalne. Tööline võis jätta vabalt kohustused ja minna linnapeale guljaitama, noorest viiuligeeniusest võis harjutades saada teetööline, neiud lausa kleepisid end meestele külge ja kõik pätilikud lapsed sõitsid sport veloga ringi. Majad olid korralikud värvitud, autod tänavatel tuttuued, rõivad kõigil moodsad ja puhtad-triigitud ning lapsega üksikema elas mitmetoalises kesklinna korteris. Suurepärane elu. Film poisist kes ilma isata kasvanuna proovis leida mehelikku eeskuju kodumaja ees teerulli juhtivas töömehes. Pedofiilist masinajuht aga tajus kohe võimalust noort poissi seksuaalselt ära kasutada, kõigepealt lasi väheke teerullil istuda, siis meelitas linna jalutama, söötis kõhu täis, lausus paar hella sõna ja hiljem proovis väikemeest kinno meelitada, et teda siis pimedas saalis käperdada saaks. Õnneks nägi aga poisi ema kommionu kavatsused läbi ja ei lasknud poega määratud kohtamisele kino ette. Pedol ei jäänud siis muud üle kui ümber maja lonkida ja armastatud lapse järele ohata, kuni saabus sisekaitseorganites töötav neiu ja vahistas ohtliku seksuaalkurjategija. The end. 4/5
Kas tahad ka minu viiulil mängida või rulli rullida?
No comments:
Post a Comment